Iseloom

Mulle öeldi, et ma ei talu kriitikat. See oli kriitika. Ja ma ei talunud seda.

Stiimul

paar aastat tagasi kirjutas üks siinkohal nimepidi nimetamata jääv isik järgneva lõigu. olen selle alles hoidnud, sest see kirjeldab päris hästi seda kuidas võiks üldiselt maailma asjadest arvata:

"Ma siin loen praegust yhte yllitist mis kirjeldab inimmotlemise ja teaduse arengut keskajast saadik, ja kuidas paradigmad ja universumi tunnetus on yha komplekssemaks, kirjumaks, sygavamaks ja ma ytleks, ilusamaks muutunud, ja seda lugedes hakkad tasapisi aru saama kui meeletult huvitavaks fyysilise maailma tajumine siiski on muutunud koige oma kvantmehaanika, kaoseteooria ja relativismiga, ja samas kui palju maad on veel minna mingi koherentse pildi loomiseni, ja ausalt oelda niisuguste asjade taustal, mis iseenda ja valjaspool sind oleva syvaolemust testides toepoolest Olulised on, tundub koik see triviaalne ja labiilne sotsiaalne inimsuhtlus kohati paris vaiklaseks ja vaiksekaaluliseks kahanevat. Igatahes minu meelest on vaimu stimuleerivat siin liiga palju et elu vaikestesse mottetustesse takerduda ja mitte pyyda oma pea sees tasapisi ad astra liikuda."

palun saage minust siis aru kui ma vahest ei viitsi jooma tulla.

Kcal

“Spordikeskus” teatas kuldsete tähtedega silt klaasist ukse kohal. Suures eesruumis plastmassist kirjutuslaua taga istuv neiu vaatas igale sisenejale lahke ja abivalmis näoga otsa. Temast kummalgi pool oli uks, siltidega vastavalt „Meeste riietusruum” ja „Naiste riietusruum”. Läbi riietusruumide võis jõuda suurde, inimesi täis spordisaali. Saal oli hämar, laes tiirlev diskopall keerutas värvilisi valguslaike mööda seinu. Kõlaritest mürtsus võimas, energiline ja kaasakiskuv house. Bassid paiskusid rütmiliste laviinidena üle ruumi, kõrgemad helid olid sünkroonis stroboskoobi vilkumisega.

Ja see ruum oli täis velotrenažööre. Külg külje kõrval, ridades ja veergudes paiknesid velotrenažöörid, velotrenažöörid, velotrenažöörid. Iga velotrenažööri otsas istus inimene ja tallas seda muusika rütmis. Kõige ees, näoga teiste poole istus oma velotrenažööri otsas treener kes näitas harjutusi ette ja hõikas innustavaid hüüdlauseid. Tema ees oli saalitäis vonklevaid pepusid. Pringid, rasvased ja kondised pepud. Tselluliidised, siledad ja kortsus, virsikukujulised ja pirnikujulised trikotaaži topitud pepud, higistamas sadulate kohal. Õhku täitis pinev eneseületamise ja tagantsundimise lõhn. Lihased tõmbusid kokku ja lõdvestusid samas rütmis housemuusikaga. Näärmed eritasid vereringetesse väsimus-, mõnu- ja valutundeid tekitavaid aineid. Kopsud haarasid hapnikku. Selles kaloritepõletamise orgias lähenesid ajud transilaadsele seisundile, mida kutsus esile pingutus, rütmiline muusika ja vilkuv stroboskoop. Nende kehad olid siin spordisaalis, aga nad ise olid kuskil teises kohas. Kohas, kuhu satub kommisöönud reivar või trummi taguv šamaan. „Veel koormust juurde! Pingutame kõik koos!” hüüdis treener läbi house’i-rütmide.

Reivaril ja šamaanil sai higihaisust kõrini.

„Äääh, mifsf ää ööööõõääh?!” mõtles reivar. Ta tegi silmad lahti reivil ühes Berliini vanas tehasehoones oma sõprade keskel. Kommi mõju oli üle läinud, pidu hakkas lõppema.

„Liiga kitsaks on läinud siin. Püha põhjapõdra nimel, kustkaudu ma edaspidi vaimudemaailma pääsen?” mõtles šamaan. Ta avas silmad tähistaeva all, praksuva lõkke kõrval keset tundrat.

Spordikeskuses vonklesid edasi trikotaažis pepud. Kalorid muudkui põlesid.

Nokia 7280

Uus müstiline telefon Nokialt ja kui pimedus laskub linna, on aeg võtta salapärane Nokia 7280 telefon endaga ja astuda öösse. Alles telefoni korpust lahti lükates saad näha selle väikese seadme tundelist olemust ja perfektselt teostatud disaini. See on rafineeritud iluobjekt, esimene oma klassis. Sina ja Nokia 7280 telefon – ühendus, mis on mõistatuslik ja ligitõmbav nagu öö.

emt kodulehelt