Võtame rahulikult

Ma pole küll ühtegi filmi veel teinud, ent juba ette teeb rahutuks see asjaolu, et publik ootab filmidest põhiliselt seksi ja plahvatusi ning filmitegijad peavad nii hirmsasti kartma seda telekapuldi klõpsu. Tänu Discovery ja muude odavate "dokumentalistika" kanalite poolt toodetavale vahule ei oskagi enam esmapilgul näha ilu või põnevust pikas linnavaates või kaheminutilises kaadris laua taga söövatest inimestest. Sellises valguses paneb südame ägedalt põksuma, kui loed filmitegijast, kes selle kõige üle mõnuga muigab:

"Recently the tendency in mainstream documentary has been for shots to get shorter and shorter, thus making relationships established by cuts all the more important. Many of the strengths and possibilities of longer takes have thus been occluded. In Raul Ruiz's Of Great Events and Ordinary People (1979) there is a quiet moment in the middle of a relatively long take (a moment that television has accustomed us to consider "dead" or "empty"), at which point the voice-over narrator relieves the calm by remarking, "Now the narrator should say something to fill this space."


(Ilisa Barbash, Lucien Taylor - Cross-Cultural Filmmaking 1997, lk 124)

Püüame filme ikka rahulikult võtta. Proovigem "Baraka" vähemalt üks kord algusest lõpuni ära vaadata. Sellise suhtumisega vaatajale on kinol lihtsalt palju rohkem pakkuda.

Koduaknast

Nädalake tagasi lubas kosmoseilmateade veidi suuremat kära ja müra. Kuna oli palju teha siis pikemale virmaliste-ekspeditsioonile ma minema ei hakanud, vaid plõksisin niisama koduaknast.

Foto pealt näevad nad muidugi ägedamad välja kui päriselt olid, sest säritada tuleb ikka minut-paar.

Tartu taevas

Rääkisin siin ennist taevastest. Sõber on teinud ilusa illustratsiooni sellele jutule. Konkreetselt siis Tartu taevast:


New 15-85 IS USM from Erik Mikker on Vimeo.

Korras nagu Norras

Reede hommikul, kui kooli poole kõndisin, juhtus üks väga ilus asi. Kõndisin mäest üles, selja taha jäi fjord ja üle selle paistvad Kvaløya saare mäed. Aeg-ajalt kiikasin üle õla seda vaadet vaadata, sest midagi oli selles imelikku, aga ma ei saanud nagu päris täpselt aru, misasi. Mu selja taga kõndiv mees vaatas mind juba üsna veidralt, ta vist arvas, et ma vaatan teda. Ma pidin seisma jääma, ümber pöörama ja pilti süvenema. Lõpuks sain aru, milles asi - valgus oli väga imelik. Päike polnud mägede tagant tõusnud, enam ta seda üldse eriti ei teegi, valitses selline hommikune hämarus ja Kvaløya veel põlevad tänavalaternad tõmbasid fjordiveele sillerdavad peegeldusejutid. Ja see hommikuhämarus moodustas Kvaløya kohale sellist värvi taeva, mille kohta kõige parem sõna oleks tindikarva. Täiesti sõna otseses mõttes selline nägi see taevas välja, nagu keegi oleks sinna laiali määrinud paar potitäit tinti. Nooremates inimestes võib-olla see kujund erilist resonantsi ei tekita, aga minul on algklasside ajast tugevad mälestused täitesulepea ja tindiga, tindi värvi ja tindi lõhnaga. Ja täpselt see tuli meelde, kui ma siin reede hommikul Tromsø polaartaevast vaatasin. Mu sõõrmed peaaegu tundsid seda lõhna lausa. Tindikarva taevas. Eks igal kohal ja ajal on oma taevas, Iraani taevas oli kindlasti midagi väga muud, kui Tartu taevas oma Luunja kumaga. Viie kilomeetri kõrgusel Himaalajas oli taevas juba märksa tumedam, kui ta on mujal. Indiast Cochinist aga näiteks on meeles mingi troopikaniiske öötaevas ja mulle tundmatud lõunapoolsed tähtkujud selles. Ja Tromsøst jääb nüüd ilmselt virmaliste kuma kõrval meelde see tindine hommikuvalgus Kvaløya kohal.

Kui kooli jõuan, tuleb mulle koridori peal vastu mu zimbabwelannast filmiõpetaja. Ta on poliitiline põgenik, kes Zimbabwe TV-s töötades nägi valitsuse poolt läbiviidavaid jõhkrusi natuke liiga lähedalt, tegi ühe valitsusevastase dokumentaalfilmi ja on selle eest nüüd tagaotsitav. Oma kodumaale tagasi ei saa ta minna, sest Mugabe agendid lööksid ta ilmselt pikema jututa maha. Siin, Norras, aga saab ta mõnusasti hommikukohvi rüübata. Pajatame loengu eel veidi tema viimase filmi treilerist ja ootame, et teised koguneksid. Hinge hiilib selline tunne, et kõik on kuidagi väga hästi ja ilus. Kuidagi korras. Siin Norras.