Päike

Teisipäeval nägin ma Päikest. Huvitav, kui tähendusrikkalt see lause võib kõlada. Siin Tromsøs pole Päike paistnud vist novembrikuust saadik. Aga nüüd, teisipäeval, nägin ma Päikest. Tegelikult juba kaks nädalat tagasi tähistati siin kalendri järgi seda, et Päike hakkab jälle mägede tagant tõusma. Sõin minagi Solbollet ehk päiksekuklit ja rõõmustasin, et must ja pikk pimedus on läbi saamas. Aga need paaritunnised vopsakad, mis Päike siin taevas tegi, jäid alati kas pilves taeva taha või olin ma parajasti sel ajal seminaris või muul põhjusel toas. Päevad on muidugi valgemad, õigemini, nüüd saab üldse jälle rääkida päevast kui sellisest. Ent Päikest otseselt näha polnud.

Teisipäeval aga algas seminar alles kell 12. Veerand tundi enne keskpäeva - Päikese kulminatsioonihetke - kõndisin ma ülikooli poole. Oma mõtteis, nagu ikka. Midagi küll kipitas silmanurgas, mina aga jätkasin jonnakalt oma mõtete mõtlemist. Ja alles mitu minutit hiljem sain aru, et Päike, mida ma silmanurgast juba tükk aega nägin, oligi ju see. See oli Päike! Julgelt mäetippudest kõrgemal, mitte arglikult piilumas, vaid heledalt siramas, nagu ta oleks alati seal olnud, nagu vahepeal polekski olnud seitsme nädala pikkust ööd. Heledalt paistis ta nüüd, keset suurt sinist taevast, kuskil kaugel veel mõned helevalged pilvetupsud. Päike paistis.

Päike paistis. Ma jäin seisma, sest see rabas mind. Rabas ja ehmatas. Nagu nälginule ei tohi korraga anda väga palju süüa, ei tohiks pimeduses elanule niimoodi järsku, ilma mingi hoiatuseta, näidata Päikest, seda tohutut igikestvat vesinikupommi plahvatust. Seda tohutut hõõguvat plasmakera, termotuumareaktsioone, 620 miljonit tonni vesinikku, mis IGAS SEKUNDIS heeliumiks ja energiaks muutub.

Foto: TRACE Project, Stanford-Lockheed Institute for Space

Seda on natuke liiga palju ühele pikka aega pimeduses elanud imetajale.

Foto: Hinode JAXA/NASA

Kunagi lapsena lugesin astronoomiaõpikust, et Päike põletab sekundis kaks miljonit tonni mateeriat energiaks. See tähendab, reaktsiooniks kuluva vesiniku ja reaktsiooni käigus tekkiva heeliumi masside vahe on kaks miljonit tonni. See kaks miljonit tonni energiat kiirgub siis raadio-, infrapuna-, valgus-, uv-, röntgen- ja gammakiirgusena maailmaruumi laiali. Maa asub Päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, teisisõnu väga kaugel, nii et meieni jõuab sellest muidugi vaid mingi kaduvväike osa. Aga mina olen ka kaduvväike olend ja sellest osakesest piisab mulle enam kui küll. Mulle ja veel kuuele miljardile inimesele, taimedele, putukatele, vetikatele, planeeditäiele biomassile mis selle gaasikera soojuse paistel muudkui vohab. Lennukid lendavad, autod ja rongid sõidavad, elektrijaamad väntavad meile elektrit ja tehased huugavad - kõik selle tulepalli poolt fossiilkütustesse salvestatud energia jõul. Selline elu andja, kõige liigutaja on meie võimas Päike.

Foto: anthonymcevoy

Ja tema tõuseb niimoodi järsku mind mägede tagant ehmatama. Kuradi tüüp :)