See karge hommikune valgus

Ma arvan, et Folkmilli "Käib salapidi öö" on vist üks ilusamaid Eesti laule üldse. Mõned mu sõbrad (ise teate kes) tegid mulle paar päeva tagasi kingituse. Mu Facebooki seinale laekus teade: "Tervitused Nepaali!" ja link öölaulupeole: Tõnis Mägi - "Koit". Sellele järgnes "Eesti muld ja Eesti süda", "Veskimees" ja lõpetuseks siis see Folkmilli lugu. Ma tõmbasin need omale pleierisse ja kuulasin õhtul enne magamajäämist magamiskotis kerratõmbunult.

Efekt oli umbes sama nagu näljasele inimesele anda kokandusajakiri: "Sa pole pikka aega midagi söönud? Näe, võta, sirvi seda kokandusajakirja, siin on pilte hõrgutavatest roogadest." Neid lugusid võib ju pidada äraleierdatuteks, ja eks mu sõbrad vist tegidki natuke nalja (tegite või?). Aga uskuge mind, see oli minu jaoks väga tõsine õhtu. Siin mägedes šerpade ja jakkide vahel mõjuvad need lood täiesti värskelt. Olen viimase pooleteise-kahe aasta jooksul saanud Eestis olla vaid 3-4 kuud, ja mu igatsus selle koha vastu hakkab võtma juba astronoomilisi mõõtmeid.

Nii ma seal lebasin, silmad kinni, oma pimedas toas, pleier peas ja kuulasin neid lugusid. Täitsa Eesti tunne tuli peale. Ainult lugude vahel, kui üks oli lõppenud ja teine polnud alanud, kuulsin väljast mussoonvihma pladinat mudasele maapinnale. Aga selle sai ka tavaliseks Eesti paduvihmaks mõelda.

Muidugi, hommikul kui ma oma kaamera ja muu filmikolaga budakloostri poole astusin, tuletas Nepaal ennast tungivalt meelde. Nimelt lõi Himaalaja mulle jälle oma hingematva vaatega näkku: orunõlvad, udulaamad ja esimesed varahommikused suitsujoad Namche korstendest tõusmas. Jumalate meeleheaks tossas kloostri ees ka viirukiahi kadakaokstega. Sellest kadakasuitsust hakkab mul sõltuvus tekkima, see on nii hea. Mungad alustasid kloostris natuke enne kuut oma psühhedeelsete pasunatega... Igasugune Eesti tunne oli pühitud.

Olgu peale siis selle Eestiga, seda jõuab, mõtlesin ma. Kahe nädala pärast maandun Tallinnas. Aga praegu on veel Nepaal ja buda mungad. Istusin kloostriõuel, nemad tegid oma pühakirjaettelugemiserituaali. Mina hängisin niisama. Alguses mõtlesin, et võib-olla mina või mu kaamera häirib neid. Aga neid ei häirinud. Neid üldse ei huvitanud, miks ma filmin, kes ma olen või kust ma tulen. Neid huvitas ainult, et kas ma tahan istumiseks tooli ja kas ma joon teed piimaga või ilma. Võtsin vastu nii pakutud tooli kui ka piima oma tee sisse ja peas kummitas:

See karge hommikune valgus,
mida magajad ei näe
see pole lihtsalt päeva algus, vaid
ta sulle ulatab käe...

Aitähh, sõbrad, nende lugude eest. Kuigi too õhtu oli veits nukra alatooniga, oli see selline magus igatsusega segatud nukrus, mis elule ainult maitset juurde annab.