Viimasel ajal on kõiksugu autorikaitse teemad väga ära tüüdanud. Küll tahetakse cd-toorikuid maksustada, küll pahandab mingi sõber et keegi mingi tema tekstiga kuskil midagi tegi või kuskil lehes mingit blogi tsiteeriti jne. Get a life, tahaks öelda, inimesed. Küll tahaks kõike omale hoida! Et jumala eest keegi mingit minu loodud asja "kasutada" ei saaks. Ja kui mind polegi autorina märgitud, siis on ikka õudne kuri karjas, sest võibolla ma jään mingist aust või nutsust ilma. Phähh.
Selle kõige taustal mõjus väga südantsoojendavalt alljärgnev lõiguke rebaseonu reisist Lääne-Saharas:
Boujdouris kuulsin ühe kõike müüva poe uksel kõlaritest kostmas huvitavat araabiakeelset ilma muusikata laulmist, mis osutus koraani laulmiseks (olin sellist ennem ka tänaval kuulnud). Astusin sisse ja kuna pood müüs ka muusikat, siis andsin mõista, et tahaks seda kassetti osta, mis mängib. Küll oli see CD mis mängis, mis ka mulle oleks sobinud aga see vist polnud müügiks ja üks tüüp tormas CD näppus minema – “5 minutes!”. Ootasin ehk minutit 15, kui tuli üks teine tüüp, ulatas mulle ise kopeeritud CD pehmes ümbrises, mille ta arvatavasti siis minu jaoks tegi. Küsisin palju maksab, vastati “Koran… free”.
Tartu pole paha variant. Aga tahaks lausa kuhugi kolmandasse maailma, kus inimesed on kuidagi.. inimlikumad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar