See karge hommikune valgus

Ma arvan, et Folkmilli "Käib salapidi öö" on vist üks ilusamaid Eesti laule üldse. Mõned mu sõbrad (ise teate kes) tegid mulle paar päeva tagasi kingituse. Mu Facebooki seinale laekus teade: "Tervitused Nepaali!" ja link öölaulupeole: Tõnis Mägi - "Koit". Sellele järgnes "Eesti muld ja Eesti süda", "Veskimees" ja lõpetuseks siis see Folkmilli lugu. Ma tõmbasin need omale pleierisse ja kuulasin õhtul enne magamajäämist magamiskotis kerratõmbunult.

Efekt oli umbes sama nagu näljasele inimesele anda kokandusajakiri: "Sa pole pikka aega midagi söönud? Näe, võta, sirvi seda kokandusajakirja, siin on pilte hõrgutavatest roogadest." Neid lugusid võib ju pidada äraleierdatuteks, ja eks mu sõbrad vist tegidki natuke nalja (tegite või?). Aga uskuge mind, see oli minu jaoks väga tõsine õhtu. Siin mägedes šerpade ja jakkide vahel mõjuvad need lood täiesti värskelt. Olen viimase pooleteise-kahe aasta jooksul saanud Eestis olla vaid 3-4 kuud, ja mu igatsus selle koha vastu hakkab võtma juba astronoomilisi mõõtmeid.

Nii ma seal lebasin, silmad kinni, oma pimedas toas, pleier peas ja kuulasin neid lugusid. Täitsa Eesti tunne tuli peale. Ainult lugude vahel, kui üks oli lõppenud ja teine polnud alanud, kuulsin väljast mussoonvihma pladinat mudasele maapinnale. Aga selle sai ka tavaliseks Eesti paduvihmaks mõelda.

Muidugi, hommikul kui ma oma kaamera ja muu filmikolaga budakloostri poole astusin, tuletas Nepaal ennast tungivalt meelde. Nimelt lõi Himaalaja mulle jälle oma hingematva vaatega näkku: orunõlvad, udulaamad ja esimesed varahommikused suitsujoad Namche korstendest tõusmas. Jumalate meeleheaks tossas kloostri ees ka viirukiahi kadakaokstega. Sellest kadakasuitsust hakkab mul sõltuvus tekkima, see on nii hea. Mungad alustasid kloostris natuke enne kuut oma psühhedeelsete pasunatega... Igasugune Eesti tunne oli pühitud.

Olgu peale siis selle Eestiga, seda jõuab, mõtlesin ma. Kahe nädala pärast maandun Tallinnas. Aga praegu on veel Nepaal ja buda mungad. Istusin kloostriõuel, nemad tegid oma pühakirjaettelugemiserituaali. Mina hängisin niisama. Alguses mõtlesin, et võib-olla mina või mu kaamera häirib neid. Aga neid ei häirinud. Neid üldse ei huvitanud, miks ma filmin, kes ma olen või kust ma tulen. Neid huvitas ainult, et kas ma tahan istumiseks tooli ja kas ma joon teed piimaga või ilma. Võtsin vastu nii pakutud tooli kui ka piima oma tee sisse ja peas kummitas:

See karge hommikune valgus,
mida magajad ei näe
see pole lihtsalt päeva algus, vaid
ta sulle ulatab käe...

Aitähh, sõbrad, nende lugude eest. Kuigi too õhtu oli veits nukra alatooniga, oli see selline magus igatsusega segatud nukrus, mis elule ainult maitset juurde annab.

Laisk päev

Pealkirjas on väike vimpka sees, loomulikult ei olnud mitte päev see, kes oli laisk, vaid mina olin laisk. Olin päev otsa laisk ja tulemuseks oli laisk päev. Vedelesin Namche taga ülemistel karjamaadel ja lasin fotokal klõpsuda. Kõigil on timelapse'idest vist juba kõrini. Mul küll oleks kui ma ise siin Namches ei oleks, aga ma olen ise siin Namches ja sestap mul ei ole kõrini.

