27. jaanuar 2011

Tsensuur?



Fotol on ühe antropoloogia teooria raamatu märksõnade register. "Nazi Germani" juurde on millegipärast unustatud leheküljenumbrid märkida. Juhus? :)

(Anthropology in Theory: Issues in Epistemology. Ed. Henrietta L. Moore, Todd Sanders. Oxford: Blackwell 2006)

25. jaanuar 2011

Frozen Land, Moving Pictures

Filmifestival TIFF2011: tehtud.
Umbes 25 filmi vaatamine, mõnda kaks korda, mõnda läbi poolune: tehtud.
Popkorni, joogitopside ja muu laga koristamine iga seansi järel: tehtud.
Nelja mobiiltelefoni, kahe uksekaardi, lugematu arvu mütside, sallide ja kinnaste tagastamine omanikele: tehtud.

Nagu iga hea asjaga, on ka visuaalantropoloogiaga sedasi, et inimesed ajavad terminid sassi. Ka visuaalantropoloogiaks peetakse vahest kultuuri uurimist selle poolt toodetavate visuaalsete kujutiste läbi, filmide, telesaadete, kasvõi ajakirjade esikaante läbi. See on üks põnev ja aus valdkond, aga seda ei tuleks siiski nimetada visuaalantropoloogiaks (visual anthropology) vaid visuaalsuse antropoloogiaks (anthropology of visuality). Ja täpselt just seda saabki teha üks filmifestivalil vabatahtliku abitöölisena töötav noormees, kelle tööks on enne filmi algust saaliukse peal piletite rebimine ja peale filmi lõppu rahva saalist välja karjatamine, ning kellel just täpselt filmi ajal mingit tööd teha ei tule. See noormees istub siis mõnele vabale istekohale või nende puudumisel lihtsalt trepiastmele ja hakkab tegelema visuaalsuse antropoloogiaga.

Üks ekraan, üks valgus, ühed värvid. Kui palju neid erinevaid kombinatsioone seal ikka olla saab? Filmifestival on parim koht, et jõuda teadmiseni sellest, kui palju. Alguses mõistusega, ja siis tagantjärele ka muu kehaga. Südamega ja soolikatega. Selleks on vaja mitu ööpäeva järjest vaadata maailma kõige erinevamaid filme, kuni kuskile pimesoole ja kaksteistsõrmiku vahel oleva arstide poolt veel avastamata tundeelundini jõuab see arusaamine, et maailm on ikka kuradima suur ja kirev ning see avaldub kõik selles, mida filmitegijad teevad. Filmitegijad-inimesed, Amirid, Björnid, Veikod, Paavod, Olgad, Andreid, Prachyad, Amitepid, Ludmilad, Milahid, Lid, Stefanod, Martad. Neid on palju ja nad kõik tahavad midagi öelda. Midagi ekraanilt inimestele näidata. Ja seda kõike vaatab üks poiss kes istub kinosaalis trepiastmel ja teeb oma peas visuaalsuse antropoloogiat.

Hea on alustada mingitest mõttetutest kergemeelsetest, ent naljakatest ja lahedatest komöödiatest (Kiki), liikuda natuke mõttekamate komöödiateni (Basilicata Coast to Coast) ja gei-seebiooperiteni (Loose Cannons), vaadata selle peale midagi kaameraga tegelastel pidevalt näossõitvat ja inimemotsioonide sügavamatesse osadesse sukelduvat (Taulukauppiaat) ja segada selle kõige sisse üks sõjadokumentaal (Russian Lessons), mille järel lahkuda kinosaalist tundega "mis kurat teil viga on, inimkond?!". Vaadata lisaks asju, mida sa mitte kunagi mitte mingil muul kombel vaatama ei satuks, kui just filmifestivalil vabatahtliku abilisena: Asju millel pole isegi oma lehekülge imdb-s.

