Ma pole küll ühtegi filmi veel teinud, ent juba ette teeb rahutuks see asjaolu, et publik ootab filmidest põhiliselt seksi ja plahvatusi ning filmitegijad peavad nii hirmsasti kartma seda telekapuldi klõpsu. Tänu Discovery ja muude odavate "dokumentalistika" kanalite poolt toodetavale vahule ei oskagi enam esmapilgul näha ilu või põnevust pikas linnavaates või kaheminutilises kaadris laua taga söövatest inimestest. Sellises valguses paneb südame ägedalt põksuma, kui loed filmitegijast, kes selle kõige üle mõnuga muigab:
"Recently the tendency in mainstream documentary has been for shots to get shorter and shorter, thus making relationships established by cuts all the more important. Many of the strengths and possibilities of longer takes have thus been occluded. In Raul Ruiz's Of Great Events and Ordinary People (1979) there is a quiet moment in the middle of a relatively long take (a moment that television has accustomed us to consider "dead" or "empty"), at which point the voice-over narrator relieves the calm by remarking, "Now the narrator should say something to fill this space."
(Ilisa Barbash, Lucien Taylor - Cross-Cultural Filmmaking 1997, lk 124)
Püüame filme ikka rahulikult võtta. Proovigem "Baraka" vähemalt üks kord algusest lõpuni ära vaadata. Sellise suhtumisega vaatajale on kinol lihtsalt palju rohkem pakkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar