Kathmandust

Eelmist postitust lõpetades oli mul mõttes palju väikseid fragmente, millest kokku panna väike jutuke Kathmandust. Palju väikseid ja omavahel suuresti sobimatuid killukesi. Sest umbes selline ongi minu suhe selle linnaga. Vastandlik ja fragmentaarne. Fragmentaarne on ta sellepärast, et ma tunnen siit umbes täpselt kolme piirkonda - esiteks muidugi turistikvartal Thamel ja selle ümbrus, teiseks Swayambhunath (ja teekond esimesest teisesse) ja kolmandaks lennujaam. Ma ei salli seda linna silmaotsastki, sest ta on näide halvast stsenaariumist, mida majandusareng ja globaliseerumine endaga kaasa võib tuua. Ja mind tõmbab siia linna, sest temas on midagi ainulaadset, mingi lõhnade ja helide kombinatsioon. Ja just siin olles läheb selle kuskil minu kõhus tekkiva sisemise värina sagedus resonantsi mingi kõrgema hingelise sagedusega, kui kasutada kõrgelennulisi füüsikalis-spirituaalseid väljendeid.

Ma matkasin mägedes ühe Kathmandus üles kasvanud noormehega. Me olime parajasti pahiseva, kristallselge veega ilusa mägioja ääres ja ta ütles mulle, et kui ta oli väike laps siis Kathmandus oli ka selliseid ojasid. Oli ka rohelisi riisipõlde ja kenasid puudesalusid. Mul oli raske teda uskuda, sest kõik mida mina Kathmandust tean, on haisvad fekaalijõed, prahiga ülekuhjatud platsid, liiga palju inimesi ja kohutava liikluse lärm ja ving. Ma olen lugenud arhitektuuripärlitest, mida Kathmandu kunagi omas ja ma näen et sellest linnast on tehtud betoonkängardega palistatud ülerahvastatud solgiauk. Arengumaades toimuva "arengu" negatiivne musternäide.

Ühel õhtul juba peale päikeseloojangut, läksin Swayambhunathi, mis on suur budistlik stuupa, ümbritsetuna kõiksugu väiksematest templikestest ja pühakodadest. Ma ei võtnud oma kaamerat, oma antropoloogipäevikut ega midagi muud. Tahtsin minna lihtsalt turistina. Vaadata, näppida ja uurida. Aga kohale jõudes hakkasin ma nagu iseenesest ümber stuupa käima. Lihtsalt tasakesi chillides jalutama. Turiste polnud, hooaeg on ju läbi. Üldse rahvast oli vähe ja atmosfäär rahulik. Ühe käega keerutasin palveveskeid, teine käsi taskus, jalutasin oma mõtteid mõeldes. See ei olnud üldse turismiobjekti moodi, vaid oli lihtsalt selline meditatiivne pühapaik. Ühe katuse all väikese templikese ees istus üks hindu suguvõsa, nad olid nagu mingil perekondlikul väljasõidul, tundus mulle. Miks kristlus ja islam ei võiks nii heanaaberlikult läbi saada, mõtlesin ma. On nad ju samamoodi ühise ajalooga, üksteisest välja kasvanud usundid. Jagavad samu pühakirju, nagu teevad ka hinduism ja budism. Aga millegipärast on vaja teineteise pihta automaatidest tulistada. Kui ma olin umbes kümnendal tiirul ümber stuupa, alustas suguvõsa muusikaga. Mehed mängisid trumme ja keelpille, naised laulsid mingit palvuslaulu. See oli väga ilus muusika oma kadumises ja taastekkimises, kui ma vaikselt ümber stuupa ringiratast käisin. Varsti möödus minust üks munk, ilmselt lähedalasuvast gompast pärit, oma õhtusel ringkäigul ümber stuupa. Võtsin ka oma helmekee särgi alt välja, et tekiks mungaga mingi sangha-tunne. Munk aga pani kiiruga ees minema. Varsti jõudis ta mulle ringiga järele. Mina jätkasin rahulikus tempos, kuulates muusika kadumist-taastekkimist. Kui munk mulle teise ringiga pähe tegi, mõtlesin heameelega, et mina kõnnin küll dhammat mööda palju paremini, kui see munk praegu, kellel pole kindlasti mõttes vaimne puhastumine ega dhamma, vaid lihtsalt see et saaks oma igaõhtusest kohustusest lahti. Natuke aega hiljem sain ka aru, et dhammat mööda minek pole võistlus ja võrdlused "kes paremini" on täiesti kohatud. Võtsin ainsaks mõttes tänutunde selle hindu perekonna vastu, kes õhu siin õhtus oma muusikaga nii ilusaks lõid.

Selline vaimne ja mõnus olemine oli mul tol õhtul Swayambhunathis.

Pärast läksin Thameli tagasi, seisin oma lemmiktänavanurgal ja vaatasin tänavapoisse, kes kilekotist liimi nuusutasid ja siis turistide käest raha kerjasid. Vaatasin ka turiste, kes muidugi seda liiminuusutamist tähele ei pannud, vaid pidasid tänavapoiste segast tantsu kuskilt baarist kostva muusika saatel lahedaks show'ks või kultuuriliseks kurioosumiks mida pildistada. Lasin pakkuda endale kõiki pahesid, mida Thamelil on. Hašiš, massaaž, suguühe - raha eesti pakutakse seda kõike, kui sa oled valge Põhja-Euroopa välimusega noormees, kes vaikselt üksi mööda Thameli astub. Ja ma ei tundnud isegi vastikust või pahameelt nende pakkujate vastu, sest ma olin täis mägede puhtust ja budamunkade pühendumust. Ma tundsin ainult kurbust ja kaastunnet. Nagu telefonimüüja, kes helistab sulle kõige ebasobivamal ajal, et hakata mingist kindlustusteenusest rääkima. "Kui sa vaid teaks, kui kaugel sa oled isegi teoreetilisest võimalusekesest mulle midagi müüa. Mul on lihtsalt kahju sinust, et sa oled sunnitud sellist mõttetut tööd tegema."

Ainult Kathmandu sarnased metsikud linnad on võimelised pakkuma selliseid kontraste, kõrgelt Swayamnbhunathi nirvaana-pilvede vahelt kuni Thameli rentslipahedeni on kõik siin olemas. Tartu ja Tromsø sarnased taltsutatud linnad on ka oma pakutavate elamuste poolest märksa hillitsetumad. Kuigi ma armastan nii Tartut kui Tromsøt väga, ja kuigi mind seob nende mõlemaga isegi nime esitäht, on Kathmandu nagu metsik armuke, keegi keda sa vihkad ja kellega kooselu sa ei suuda isegi ette kujutada, kuid kelle juurde ikkagi mingis mõttes ja aegajalt vastupandamatult tõmbab.

No väga luuleliseks läks. Varsti tulevad mõned timelapse'id. Mul oli Kathmandus terve nädal ja timelapse'i haigus lõi jälle välja. :)