Nojah, ja kui ma siis kõige selle segapudru keskel avastasin end järsku ühe Tai kung-fu filmi (Ong-Bak) vaatajate seast, isegi kuigi ma üldiselt kung-fu filme eriti vaadata ei viitsi, siis kehitasin ma õlgu ja mõtlesin et las minna. Sest kõik need aegluubis jalad ees läbi õhu vastasele näkku lendamised ja kahe erineva nurga alt filmitud ning üksteise järele monteeritud plahvatused omandasid ka mingi teise tähenduse. Mitte "oh sa kurat kui äge efekt" ja "täitsa lõpp kui hästi peksab" tähenduse, mille jaoks nad tegelikult mõeldud on aga, olgem ausad, millena nad tegelikult ju ei tööta, vaid "hmm ah et siis sellised esteetilised eelistused" ja "selge, see storyline läks nüüd siis sinna" tähenduse.

Taolises meeleolus kinosaali ukse peal seistes ja pileteid käristades tekkis igasuguseid huvitavaid ideid. Et miks piirduda lihtsalt ettenähtud rolliga: naeratus, käristus, "tänan" (takk)? Peale kümnendat tsüklit on see ju tõesti igav. Vahelduseks võiks ju teha hoopis naeratus, käristus, "palun" (vær så god). Või siis vaheldumisi: naeratus, käristus, "takk", naeratus, käristus, "vær så god". Või tänan-palun asemel öelda norra keele asemel hoopis midagi muud. Näiteks eesti keeles "palun". Või vene keeles "spasiba". Või siis üldse midagi suvalist. Näiteks "nuudlid". Naeratus, käristus, "nuudlid". Ükskõik mida sa ütled, niikaua kui naeratus on näol, naeratatakse vastu. Vahest tuleb mõni klient ka midagi küsima. Enamlevinud küsimused olid, et kui pikk see film on, millest see film räägib (?!) ja miks pileti peal ei ole istekohti märgitud. Juba esimese päeva keskel oli mul tekkinud oskus inimese näost, ilma üldse tema küsimust kuulamata, küsimusele ära vastata. Päeva lõpupoole, kui väsimus ja tüdimus juba võimust võtma hakkavad, piisab ka sellest kui lihtsalt noogutada ja käega saali poole viibata. Küll nad edasi liiguvad. Alati töötas.


Peale seansi lõppu, kui rahvas on saalist välja saadud, algas siis noosi korjamine. Toitu ja jooki oli alati, mõnikord pakendis, mõnikord põrandal laiali. Aga alati oli ka midagi veel. Kui saalis istub 400 inimest, on kindel, et keegi midagi unustab. Mütsid, sallid, mobiiltelefonid. Elamise-olemise materiaalne kultuur. Arheoloogina kaabin ma sama asja, ainult tuhat aastat hiljem, maa sees üles. Nüüd aga, kinotöötajana, korjan värskena põrandalt. Ühe tegevuse eest saan teaduslikke publikatsioone ja akadeemilist feimi. Teise eest isegi mitte palka. Ühiskonnas on mõnikord prioriteedid naljakalt seatud.

See Kanada tšikk, kellega ma viimasel päeval koos töötasin, sai õnneks mu huumorist aru. Kui ma peale järjekordset naeratus-käristus-takk raundi, piletikontsude kokkulugemise ajal tegin talle kanahäälega "takk-takk-takk", siis ta kõverdas käed mõistvalt küünarnukkidest kanatiibadeks ja tegi peaga nokkivaid liigutusi. Hea kui on mõttekaaslasi. Peale festivali lõpupidu, igale vabatahtlikule ette nähtud kahte tasuta õlut, läbi lume kodu poole vantsides, kolmveerand tundi kõnnitud, veerand tundi veel, kell kolm öösel kuskil Scandic hotelli taga prügikonteinerite vahel ja hotelliköögist tuleva rasvahaisu sees oli ikkagi tunne, et midagi head sai ära tehtud. Kaasa aidatud ühe filmifestivali korraldamisele. Mingite mõtete levikule, mingile ideede segunemisele. Hea meel oli.

