Jägerjuust

Täna olin Kaubamajas toitu ostlemas. Otsustasin et ostan ka kodujuustu. Asusin siis ennast risti läbi müügisaali navigeerima. Kuskil viinerileti juures läks mõte veidi uitama, mõtlesin inimkultuurist kui sellisest ja Erkki Luugi lindudest kui üldisest protsessist ja, noh, nagu ikka. Ja järgmisel hetkel leidsin ennast piimatoodete asemel seismast alkoholiriiuli ees, vaatamas tõtt suure liitrise Jägermeistriga. Mine korraks kodunt ära ja kohe on vanad sõbrad platsis. Raisk! :)

Indiana Jones

Hollywoodist saadeti minu poole teele meeldiv sünnipäevakingitus: 22. mail, see tähendab täpselt minu sünnipäeval, esilinastub Tartus piitsa ja kaabuga kauboiarheoloogi Indiana Jonesi uusim film. Et mul on arheoloogias veel mõned eksamid sooritada ja magistritöö kirjutada, kavatsen seda kindlasti vaadata. Õppematerjalina.
Ise mõtlen siin, et kui Indyle antaks professuur siin Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia instituudis, mis ained siis õppekavasse ilmuksid? Tõenäoliselt oleks seal kindlasti hulgas sellised ained nagu "Sissejuhatus kaunite naistega kurameerimisse", "Natside armeesüsteem ja sõjatehnika", "Lõuahaakide metodoloogia" ja "Muististe õhkimise praktikum".

Vedelad kosmosed

John on juba edasi liikunud vedelate kosmoste juurde :). Soovitan jällegi kuulata.
Muide, kas keegi teab, kust saaks osta sellist asja nagu Blu Tack? See on sihuke plastiliinitaoline kleepuv ollus, millega on hea asju teiste asjade külge kleepida (ntx kontaktmikrofone pindade külge).
Kaubahalli Tiimaris ei olnud.

Tahked kosmosed

John laenas mulle proovimiseks oma vanu kontaktmikrofone. Need talletavad tahkes aines levivaid helisid, umbes nagu stetoskoop, mis arstidel alati kaelas tolkneb. Näiteks surud vastu oma arvutikorpust ja kuuled mis sees toimub.
Minu kodu seinad, põrandad, radiaatoritorud, vann, boiler ja teekann kõik said järsku elavateks maailmadeks, mille seest kostvaid helisid oli minul harukordne juhus kuulata. Tahked läbipaistmatud sisekosmosed, mida saab tajuda vaid kõrvade abil. Need on pimedad klaustrofoobsed maailmad, kus me ise eksisteerida ei suuda. Aga me oleme ehitanud omale kõrvad, mis sinna maailma ulatuvad. Piesokristallist ja jupikesest juhtmest. See on nagu vaataks teleülekannet Kuult või kuskilt ookeanisügavusest. Me saadame oma kombitsad või tajuproteesid keskkonda, mis meid ennast hetkega tapaks.
John on ise kauem mässanud selle teemaga, ja oma ägedamad saavutused võrku üles riputanud. Kuula, mis toimub mobiilimasti püstihoidva metallvandi sees. Või mis hääli kuuleb läbi kiirevoolulise jõe tõmmatud traadis. Astu edasi.

Tegime ära 2008

Käisime laupäeval siis kah ühes solgiaugus mulistamas, nagu kombeks oli. Väga lahe üritus. Mulle meeldis just see, et kogu maad oli haaranud mingi koristamise ja ühistöö meeleolu. Autoga oma lipujaama poole sõites nägime siin-seal töökinnastatud ja kummikustatud seltskondi, näos olid naeratused ja kõigil oli ülev tuju. Meenutas ausalt öeldes veidi laulvat revolutsiooni. Nagu omamoodi Balti kett, aga mitte niisama käest kinni seismas, vaid ühtlaselt jaotunud üle kogu maa ja tegemas midagi konkreetset. Tõeliselt äge!
Mis mind veidi häirib, on see arutu viha prügiloopijate vastu. Asjalikud ettepanekud selle kohta, kuidas vähendada loodusesse loobitava prügi hulka, ei häiri. Just arutu viha häirib.
Ühest küljest ma saan aru, et kihiseva solgi sees solberdamine teeb kurjaks. Aga tuleb ikkagi meeles pidada, et tegemist oli vabatahtliku üritusega. Kui osalesid, siis tee oma tööd ja ole rõõmus edasi.
Teiseks, ma olen arheoloogiaüliõpilane. Ma kaevan igal suvel inimeste prahi sees. Vahe on lihtsalt selles, et too praht asub maa sees sügavamal ja on üle tuhande aasta vana. Aga see õpetab mulle, et seal, kus elab inimene, tekib kultuurkiht. See on inimese olemasolemisega kaasaskäiv seaduspärasus. Vihastada selle peale on sama tark, kui vihastada rändlindude peale, sest et nad sügisel ära lendavad. Või metsa peale, sest et see aegajalt põleb, või kliima peale, sest et see tasapisi muutub. Ärge kurjustage. Rohkem zen'i :)

PS - "Teeme ära" korraldajad ootavad häid ideid, mida järgmiseks teha. Näib, et see äge üritus läheb siiski kordamisele!