Kaks minutit

Vvvuuuuuhhh-vvvuuuuhhhh teeb rattakumm asfaldil. Märgade pidurite kriiksatus, aga ainult korraks. Kallutus, pööre Ankerveienilt Radarveienile. Siit edasi on terve tee allamäge. Kummide sahin asfaldil muutub kõvemaks, tuulevihin kõrvades ka. Jakikrae lipendab vastu põske, esiamordid neelavad lamava politseiniku, väntan hoogu veel juurde ja möödun tänavaäärt mööda liikuvast liinibussist. Kahel pool on väikekodanlik Norra keskklassiidüll, mis muutub kiiruse kasvades sügisvärvides tunneliseinteks mu nägemisvälja äärtel. Pidurid uuesti põhja, nii kõvasti, et nad isegi ei kriiksu enam, ja järsk pööre Winston Churchills veienile.

See pärastlõunane allamägeslaalom Tromsø ääärelinna väikesi kõveraid tänavaid mööda on preemiaks hommikuse mäest üles väntamise eest. Nurisemata tegin hommikul enne loenguid rattaga tööd, väntasin ennast merepinnast kõrgemale, tõusin mu kodu ülikoolist lahutava seljandiku peale, ja laskusin sealt uuesti natuke alla, ülikooli juurde. Nüüd, pärastlõunal, teen sedasama tagurpidi – tõusen ülikooli juurest seljandikule ja seisatan seal hetkeks. Süda seljataha jäänud järsust tõusust ning ees ootava kiire laskumise ootusest tagumas, võtan hetke, et selles olla.

See on nüüdsest iga mu päeva kõrgpunkt. Hetk enne mee söömist, nagu ütles Puhh. Lihased surisemas, hingeõhu aur silme ees, olen tõstetud merepinnast kõrgemale, laetud potentsiaalse energiaga. Siis istun sadulasse ja väntan ratta liikuma, panen käima igapäevased kaks minutit metsikust, punki ja anarhiat, kihutamist läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, kus jalgratturid isegi kergliiklusteel sõites kannavad kollast helkurvesti ja vilkuvaid tulukesi.

Winston Churchill veieni lõik on lühike, jäänud on veel viimane, 90 kraadine pööre laiale ja sirgele Ørneveienile. Mu ees avaneb Tromsøya läänekülje tasandik, pikeerin kajakana mere poole. Kaks anarhiaminutit hakkavad läbi saama, kui lendan vaba olendina otse lennuvälja, fjordivee ja Kvaløya mäetippude ilusasse vaatesse.

Kergelt hingeldades astun oma tuppa. Jakk nagisse, algab jälle päriselu. Lugemine-kirjutamine-koolitöö. Vahest on vaja mõni taldrik või kruus pesta. Kõik muud asjad, mida tehakse paigal seistes. Aga ma tean, et homme tuleb jälle see hetk, mil ma seisan seljandikul ja vaatan nendele äärelinnamajadele ülevalt alla. Hea on olla :)