18. jaanuar 2011

Püha Tõnu

Nüüd ma tean, miks Tallinnas toimuv Pimedate Ööde Filmifestival on sellise nimega. Nad olid sunnitud midagi originaalset välja mõtlema lihtsalt. Sest Tromsøs toimub iga-aastane filmifestival nimega Tromsø International Film Festival ehk TIFF. Sama lühendiga festivalid toimuvad veel Thessalonikis, Torontos, Tokyos ja ilmselt veel kusagil. Tallinna mehed ei tahtnud olla lihtsalt järjekordne TIFF. Nad tahtsid erineda. Ja võtta lühendiks midagi muud, näiteks PÖFF. Ja lahe on.
Aga enivei. See Tromsø festival on kohe algamas ja mul õnnestus ennast sebida vabatahtlike abiliste hulka. See tähendab, et pean 2 x 8h tööd tegema, ja muul ajal saan tasuta filme vaadata. Nädal aega. Nädal aega filme. Tasuta. Päris hea diil?

Muude filmide hulgas linastub ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamine". Lugesin festivalikataloogist selle filmi kirjelduse ära. Päris naljakas.

16. jaanuar 2011

Tagasi Norras ja mõtteid armastusest


Neljapäeva õhtul maandusin uuesti Tromsøs, peale kuuajalist Eestis viibimist. Elan nüüd kokkuhoiurežiimil ja seetõttu otsustasin lennujaamast koduni jäävad kolm ja pool kilomeetrit jalgsi ära käia. Vinnasin pambud selga ja hakkasin astuma. Lehvitasin veel sama lennuki pealt tulnud tuttavatele Hispaania tšikkidele, kes ootasid järjekorras taksot. Nõrgad lõunaeurooplased, muud te ei oska, kui raha raisata ja majandusi põhja lasta. Vaadake nüüd, kuidas see karune Eesti mees läheb ja tassib ise oma asjad koopasse. 16 kg check-in pagas ja lisaks veel pardakoti viiekas.

Polnudki vaja kaua kõndida, kui sain selle väikese pingutuse eest juba autasu kätte – linnakumaga segatud öötaevas veiklesid tohutud virmalised, kõige võimsamad mida ma seni näinud olen. Taksoaknast poleks see vaatepilt pooltki nii võimas olnud, kui nüüd – olin just stardiraja alusest tunnelist läbi jõudnud, seega seisin raja kõrval, lõunapoolses otsas. Kohutava mürina saatel tõusis üle minu virmalisterohelisse taevasse üks kahemootoriline Widerøe turboprop. Teele kuhugi lõuna poole, võibolla Bodøsse, võib-olla Lofootidele. Pimedus, virmalised ja Widerøe propellermootorite müra. Toetasin koti lumisele maapinnale, vaatasin lummatult neid virmalisi ja naeratasin totralt kõigile mööduvatele autodele. Jah, olen tõesti tagasi Tromsøs. Ja selline vastuvõtt! See linn tahab mind ära võrgutada ja mulle tundub, et ma hakkan tasapisi ta meelitustele järele andma.

Taolised taaskohtumised aitavad kõike kuidagi paremini mõista. Paremini kui siis, kui ma oleksin terve selle aja siin viibinud. Antropoloogias on see üks sagedastikasutatav meetod kui tahad võõrast kultuuri paremini mõista, siis käi vahepeal ära. Ja võid kindel olla, et äraoleku ajal, ning veelgi enam – tagasi saabudes – tekib hulgaliselt uusi vaateid ja mõistmisviise.

Minul aitas see äraolek sõnastada enda jaoks essentsiaalse Tromsø: pimedus, virmalised ja propellermootorid. Et ma elan lennujaama lähedal, on see propelleripõrin nüüdseks saanud Tromsø helisignatuuri absoluutselt lahutamatuks osaks. Praegugi, laupäeva õhtul, kui ma seda oma toas kirjutan, kostab aknast jälle üks lennurajal ruleeriv turboprop, et asuda teele kuhugi Altasse või Teravmägedele. Võtsin oma helisalvestaja ja mikrid siia Norrasse kaasa. Tunded Tromsø vastu käsivad midagi omale mälestuseks talletada.

