John laenas mulle proovimiseks oma vanu kontaktmikrofone. Need talletavad tahkes aines levivaid helisid, umbes nagu stetoskoop, mis arstidel alati kaelas tolkneb. Näiteks surud vastu oma arvutikorpust ja kuuled mis sees toimub.
Minu kodu seinad, põrandad, radiaatoritorud, vann, boiler ja teekann kõik said järsku elavateks maailmadeks, mille seest kostvaid helisid oli minul harukordne juhus kuulata. Tahked läbipaistmatud sisekosmosed, mida saab tajuda vaid kõrvade abil. Need on pimedad klaustrofoobsed maailmad, kus me ise eksisteerida ei suuda. Aga me oleme ehitanud omale kõrvad, mis sinna maailma ulatuvad. Piesokristallist ja jupikesest juhtmest. See on nagu vaataks teleülekannet Kuult või kuskilt ookeanisügavusest. Me saadame oma kombitsad või tajuproteesid keskkonda, mis meid ennast hetkega tapaks.
John on ise kauem mässanud selle teemaga, ja oma ägedamad saavutused võrku üles riputanud. Kuula, mis toimub mobiilimasti püstihoidva metallvandi sees. Või mis hääli kuuleb läbi kiirevoolulise jõe tõmmatud traadis. Astu edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar