Üks kaubamaja eskalaatoritest seisab juba mõnda aega. Esimestel päevadel, kui ma sealt käisin, oleksin iga kord peaaegu pikali kukkunud. Mitte sellepärast, et eskalaator oleks mu jalge alt ära sõitnud, vaid vastupidi, sellepärast, et ta seisis paigal. Ma nägin tehnilisest rikkest teavitavat hoiatussilti juba eemalt, eskalaatorile astudes teadvustasin endale sajaprotsendiliselt, et pind, millele ma astun, ei liigu, vaid seisab paigal. Aga ikkagi, kui mu saabas puudutas metalset astet, läbis kogu keha iiveldav nihe, umbes nagu kõikuvas laevas merehaiguse alguses. Ma käin sealt igal hommikul tööle minnes ja igal õhtul töölt tulles, ja harjumus liikuvast trepist on lihtsalt liiga sügavale üle keha lihaskiusse sööbinud, et puhtalt ratsionaalse teadvuse jõuga oleks võimalik seda ületada.
Kas pole midagi sarnast toimumas meie progressimütoloogiast läbiimbunud ühiskonnas? Kõigi inimeste sügavaimatessegi teadvusetasanditesse on sisse ehitatud arusaam lineaarsest progressist, mis pidevalt kuskil "toimub", tehnoloogiast mis pidevalt "areneb"? Kui tihti olen ma diskussioonis mingi probleemi tehnoloogilise lahendatavuse üle põrganud argumendile "oota veel paarkümmend aastat, küll siis näed" või "sada aastat tagasi arvati ka, et.. blah blah". Kõik näivad seda uskuvat.
Juba sõnapaar "tehnoloogia areneb" ütleb nii mõndagi meie arusaamast. Tehnoloogiat mitte ei arenda valges kitlis onud laborites, vaid tehnoloogia areneb. Tehnoloogia on mingi olend või mõistus või nähtus, mis on laotanud ennast üle maakera, hõljub meie ümber õhus ja areneb. Inimese ja riiklike institutsioonide ja teadusasutuste ülesanne ei ole seda mitte esile kutsuda, vaid "soodustada". Ei, ma ei näri lihtsalt väljendi kallal tähte. Need väljendid väljendavadki valdavat mõtteviisi, et tehnoloogia areng toimub juba kuidagi iseenesest. Ta on nagu mingi sammal, mis kasvab ja levib igale poole. Sammal selles mõttes, et ta on lihtsalt "aja küsimus".
Ma ei sea seda mõtteviisi halba valgusesse, me ei arva et sellel midagi viga oleks. Ma tahaks lihtsalt, et mõni teist sisendaks endale kogu jõust, et eskalaator seisab. Ma tahaks, et mõni suudaks sellest progressimütoloogiast väljapool olles tehnoloogia ja progressi üle mõtiskleda. See on seotud mu magistritöö teemaga. Mul on vaja värskeid mõtteid. Ja siin mütoloogia sees on õhk juba suht umbne :)
10 kommentaari:
see seisva eskalaatori case on nii ropp, et mul hakkab pea ainuüksi sellest mõttest ringi käima. jõle veider
noh, liftid ka aeg-ajalt seisavad.. kuni ise seal sees paar tundi veetma ei pea, ei käi see mul üldse mõistusele :P
noh, mitte kõik ei arva, et tehnoloogia areneb - kui mitte et taandareneb, siis lihtsalt ei arene. sõltub, mida arenguks pidada.
Kas arengul on olemas suund? Kas tal on olemas algus? Kas tal on olemas eesmärk? Kui arenetakse edasi ja kõrgemale, kas on võimalik, et jõutakse liiga kaugele või kõrgele? Selliste küsimuste tekkimine annab tunnistust madalast arengutasemest tulenevatest alaväärsuskompleksidest. Iga kõrgelt arenenud persoon vaatab madala arenguga persoonile ülalt alla ja võimaluse korral tilgutab tema suunas ka tatti.
et kõik taandub sellele, kummal on võimalus teisele tatti tilgutada? :/
Kõrge arengutasemega olendina on mul äärmiselt kaugele arenenud haigused aju piirkonnas. Ja jätkusuutlikud! Haiglas tehtavatelt testidelt saan ma pidevalt uusi positiivseid tulemusi. Asjad edenevad, mu sõbrad!
Võib-olla ei olegi küsimus niivõrd teaduse kui mingisuguse eraldiseisva nähtuse arengus, vaid inimese, või inimkonna arusaamise muutumises ümbritsevast maailmast.
Mulle tundub vahel, et uudishimu on juba sünnist eluslooduse sisse kodeeritud, üsna lootusetu (mõttetu?) on selle vastu võidelda – mida kauem meil siin kivikese peal elutseda on antud, seda rohkem me teda uurime ja puurime, ja ümbritseva maailma üle juurdleme. Paratamatult muutub selle käigus siis ka meie arusaam sellest maailmast, eksju?
Ilmselt on seisev elevaator ka hea võimalus maailma üle juurdlemiseks ja ilmselt tuleb oma peanatukeses selleni jõuda, et mitte lasta vanadel mõttemallidel ennast valitseda vaid uuega (s.t. muutustega) kaasa minna :)
see on huvitav, et sa nii sujuvalt panid teaduse ja tehnoloogia praegu ühte patta. kui mõtlema hakata, siis selline arvamus on vist jube levinud, kuigi tegemist on ju täiesti erinevate asjadega - üks püüab meid ümbritsevat maailma mingi ratsionaalsuse abil seletada, teine aga konstrueerida nippe ja tehnikaid, millega saavutada mingeid konkreetseid praktilisi asju.
Nõus. Samas - see oleneb kuidas asjasse suhtuda ka. Minu jaoks ilmselt on need lihtsalt ühe ja sama suhte - eluga suhte - erinevad osad - üks pisut passiivsem/vaatlevam (teadus) ja teine natuke (inter)aktiivsem (tehnoloogia).
http://www.funnieststuff.net/viewmovie.php?ad_key=NDRMBLVLEFOJ&tracking_id=881996&id=580
Postita kommentaar