25. jaanuar 2012

Taevane valgus

Öine taevas on minu jaoks alati olnud otsapidi natuke püha. Tähti täis toksitud taevavõlv tundub mulle justkui kirikuvõlvina, mille all ei sobi kõva häälega rääkida ega väga räusata. See võlv teeb mind mõtlikuks ja vaikseks. Sellepärast olin ma natuke pahane oma kaaslaste peale, et nad juttu ajasid ja nalja viskasid. Tavaliselt tulen ma tähti vaatama üksinda. Aga seekord olime me autoga sõitnud linnast välja, Kvaløya mägedesse, et linnakuma ei segaks.

Õnneks ei olnud ma pahane sugugi kaua, vaid ainult korraks. Sest esiteks olid nad ju ikkagi mu head sõbrad. Ja teiseks saab igasugune jutuloba ja naljaviskamine ükskord otsa. Esimeste virmalisteveikluste ajal asendus see vaimustusehüüetega. Roheline virmalistekardin kogus lehvides jõudu ja lähenes aegamööda meile. Aeg-ajalt sõitis meie hõiskamise saatel kardinat mööda paremale või vasakule mõni iseenese magnetvälja sisse keerduv plasmaspiraal. Aeg-ajalt vaibus roheline kiirgus natukeseks, et siis mõne minuti pärast uue jõuga põlema lahvatada. Kardin üha lähenes meile kuni oligi lõpuks otse meie peade kohal. Terve taevalaotus oli nüüd tuld täis, Maa magnetvälja jõujooned kiirgasid päikesetuule ja atmosfääri ülakihtide vahelises kohtumises roheliselt, lillalt ja punaselt. Seal väikese maantee äärses väikeses puhkealas olime me reisil läbi kosmose. Meie hüüded vaibusid tasapisi, kuniks lakkasid sootuks. Igasugune keeleline eneseväljendus tundus siin nii kohatuna, mõttetuna, jõuetuna midagi väljendama. Igasugune "ohh", "ahh" ja "vau" olid täiesti suutmatud endas meie emotsioone kandma. Me seisime lihtsalt täielikus vaikuses, ainsaks hääleks minu timelapse'i klõpsiv fotoaparaat. Kellelgi polnud enam vaja millestki rääkida. Me ei püüdnud oma olemasoluga midagi peale hakata. Me lihtsalt seisime põleva laotuse all täielikus allumises ja ootasime, mis järgmiseks juhtub.

Praegu on mul tunne, et üks etapp mu elust on läbi saanud. See eilne magnettorm ja sellega kaasnenud virmalistemöll oli midagi sellist, nagu me kõik ette kujutame, et virmalised olema peaksid. Meil on ju kõigil peas mingi kujutelm, kas mõnest filmist, fotolt või jumal teab kust. Me teame, millised on ühed väga ägedad virmalised. Eriti mina. Minu jaoks on kõik pilvitul ja pimedal ajal taevas nähtav kandnud eriti suurt tähendust. Tähistaevas on alati olnud minu jaoks kõige vahetumaks kontaktiks selle kosmoloogilise reaalsusega, milles me elame, ja mis on meie, inimkonna, tõelise olemuse kõige ilmekamaks, lausa füüsiliseks puust-ette-ja-punaseks kirjeldajaks, kuid mida igapäevaelu laed, linnatuled ja helendavad ekraanid kipuvad meie eest üha rohkem varjama. Ma olin pikka aega endas kandnud kujutelma sellest, milline saab olema see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.

Eile ma nägin neid. Mitte ei kujutanud ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis.

Nüüd on selle asjaga ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam olla eilse ületuseks, vaid ainult korduseks. Hea rahulik tunne on.

Tagasiteel autos arenes meil huvitav vestlus. Osad meist arvasid, et kuna teadus on virmalised ära seletanud, on sellega neilt natuke nagu lummust ära võetud. Et küll vanasti võis inimestel olla müstiline tunne virmalisi nähes, sest nemad ju ei teadnud, mis need virmalised tegelikult on. Mina ise ei arva üldse nii. Jätame praegu kõrvale selle, et ka vanasti oli inimestel küllaga kaasaegse maailmapildi ja kultuurilise kontekstiga vastavuses olevaid seletusi selle kohta, misasjad need virmalised on, niiet meie, "teaduse poolt valgustatud", ei ole selles osas kuidagi mitte erilisel positsioonil. Aga ma ei mõista seda, kuidas saab teadus midagi üldse "ära" seletada? See, et Päikese atmosfääri ülakihtidest väljarebitud ja Maa poole paisatud laetud osakesed Maa magnetväljaga kohtudes ja selle jõujooni pidi viissada kilomeetrit sekundis kihutades meie atmosfääri molekulidega põrkuvad ja neid valgusemänge põhjustavad, on ju vaid kirjeldus, mis ei seleta midagi "ära". Sügavamad küsimused "mis see on?" ja "miks see eksisteerib?" on ju alles. Teadus lihtsalt kirjeldab toimuvat, suurendab ning täpsustab meie arusaamist reaalsusest ja seeläbi suurendab ning täpsustab ka minu absoluutset piiritut vaimustust, siirast austust ja harrast tänutunnet selle Universumiks nimetatud tohutu kaadervärgi vastu.

Kas armastuse biokeemilise mehhanismi väljaselgitamise hetkel lakkab armastus olemast armastus?

Sama hästi võiks arvata, et vanasti seletati virmalised "ära" sellega, et need on mingid vihtlevad murueide tütred või liustike poolt peegeldatud valgus või peninukimeeste linnast mägede tagant paistev valgus. Ega teadus, nii palju kui ta suudab seda nähtust seletada, ei isoleeri seda ju ümbritsevast tegelikkusest ja ei pane ära kausta "Seletatud", vaid vastupidi, seostab ülejäänud Universumiga. Teadus mitte ei väida, et "virmalised on lihtsalt laetud osakeste põrkumine õhumolekulidega ja kõik". See pole mitte teadus, mis nii väidab. See on mingi naiivmaterialism. Tee google image search "auroras on other planets" - teadus näitab meile täpselt, kui uskumatult imelises maailmas me elame. Mida paremini seda Universumit tundma õppida, mida rohkem sellest "ära" seletada, seda suuremaks muutub minu vaimustus ja lummatus.

***

Seda timelapse'i on soovitatav vaadata kindlasti täisekraanil ja mitte väga heledas toas ning kindlasti HD-s, niiet kliki siia, et minna vimeosse ja vaadata: http://vimeo.com/35646808

7 kommentaari:

Harry-A ütles ...

Väga lahe, tänud! Nüüd ma usun, et toimusid mingid tormid.. Millega kirjeldab teadus rohelise selget ülekaalu?

tank ütles ...

Meie atmosfääris on erinevaid gaase ja valguse värv sõltub sellest, mille pihta see päikeselt tulev sodi täpselt põrkab. Rohelist valgust annab atomaarne hapnik (mida maapinnas on äärmiselt vähe kui üldse mitte, ent seal 80-100 km kõrgusel, kus see kino käib, on see kõige levinum gaas).

irve ütles ...

Ma olin täielikus meeleliigutuses juba seda lugedes sul.

tank ütles ...

Tänud. Ja mina kirjutades :)

Anonüümne ütles ...

Ääretult vahetu kirjeldus! Just niisugune see tunne ongi. Minagi unistasin terve elu, et näen ühel päeval virmalisi. Ja siis millalgi 7-8 aastat tagasi, kummalisel kombel oktoobrikuus, nägingi. Tallinna äärelinnas! Naabrimees putitas kella 10 ajal õues autot ja tuli äkki joostes meile, et vaadake taevasse. Oeh... Ronisime katusele ja see tunne seal lõi hinge kinni. Need ei olnud rohelised, vaid helesinised ja hallid. Nagu taevas möllaks suur tuisk ja tugev tuul rulliks suuri lumelaineid otse su pea kohal. Viuh ja viuh. Narva pool aga kaardus üle taeva helesiniselt kiirgav vikerkaart meenutav hiigelkaar. Ja täpselt nii: ei ühtki oiet, mitte ühtki sõna - lihtsalt vaatad lummatult, uskumata, et see juhtub sinuga. Lõpuks ometi! Ja pärast valdab sind tõepoolest suur rahu. See on nähtud. Nähtud ega unune kunagi. Tore poiss oled ja käigu su käsi hästi!

tank ütles ...

Tänud hea loo eest!

Anonüümne ütles ...

Maailma õilmed, iseasi kas väljast või seest. Päike sellegipoolest
Väga liigutav.
Edu, hr. Tank