Kontekstist väljas

Norra võib kohati olla äärmiselt bürokraatlik, ja akadeemilisi totrusi tuleb siin ette tihti. Nagu igas üle mõistlikkuse piiride paisutatud organisatsioonis (mida on enamik maailma ülikoole). Kui kursuselistis öeldakse, et meie uksekaardid kaotavad kord semestris kehtivuse ning nende pikendamiseks peame läbi käima mingist kontorist, siis pole selles iseenesest midagi üle mõistuse. Aga kui arvestada, et see kontor on avatud kolm päeva nädalas, tund aega päevas, siis see on juba natuke totter.

Ning kui me peale välitöödelt saabumist esimese kolme nädala jooksul seame oma eluolu uuesti sisse (osadele tähendab see näiteks uue kodu otsimist), võtame kokku kõik oma välitöömärkmed, kirjutame esmase välitööde aruande, loeme läbi teineteise aruanded, mitte kiiruga vaid arutledes ja analüüsides, vaatame läbi oma videomaterjali, koostame videostseenide nimekirja, kirjutame esmase analüüsi, loeme läbi teineteise analüüsid ja valime kogu video hulgast välja 30 min materjali presentatsiooni jaoks, siis olgem ausad, see on raske. See on väga raske, aga me anname endast parima, et see kõik ära teha.

Ja mingi uksekaardi pikendamine, oh see... see läheb kõige muu käigus vabalt meelest.

Nii ma istusin hilja õhtul montaažiruumis, süvenenuna oma Nepaali piltidesse ja helidesse. Minu teadmata jõudis kätte südaöö ning kuskil Tromsø Ülikooli kõikide uste avanemist ja sulgumist kontrolliva elektron-entiteedi ajusügavustes muutus üks bitt ühest nulliks. Lõpetasin kell pool kolm pahaaimamatult töö. Liikusin sokkide sahinal, käes teetass ja süda rahul tehtud tööga, mööda inimtühje koridore, kus seinte sees on tumedad uksekaardilugerid, mis valvavad sissepääsu seminariruumidesse ja kabinettidesse, klaasuste taga on videoserverid, kohtvõrguruuterid ja kõvaketaste RAID-array'd. Kõikenägeva HAL9000-liku videosilma objektiivil peegeldub mööduva inimese pikaksvenitatud kujutis. Jõuan oma töötoa ukseni, näen läbi klaasi juba koduselt segamini lauda, raamaturiiulit ja jakkigi nagis rippumas, ent sõbraliku piiksatuse ning kelmikalt vilkuva rohelise tulukese asemel tervitab mind vaenulik "piip-piip-piip" ja tontlik punane LED vaatab mulle kurjalt silma. Oot... misasja?? Teen kätteharjunud liigutuse uuesti. Uuesti kõlab "Piip-piip-piip" ja uuesti vaatab mind punane vilkuv LED. Kõik tuleb meelde, flashback kursuselisti tulnud e-mailile. Tõstan käed ahastuses pea kohale, pööran pilgu taevasse. Vaataja näeb mind ülalt-alla, kaamera tõuseb üha kõrgemale minu ahastava kuju kohale, saateks dramaatiline muusika. Häving on saabunud.

Mul on seljas t-särk ja jalas sokid. Riided, jalanõud ja kõik muu on töötoas luku taga. Minu dilemma on selles, et ma pean viie tunni pärast juba tõusma, et hommikuseks seminariks valmistuda, seega peaksin ma kiiremas korras koju magama minema. Aga välisriided ja jalanõud on töötoas luku taga. Kolan natuke mööda ülikoolikompleksi, et leida mõnd elavat hinge. Eriti hea oleks mõni turvamees. See pole esimene kord mul keset ööd mööda Tromsø Ülikooli kolada, ent siis on mul alati olnud mingi koht kuhu minna. Kontekst, milles olla. Nüüd olen ma alasti, sokkides, ja kontekstitu. Tühjalt kajavad mitme korruse kõrgused saalid/fuajeed/koridorid. Möödun suletud raamatupoest, erinevatest fuajeedest, öörežiimile seatud kohvikust. Sõidan liftidega, läbin tsoone milles valgustid liikumisandurite peale reageerides ise süttivad ja kustuvad. Tunnen end nagu Christopher Walken selles Fat Boy Slimi videos, kus ta tühja hotelli mööda ringi tantsib. Olen tohutus hoones, mis elab ja kus toimub asju, ent milles pole ühtegi elavat hinge.

