Jätkame

Olen ennast ilusasti Eestis sisse seadnud ja Tarbatu tammede asemel elan nüüd kilulinna tornide all. Naljakas, kuidas kunagi pidasin neid kahte linna nii erinevaks, ent peale maailmareisi ei näe neil enam nii suurt vahet. Muidugi, Tartusse on ikka alati soe tunne tulla. Aga vahelduseks Tallinnas elada ei tee ka paha. Inimene vajab vaheldust. :)

Aga enivei, postituse ajendiks on see, et seoses oma uue allveearheoloogia-alase töökohaga käin oma sukeldumisoskusi arendamas ja püüan saavutada AOWD taset. Eile käisime Iljuša vraki peal, mis on Tallinna lahes Paljassaare poolsaare lähedal 15 m sügavusel.

"Hmm, mis toimub? Kus ma olen?"

Üldiselt ma tunnen ennast vee all ikka veel (käesolev oli mu 9. sukeldumine elus) veidi ebamugavalt. Klaustrofoobiasarnane väikene värelus on sees. Umbes selline nagu võib tunda pimedas keldris. Eesti veed ongi umbes nagu pimedad keldrid.

"Tegelikult vist ei tahaks? Aga okei, läksime!"

Tallinna siluett paistis kah nii kutsuv. Tekkis selline naljakas mõte, et miks ma siin märjas ja ebamugavas rahmin, kui võiksin seal linnas hoopis mõnes hubases baaris head muusikat nautida või heale sõbrale külla minna. Õnneks aitab selle hirmu vastu seltskond. Ja seltskond oli meil päris suur. Olime vist vähemalt kümnekesi. Lasime vestid õhust tühjaks ja algas laskumine.

Puuduvad fotograafioskused nr. 1

Siinkohal, nagu näha, said mu fotograafioskused kahjuks otsa. Eks vaadake ise.

Puuduvad fotograafioskused nr. 2

Puuduvad fotograafioskused nr. 3

Piltide udususe tingis viewporti siseküljele tekkinud kondens ja algaja poolt üleskeerutatud sodipilved. Algaja tähendab siinkohal siis mind.

Vähemalt on arenguruumi.