Nii et kannatage ära.

Yet another another you know what from Tanel Saimre on Vimeo.


Hilltop timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.


School timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

Lubadus termosele

Kes ootavad huvitavaid lugusid mägironimisest või kurioosseid kultuurilisi reflektsioone šerpadest ja nende elust peavad seekord küll natuke pettuma. Sest mul on ammusest ajast õiendada üks võlg. :)

Oma esimesel reisil siia šerpademaale Solukhumbusse, see oli juba pooleteise aasta eest, rabas mind üks ese, mida ma nägin peaaegu igas majas. See ese oli termos. Tihti oli neid majas isegi mitu. Alati kui ma omale teed küsisin, võeti välja see termos ja valati mulle sellest kuuma vett.

Mind rabas see sellepärast, et tegemist polnud lihtsalt termosega, vaid ühte konkreetset moodi termosega, mis on pärit minu lapsepõlvest ja mida siin Nepaalis kohata oli mu viimane ootus. Meil oli maal täpselt samasugune termos ja ma mäletan pleki sisse pressitud Hiina hieroglüüfe selle kaaneks oleval topsil, ja seda, et see tops oli veidi lömmis. Ma mäletan korgi lõhna mis sealt alt tuli, kui see avada. Kuna see termos oli mu mälestustes maetud paksu lapsepõlvesuvede kihi alla, siis järsku, keset Himaalaja mägesid seda kohata oli tõeliselt veider. Nende mälestusekihtide alt, Võrtsjärve kohina, paadisõitude, pilliroo ja soojade valgete ööde alt välja paiskudes loopis see termos minu ümber laiali kõike seda, mis kuulus mu lapsepõlve ja mitte siia šerpamajakese kööki. Sel esimesel korral kuskil Shivalaya lähedal mingis köögis, kui ma seda termost kohtasin, siis vist tegingi mõttes omale märkuse, et pean temast kirjutama.

Sestap, vahelduseks kultuurilisele eksootikale ja oma antropoloogipäevikule kirjutangi sellisest asisest, köökikuuluvast ja pealtnäha igavast asjast nagu seda on üks termos.

Nüüd olen ma seda termost juba nii tihti kohanud, et ta on võtnud omale uue positsiooni. Nüüd ei kuulu ta enam minu lapsepõlve, vaid siia Nepaali, šerpademaale. Neid toodetakse Hiinas, neile on peale kirjutatud "Deer Brand" ja neil on kaane peal täpselt sellised Hiina hieroglüüfid nagu ma lapsepõlvest mäletan. Neid tuuakse siia ilmselt üle Nangpa La mäekuru, nagu ka paljusid muid siin poodides olevaid asju, karamellkommidest kuni PVC-teibini. Tegelikult tema koht siin on täiesti loogiline, Tiibeti (seega ametlikult võttes Hiina) piir on siit ju vaevalt 30 km kaugusel. Hoopis tõik, et see termos sattus minu maamajja ja lapsepõlve, oli mingi maailmamajanduse vingerpuss, Nõukogude Liidu ja Hiina kunagine veider sõprus.

Ja tõik, et üks suvaline köögiriist võib ühele uksest sisse astuvale kaugele külalisele nii palju tähendada, et mingi plastmassmänguasi, täispuhutav krokodill või muster mingil tekil võib teisele inimesele olla kosmos, tuletab taaskord meelde, kuivõrd tihedalt seotud on kõik. Ja seda, kuivõrd rikkalikult laetud ja biosfäärilikult seotud-sõltuv on kogu see antroposfäär, mis meie liik aastatuhandetega selle planeedi pinnale siin on ladestanud.

Ikkagi tuli väike kurioosne kultuuriline reflektsioon siit. Aga nüüd on see termos igatahes oma õiges kohas tagasi. Ka mu lubadus temale on täidetud, see termos on siia blogisse üles kirjutatud. Loodan et teile meeldis see lugu väikesest tagasihoidlikust termosest :)

Another Namche timelapse

Can't stop making them.


Another Namche timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.