Stiimul

paar aastat tagasi kirjutas üks siinkohal nimepidi nimetamata jääv isik järgneva lõigu. olen selle alles hoidnud, sest see kirjeldab päris hästi seda kuidas võiks üldiselt maailma asjadest arvata:

"Ma siin loen praegust yhte yllitist mis kirjeldab inimmotlemise ja teaduse arengut keskajast saadik, ja kuidas paradigmad ja universumi tunnetus on yha komplekssemaks, kirjumaks, sygavamaks ja ma ytleks, ilusamaks muutunud, ja seda lugedes hakkad tasapisi aru saama kui meeletult huvitavaks fyysilise maailma tajumine siiski on muutunud koige oma kvantmehaanika, kaoseteooria ja relativismiga, ja samas kui palju maad on veel minna mingi koherentse pildi loomiseni, ja ausalt oelda niisuguste asjade taustal, mis iseenda ja valjaspool sind oleva syvaolemust testides toepoolest Olulised on, tundub koik see triviaalne ja labiilne sotsiaalne inimsuhtlus kohati paris vaiklaseks ja vaiksekaaluliseks kahanevat. Igatahes minu meelest on vaimu stimuleerivat siin liiga palju et elu vaikestesse mottetustesse takerduda ja mitte pyyda oma pea sees tasapisi ad astra liikuda."

palun saage minust siis aru kui ma vahest ei viitsi jooma tulla.