Need ärakäimised töötavad muidugi kahte pidi. Ühest küljest käisin ma Tromsøst ära ja olin vahepeal Eestis. Teisest küljest aga olen ma ju nüüd Eestist ära, Tromsøs. Ja tegelikult tahangi rohkem Eestist kirjutada. Esiteks tundub mulle nüüd juba pöördumatult, et oleme selline klišeelikult rahulik ja põhjamaine rahvas. Seda oli näha siis, kui detsembri keskel lumeuputuselisse Eestisse saabusin. Kõik olid tasased ja rahulikud, andsid teineteisele liikluses teed ja olid mõistvad. Lausa lust oli liigelda. Lumi toob endaga kaasa krudina ja sellise omapärase helide pehmenemise. Aga lisaks tundub mulle nüüd, et pehme lumi tekitab inimestes ka mingi tungi turvalisuse järele. Kõik on rahulikud ja justkui nagu vati sees.

Teiseks – rahareform möödus äärmiselt asiselt, efektiivselt ja täiesti igavalt. Mäletan eelmist rahareformi, krooni tulekut. Seda, kuidas inimesed olid peomeeleolus, kui rahavahetuspunktides järjekorras seisti. Kuidas värisevi käsi anti ära oma rublad ja saadi asemele tutikad lõhnavad kroonikupüürid. See oli nagu mingi vabanemise ja iseseisvuse sümbol, tõestus maailmale, et meie – eestlased – oleme ka olemas. Oleme vastu seisnud sajanditele, sõdadele, ikaldustele ja karmidele talvedele, et nüüd lüüa jalaga vastu oma paest maapinda, nii et kadakad värisevad, ja öelda kõlaval häälel: meie oma kroon, kurat raisk! Euro tulek seevastu oli aga selline üdini planeeritud, läbimõeldud ja elektrooniline üritus, et mingit pidulikkust ega pinget selles absoluutselt ei olnud. See oli lihtsalt üks asi, mis oli vaja ära teha. Nagu poenimekiri. Käia koeraga jalutamas, võtta vastu euro ja tuua sisustuspoest vannitoa remondi jaoks plaadid ära. Umbes sellisesse kategooriasse liigitus ta nüüd. Väga euroopalik kuidagi.

Eesti ja Norra krooni kurss on kaks ühele, niiet kui ma tahtsin teada kas siin mingi asi on odav või kallis, korrutasin ma hinna lihtsalt kahega ja sain Eesti kroonid. Ja et see on nii lihtne, arvasin ma algul, et jään seda meetodit kasutama ka nüüd, peale euro tulekut. Arvasin juba, et veel pikka aega peale Eesti krooni käibelt kadumist, kui eestlased on kõik juba eurodes mõtlema hakanud, elab kaugel Põhja-Norras keset tundrat üks mees, kes oma peas kasutab endiselt Eesti krooni edasi. Aga võta näpust, nii siiski ei läinud. Selgus, et mul on juba väljaarenenud tunnetus Norra krooni suhtes, see tähendab, et ma adun hindu ilma arvutamata. Ja teiseks, kui juba arvutama hakata, eelistan ma naljakal kombel teisendada juba eurodesse (jagades kaheksaga). Sest raha mis mu pangaarvel on ja mille jätkumise pärast ma pean muretsema, on ju eurodes. Eesti kroon tundub nüüd selline minevikuasi. Veider, aga ei taha seda nagu enam kasutada. Või kui, siis lihtalt ajaloolise kurioosumi mõttes. Oma viimased kaksteist Eesti krooni andsin Tartus Võidu silla all vastu tulnud parmule. See tundub kuidagi kohane. Mineviku rahaühikud surevale alkoholisõltlasele. Las voolab aja Emajõge pidi unustuste Peipsisse. Või mõni muu taoline luuleline metafoor siia.

Muus osas oli Eesti ikka selline pehme, valge ja armas. Sõitsin parajasti Sebe bussiga Tartu poole, kui tundsin sellist imelikku armastust üle enda voolamas. See oleks olnud igatsus, kui ma poleks just igatsetuga parajasti koos olnud, tema maanteid mööda sõitnud. Võib-olla see oligi siis armastus. Minust üks pingirida tagapool istus Contra ja ajas telefonis mingit võro-juttu. Paar pinki eespool istus Ringo Ringvee. Kõik klõbistasid läpakatel, tukkusid või vaatasid aknast välja, lõputuid mööduvaid lumevälju. Kõik oli selline kuidagi... hea. Mõnus Eesti olemine. Ja siis tuligi selline tunne peale. Peas vasardas fraas "armas Eestimaa", nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgnes Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku oli lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi.

