Taevast tulnud asjad

Käisin üle hulga aja jooksmas. Kolm päeva oli terashallist taevast järjest vihma tibutanud, neljandal päeval ma toas istuda enam ei saanud. Ajasin vatid selga ja asusin läbi vihma sörkima. Kui Langnesi lennuraja alusest tunnelist väljusin, nägin peakohal, madalatest pilvedest veel madalamal tiirutamas Norra õhujõudude Herculest. Sedasama olin näinud ka paar nädalat tagasi. Veidralt käitub - lendab paarisaja meetri kõrgusel aeglaselt diagonaalis üle lennuraja, aga ei maandu, vaid kogub taas kõrgust ja kaob kaarega kuhugi mägede taha. Nii ka seekord.

Hiljem, õhtul, kuulen ka hävitajaid. Nad lendavad liiga kõrgel, vihmapilvede sees, et neid näha, ja pealegi on pime. Aga ma kuulen ja tunnen nad hääle järgi ära. Sest ka neid nägin ma paar nädalat tagasi. Tookord lendasid nad lihtsalt risti üle linna. Kaks JAS-39 Gripenit. Norra õhujõud neid ei kasuta, nii et kellele nad kuuluvad ja miks Norra õhuruumis ringi lendavad, jääbki saladuseks.

Aga las nad tiirutavad seal taevas. Ja las vihma sajab sealt taevast. Mina olen maismaaloom ja lirts-lirts teevad mu jooksutossud märjal asfaldil. Sellel teel siin pole nime - see on maantee nr. 862, mis läheb üle silla Kvaløya saarele, kaardub fjordikallast pidi läände, Sandneshamni juures sukeldub korraks tunnelina mäe sisse ja siis jõuab sellesama majakeseni Sommarøy all, kuhu me tookord oma kursusekaaslastega toreda väljasõidu tegime. Olen selle tee alguses, lennujaamast möödas ja läbi vihmaudu on Sandnessund'i sild juba vaevu näha. See tõuseb ilusa betoonkaarena fjordi kohale. Tahan joosta sinnani, vaadata ilusat vaadet, mis sealt avaneb ja siis tagasi koju.

Wikipedia foto

Hea plaan, pane edasi, vennas. Veerand tundi hiljem rühin juba mööda Sandnessundi silla tõusu üles. Vihmasahinal mööduvad autod, tuul keerutab piisku otse näkku. Raske on mäest üles joosta, aga ma ei pea isegi pingutama. Sest ma olen praegu maailma kuningas. Ma olen kõrgel põhjas, terve Euroopa - või mis Euroopa, kogu maailm! - on minu all, lõunas. Mu kohal on vaid taevas ja sinna ma olengi praegu teel. Lirts-lirts mööda silda üles. Joostes hakkavad tavaliselt kolmandal-neljandal kilomeetril endorfiinid käima minema. Lähevad käima ja viivad mu taevasse. Endorfiin või heroiin? Viin või nikotiin? Ma ei tea, mis asjad need täpselt mu vereringes on, mida kuskilt sinna nõritatakse. Ma rühin lihtsalt läbi vihma mäest üles. Olen praegu Diesel Power ja Prodigy. Väga väga väga hea on olla.

Saja aasta pärast jõuan silla tippu ja tõstan käed Rocky'likuks triumfižestiks. Jeeeaaaa, maailm! 41 meetrit merepinnast nagu niuhti. Mingi norra ideaalperekond sõidab autoga mööda ja laseb signaali. Täpipealt - ema, isa, teismeline tütar ja suur karvane koer. Teen ka nende poole mõned Rocky-žestid. Üks isale, kelle nimi on näiteks Bjørn ja kes käib Storelvast Tromsøs tööl. Teine emale, kelle nimi on näiteks Anna, ja tema on näiteks kodune, aga täna tuli mehega linna kaasa, et teha sisseoste, külastada raamatukogu ja käia paaril sõbrannal külas. Nende tütrele teen ka Rocky-žesti, tema nimi on võib-olla Marit Sjo ja ta käib Tromsøs näiteks Prestvanneti keskkoolis. Koera nimi on Reks, sest ma ei tea ühtegi päris norra koeranime. Aga miks nad üldse koera linna kaasa võtsid? "Far, hvorfor er Reks med oss?" küsib Marit tagapingilt. "Jeg vet ikke," vastab isa, sest rohkem norrakeelset dialoogi ei oska ma hetkel välja mõelda. Õnneks polegi vaja, sest sel hetkel märkavad nad tee kõrval Rockyt, kes on tõusnud 41 meetri kõrgusele Sandnessundi kohale silla tippu, ja Bjørn laseb signaali. Et vaene poiss, õhukese jooksudressi väel, siin niimoodi külma tuule käes. Rocky lehvitab pilvede ja mägede vahelt neile vastu.

