Hirmudest

Täna kuulsin juba teisest surmajuhtumist Everestil. Esimene oli poolteist nädalat tagasi, keskealine ameerika mees. Suri mingi "sisemise" põhjuse tagajärjel, mitte laviini ega õnnetuse läbi. Šerpad räägivad, et ta istus lihtsalt korraks maha puhkama ja enam ei tõusnud. Selline rahulik mineja.

Tänast surma oli aga raske mitte tähele panna. Tegemist oli kunagise (kuninga-aegse) Nepaali rahandusministriga, kes nüüd, 82-aastaselt otsustas Everesti vallutada. Täpselt ei teata mis temaga juhtus, aga kuskile Camp 1 ja Camp 2 vahele ta ära lõppes. Nepaali armee helikopter, mis surnukeha ära toomas käis, peatus nii minnes kui tagasiteel siin, Namche sõjaväebaasis. Terve hommik oli elevust täis, mitte et üks helikopter seda teeks, koptereid tiirutab siin pidevalt. Aga mitte armee omi.

Üks sõber nägi Gorak Shepist siia kõndides kahte helikopterit, mis tulid Everesti baaslaagri suunast ja maandusid Pheriche medpunkti juures. Ilmselt jälle paar mäestikutõvelist. Üks kopter pidi ootama, et maanduda saaks. Nii tihe oli liiklus.

Kuigi tänavune turismihooaeg on väga kesine olnud, siis on piisavalt segaseid, kes tahavad oma elu kaalule panna. Need on inimesed, kes ei tunne hirmu seal, kus võibolla peaks.

Mina, vastupidi, tunnen hirmu seal kus võibolla ei peaks. Ma vaatasin hiljaaegu tagasi oma elule ja mind rabas see, kui suurel määral on mu elu juhtinud hirmud. Kui hakkasin tundma kõrgusekartust, hakkasin tegelema langevarjuhüpetega. Mingil eluperioodil hakkasin kartma pimedaid kohti ja ülepeavett ning läksin sukelduma sogasesse Läänemerre. See on kõik toimunud ilma minu enda teadmata. Kogemata. Alles tagantjärele vaadates sain aru, et see nii on läinud.

Mägede vastu pole ma kunagi hirmu tundnud, ent hirm võõraste inimeste kõnetamise vastu on minus alati olemas olnud. Sestap polegi imestada, et avastasin ennast nüüd Nepaalist hoopis antropoloogina, mitte mägironijana. Nagu osasid inimesi tõmbab Everest, tõmbavad mind ilmselt minu hirmud.

Lühidalt illustratsiooniks siia üks lugu. See oli mu elu esimene süvasukeldumine, 30 meetrit, Tallinna lahes mingi vrakk, "Polaris" vist kui ma ei eksi? Oli augustiõhtu, vee peal veel täitsa valge, ent laskudes merepõhja poole läks väga ruttu pimedaks. Üksi ei julgeks ma eales sellist asja teha, kaaslased on sellises situatsioonis minu jaoks väga tähtsad. Merepõhja jõudnult püüdsin oma ujuvust reguleerida, et põhja kohal hõljuma hakata, ja algaja nagu ma olen, lasin vesti sisse liiga palju õhku ja korkisin nagu tühi plastpudel ülespoole. Rabelesin, püüdsin vestist õhku välja saada ja kuidagi mingit asendit säilitada, võitlesin Archimedese jõuga ja lõpuks peale igavikuna tundunud võitlust võitsin. Nägin otse oma näo ees uuesti merepõhja, hallikat mudasegust liivapinda, ja sain end kuidagi sellele põlvili. Ja siis sain aru, et ma olen üksi. Ma olin kõigist teistest kuidagi eemale triivinud. Ma olin üksi pimedas merepõhjas.

Ma kardan pimedust ja ülepeavett ning olen üksi pimedas merepõhjas. Vaatasin üle ühe õla, üle teise, ei midagi. Kustutasin oma lambi, et ehk näen pimedas teiste sukeldujate lampe, aga see oli viga. Must limane hirm roomas juba mu roideid pidi ülespoole. Panin lambi uuesti põlema ja oleksin peaaegu röögatanud, sest otse mu rinna ees olid mingid kombitsad või mereelukate suud. Sain siiski õnneks aru, et need on mu omaenese käed ja suutsin päris paanikat vältida. Aga selle järgi sain aru, et palju aega pole mul enam jäänud. Vaatasin veelkorra  selja taha ja alustasin tasast kontrollitud pinnaletõusu...

Ühel hommikul siin nii nädal aega tagasi istusime naaberkülas Khumjungis ühe kohaliku vanamehenässi terrassil ja rüüpasime piimaga teed. Vahelduseks omaenese uurimistööle jõlkusin ma ajaviiteks-puhkuseks kaasas ühe Uppsala tudengiga kes uuris kohalike suhtumist prügimajandusse. Meil oli palgatud ka tõlk Tenzing. Vanamees vastas küsimustele, tema naine, lahke šerpavanaema valas meile teed. Eemal paistis terrasitatud šerpaküla, jakikellad kõlisesid karjamaal ja üle kõige selle kõrgus pilvedesse mähitud lumine Thamserku mäetipp. Sel hetkel mõtlesin ma oma võõraste inimeste kõnetamise hirmu peale, ja selle peale kuidas sellel hirmul pole üldse mõtet. Mulle meenus mu seiklus Tallinna lahe põhjas, hirmu epitoom. Füüsiline aisting sellest, kuidas must lima su rinnakorvi sees pea poole ronib. Siinses šerpaidüllis mõjus see koomiliselt ja ma turtsatasin naerma nii et teed läks maha.

Praegu lendasid mu majast jälle mööda kaks helikopterit, üks armee oma, üks tsiviil. Armee oma polnud seesama mis enne. Nüüdsel kopteril oli nina küljes mingi kaamera või muu allapoole vaatav instrument. Kas käimas on kellegi otsingud?

Pean vist ikka seal nurga taga ära käima ja seda Everesti vaatama. Pean teada saama kas ma tema vastu tõesti mingit hirmu ei tunne. Eelmisest reisist mäletan küll tõmmet, aga see polnud tõeline. See oli tavaline karjalooma tõmme sinna, kuhu kõiki teisi tõmbab. Surma ja glamuuri poole.

Tõeline tõmme on ikka hirmusegune.