See olukord on kirjanduslik või filmilik ja ma naudin seda väga, ent aeg pressib peale ja ma mõtlen oma aina lühemaks jäävale uneajale. Mul ei jää üle muud kui vändata rattaga koju niimoodi nagu olen - sokkides ja t-särgiga. Hingan korra sügavalt sisse-välja ja vaatan ülikoolikorpuse kahepoolset välisust. Seda avada saan ainult seestpoolt, sest mu uksekaart ju enam ei tööta. Kui ma nüüd väljun, siis tagasiteed enam pole. Aegluubis, nagu kangelasastronaut "Armageddonist" astun läbi iseavanevate uste õue. Uksed sulguvad mu selja taga. Külm Põhja-Norra kliima võtab mu ümber kinni, hingeõhk muutub tänavalambi valgusvihus auruks. Eemalt paistab jalgrattaparkla, kus pika rattahoidja külge on lukustatud üks üksik ratas. Minu armas vana sinine logu.

Vuuuhhh-vvuuuuhhhhh väntan jälle rattaga oma rituaalset väntamist. Nüüd pole see enam punk kimamine läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, vaid ühe kontekstist väljarebitud, akadeemiliste süsteemide ja turvaprotseduuride vahele äraeksinud noormehe jabur teekond mõnest absurdifilmist. Möödun pimedatest akendest, ületan vaikseid ristmikke. Kõik on hääletu ja elutu. Ükski asi ei liigu, ei inimesi, ei autosid. Isegi lennujaama poolt, kust alati on kuulda mõne reaktiivmootori vilinat või propelleripõrinat, kostub ainult kõrvulukustavat vaikust. Ka Widerøe turboprop on oma hilisõhtuse Hammerfesti-tiiru ära teinud ja angaari magama läinud. Mäeseljandikule jõudnuna peatan oma ratta, et tajuda kõikide meeltega seda baaskohinat, kõrvulukustavat vaikust, nagu tookord kui ma kõikide oma seljakottide ja filmivarustusega tatsasin lennujaama poole, et lennata välitöödele Nepaali. Tookord ma seisin sellest intiimhetkes Tromsøga kahekesi. Hüvasti jättes. Seekord seisame taas teineteise ees, ent ta on tabanud mind imelikul hetkel. Ma olen umbes nagu aluspesu väel tolmuimejaga tuba koristav mees, kui uksest astub sisse kaunis naine.
"Noh, et... eee.. tere siis."

Ørneveienit mööda fjordikalda poole oma lõpupikeed sooritades puhken juba valjusti naerma. Nii jaburalt tunnen ennast. Kontekstist väljas, nagu õun keset merd või barokne magamistoamööbel kosmoselaevas, väntab kell kolm öösel Tromsø polaartaeva all rattaga üks t-särgis ja sokkides täiest kõrist naerev noormees.

Mulle meenub üks mõni aeg tagasi toimunud ärkamine. Olin vajunud sellesse unenäotusse pimedasse olematusse, mis tuleb ette pika ja väsitava päeva lõpus, kui sa korraks pea lauale toetad või võtad toolil lebavama asendi. Ärgates tõusis mu teadvus otsekui tumedast tindist. Nende kahe sekundi jooksul, mil ma olin lahkunud olematusest, ent polnud veel päriselt saabunud ka olemisse, kuulsin tuttavaid helisid - jakikellasid ja šerpakeelset juttu. Ahhaa, olen Nepaalis. Aegamööda, pikkade ärkamise sajandiksekundite jooksul ekstraheerisin oma neuronitest vastava konteksti ja buutisin oma aju selle pealt üles. Namche küla, Himaalaja mäed. Šerpad, raid, chaudharid. Laadisin töömällu vajalikud reageerimisrefleksid füüsilistele aistingutele, käitumisalgoritmid kultuurilistele sisenditele. Jõudsin ärkamisprotsessidega nii kaugele, et avada silmad. Kohe näen tuttavaid värve, kohe tunnen tuttavaid lõhnu.

Avasin silmad ja nägin ripplage, päevavalguslampi selles. Veidi allpool oli aken, aknast paistev mäekülg ja Tromsø Ülikooli naaberkorpuse tuled. Oli pimenev õhtune aeg ja ma olin ühes väikeses ruumis Põhja-Norras. See oli Tromsø Ülikooli visuaalantropoloogiaosakonna montaažiruum ja Nepaali helid tulid arvutist. Olin montaažiruumis arvuti taha magama jäänud ja arvuti mängis mu Nepaali videomaterjali ette.