Bjørni, Anna ja Mariti jaoks pole see koht siin enam taevas, vaid lihtsalt üks osa igapäevasest koduteest. Nad on juba nii harjunud siin tipptunniliikluses eesliikuva auto punaseid tulesid vaatama, et ei märka enam seda pisikest igapäevast taevast. Mina veel märkan. Reks vist märkab ka, sest ta on koer ja tal on pisike koeraaju, mis märkab pisiasju.

Nende pereautost on näha veel vaid tagatuled. Pöördun tagasi, enam ma pole Rocky vaid Tanel, üks Eestist pärit noormees. Asun siit pilvede vahelt laskuma tagasi Tromsø poole, kus on õhtu ja esimesed tänavalaternad on juba süttimas. Nüüd langeb taevast lisaks vihmale ka visuaalantropoloogia magistrande.


***

Siinsed tänavanimed Winston Churchill veien ja Radarveien tuletavad meelde, et kuu aega vähem kui 66 aastat tagasi tiirutasid siin Briti pommitajad, ja sülitasid natside flakikahurid. Käimas oli Operation Catechism, taevast kukkusid Tallboy-pommid. Natsid suutsid tabada vaid ühte brittide Lancaster pommitajat, mis lendas põleva mootoriga Rootsi kohale ja sadas seal alla. Kuid britid suutsid lõpuks ometi, peale kaheksat ebaõnnestunud katset, põhja lasta natside lahingulaeva Tirpiz. Suure jõupingutuse tulemusena tapeti 1000 meremeest ja uhkest lahingulaevast tehti suur kummuli vann, mille üks Norra firma viis aastat hiljem vanarauaks lõikas.

Wikipedia foto.

Sel päeval sadas Tromsø kohal taevast üsna konkreetset ajalugu.

***

Nüüd on siin kuus päeva järjest midagi sadanud. Esimesed kolm päeva oli see vihm, ja kolmanda päeva lõpus käisin ma jooksmas. Neljanda päeva õhtul muutus see raheks. Eile, viienda päeva hommikul, kui silmad avasin, langesid akna taga suured lumeräitsakad ja maa oli jõudnud juba enam-vähem valgeks sadada. Istusin tükk aega akna peal ja lihtsalt vaatasin seda. Hiljem käisin pesumajas pesu pesemas, käisin norra keele tunnis ja käisin Elverhøys tiimikaaslase pool videoülesannet tegemas. Terve see aeg sadas lund ja terve see aeg oli imelik ärevus südames. Lumi teeb olemise kuidagi väga teiseks. Eriti minul, kes ma pole päris pikka aega lumesadu näinud, sest eelmine talv jäi mul ju vahele.

Ma istusin akna peal ja vaatasin seda pilti, vaatasin kuidas see muutub tasapisi järjest valgemaks.

Õhtul käisin Elverhøys ja sealt koju tagasi oli pikk tee. Marssisin saare metsikumat keskosa pidi kulgeval jalgrajal, vahepeal olin lagedal tuisu käes, vahepeal lumises kuusemetsas. Vedasin jalgu järgi, lume sisse pikad triibud. Sõin isukalt lund ja raputasin seda kuuseokstelt omale krae vahele. Tunne oli lapselik, armas, tunne oli nagu oleks kuskilt koju tagasi jõudnud. Nagu oleks lõpuks ometi jõudnud Eestisse. Mingisse eestimasse Eestisse, kui see Eesti kus ma suvel olin. Mingisse lumekrudinasesse, metsavaikusesesse, karge õhu ja summutatud kajade, lumepallipotsatusesse Eestisse. Taevast sadanud Eestisse, kust ma nii kaua ära olen olnud.