Selline oli siis seekordne Eestis-käik. Just natuke enne mu äratulekut hakkasid igale poole ilmuma poliitreklaamid, võimust ja korruptsioonist kilavate silmadega autokõrgused poliitikunäod vaatasid igalt pool vastu ja rääkisid mulle usaldusest ning õiglusest. See on vist küll kõige vastikum aeg üldse, kuigi ma pean demokraatiat ja seetõttu ka poliitilises elus osalemist äärmiselt oluliseks, kuid valimiste-eelne aeg on ikka kuidagi tülgastav. See on nagu hullud päevad Stockmannis või uue elektroonikapoe avamine. Nii et täpselt õigel ajal sain tulema, võib öelda. Järgmine kord, kui Eestisse tulen, on need poliitikute hullud päevad juba läbi.

Ja lõpetuseks üks tähtis teade. Kujutate mind nüüd neljapäeva õhtul lennujaamast ühikasse jõudnuna, peale pika tee kõmpimist, oma pambu tassimisest väsinuna, ent taaskohtumise erutusest õhetavana ja Tromsø armuavaldustest – sest mida muud need virmalised, lennukid ja lumekrudin olla sai, see linn tõepoolest armastab mind, selles pole enam kahtlust!!! – pööritava peaga saabusin tagasi oma ühikasse ja postkastist vaatasid arvete ning muu rämpsu seast vastu kaks postkaarti! Üks Angkor Watist Kambodžast (kuigi Vietnami margiga – huvitav?) ja teine Varanasist Indias (staarjumalus Ganeši pildiga, see on see kuulus londiga tüüp). Supertänud Liisule ja Triinule (tagantjärele ka veel Kaiele, õigel ajal läks meelest, kirja ja filmide ja muusika eest) kes mu üleskutset kuulda võtsid ja mulle stuffi saatsid. Ja see tähtis teade on selline, et süües kasvab isu. Seega saatke veel! :)

Ørneveien 56-116, 9015, Tromso, Norge.
Teie, 
Tanel :)

11. jaanuar 2011

Moodsad ajad

"Man creates viral video love letter for girlfriend. Walter C. May and his roommates, who just happen to be in a band called The Daylights, created this video love letter. The intent is to have it reach May's girlfriend in an organic and viral way."

Video ise on siin.

Kas midagi moodsamat, midagi rohkem 2011't on veel võimalik luua? Mees kirjutab oma kaugel viibivale tüdrukule armastuslaulu, paneb selle internetti üles ja saadab viralina maailma, et see jõuaks tema tüdrukuni. Maailmas, kus füüsiline asukoht ei loe juba ammu enam midagi, ja suhtluskanalid võimaldavad nii argiselt ja hallilt igalt poolt igaühega suhelda, loob mees tahtlikult ise ebakindla ja sellest tulenevalt romantilise situatsiooni, kus kirja kohalejõudmine pole kindel. Luues ise need reeglid, taasvõimaldab mees unustusehõlma vajunud pudelipostiliku, kauge maa taha püüdleva, ent füüsikaseaduste poolt piiratud, neile alluma pidava armuhüüu. Kas see pole mitte nii väga Facebook ja 2011? Kas fakt, et sellest videost arusaamiseks on vaja ka natuke seda metainfot, mida ma just ümber jutustasin, pole ka mitte 2011? Midagi tahavad inimesed ju blogisse lingi kõrvale kirjutada, et postitus lihtsalt imelikult tühjaks ja ühest-lingist-koosnevaks ei jääks. Kas pole 2011 ka see, et kogu see romantiline lookene on samas ka mehe enda bändi promo? Kas pole 2011 ka see, et ma ise oma praeguse postitusega, osalen video viraliseerimises? Teen seda, olles sellest ise täielikult teadlik. Kas see pole ka mitte 2011?

Head sedasama 2011. aastat kõigile :)