Mul kulus ilmselt mitu sekundit, et visata ajus kõrvale vale, Nepaali kontekst ning leida ja kasutusele võtta uus, Tromsø oma. Ja selle paari sekundi jooksul sain ma aru ka millestki väga olulisest. Millestki mida iga inimene teeb igal hommikul, kui ta ärkamisprotsesside jooksul saab uuesti iseendaks ja loob uuesti oma maailma. Laotab laiali maapinnad ja pikib sellesse kõik ehitised. Täidab need inimestega, keda ta tunneb. Ootustega käitumiste, tujude ja arvamuste suhtes, mida tuntud nägude tagant oodata. Tavadega kuidas käituda tundmatute inimeste suhtes. Võtab kasutusele seaduspärasused. Näiteks et asjad kukuvad allapoole, puit tundub käe all soe ja metall külm, külmkapis on toit ja mitte raamatud, ning õues on külmem kui toas. Kõik need miljon väikest asja loome me igal hommikul uuesti, paigutame teineteise suhtes vastavatesse vahekordadesse ja lülitame kogu süsteemi uuesti käima.

Tol õhtupoolikul seal montaažiruumis juhtus mul selle protsessi käigus väikene viga. Ainult korraks vaid. Mu teadvus tuvastas koheselt probleemi ja parandas selle. Ent ma sain masina korpuse vahelt sisse piiluda, hetkeks hammasrattaid näha. Ja minus tekkis huvi, mis siis saab, kui mul ühel hommikul see protsess päris nässu läheb? Mis siis saab, kui ma ei suuda oma konteksti päris õigesti taasluua? Kui juhtub viga, mida mu teadvus ei paranda?

T-särgis ja sokkides öösel kell kolm hullumeelselt naeru lagistades mööda surmvaikset Tromsøt vändates tundus, et nüüd ongi see käes. Kontekst on jumala nässus.

See oli teadmisi avardav kogemus. Tänan sind, totter bürokraatia!

Kaks minutit

Vvvuuuuuhhh-vvvuuuuhhhh teeb rattakumm asfaldil. Märgade pidurite kriiksatus, aga ainult korraks. Kallutus, pööre Ankerveienilt Radarveienile. Siit edasi on terve tee allamäge. Kummide sahin asfaldil muutub kõvemaks, tuulevihin kõrvades ka. Jakikrae lipendab vastu põske, esiamordid neelavad lamava politseiniku, väntan hoogu veel juurde ja möödun tänavaäärt mööda liikuvast liinibussist. Kahel pool on väikekodanlik Norra keskklassiidüll, mis muutub kiiruse kasvades sügisvärvides tunneliseinteks mu nägemisvälja äärtel. Pidurid uuesti põhja, nii kõvasti, et nad isegi ei kriiksu enam, ja järsk pööre Winston Churchills veienile.

See pärastlõunane allamägeslaalom Tromsø ääärelinna väikesi kõveraid tänavaid mööda on preemiaks hommikuse mäest üles väntamise eest. Nurisemata tegin hommikul enne loenguid rattaga tööd, väntasin ennast merepinnast kõrgemale, tõusin mu kodu ülikoolist lahutava seljandiku peale, ja laskusin sealt uuesti natuke alla, ülikooli juurde. Nüüd, pärastlõunal, teen sedasama tagurpidi – tõusen ülikooli juurest seljandikule ja seisatan seal hetkeks. Süda seljataha jäänud järsust tõusust ning ees ootava kiire laskumise ootusest tagumas, võtan hetke, et selles olla.

See on nüüdsest iga mu päeva kõrgpunkt. Hetk enne mee söömist, nagu ütles Puhh. Lihased surisemas, hingeõhu aur silme ees, olen tõstetud merepinnast kõrgemale, laetud potentsiaalse energiaga. Siis istun sadulasse ja väntan ratta liikuma, panen käima igapäevased kaks minutit metsikust, punki ja anarhiat, kihutamist läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, kus jalgratturid isegi kergliiklusteel sõites kannavad kollast helkurvesti ja vilkuvaid tulukesi.

Winston Churchill veieni lõik on lühike, jäänud on veel viimane, 90 kraadine pööre laiale ja sirgele Ørneveienile. Mu ees avaneb Tromsøya läänekülje tasandik, pikeerin kajakana mere poole. Kaks anarhiaminutit hakkavad läbi saama, kui lendan vaba olendina otse lennuvälja, fjordivee ja Kvaløya mäetippude ilusasse vaatesse.

Kergelt hingeldades astun oma tuppa. Jakk nagisse, algab jälle päriselu. Lugemine-kirjutamine-koolitöö. Vahest on vaja mõni taldrik või kruus pesta. Kõik muud asjad, mida tehakse paigal seistes. Aga ma tean, et homme tuleb jälle see hetk, mil ma seisan seljandikul ja vaatan nendele äärelinnamajadele ülevalt alla. Hea on olla :)