Käisime laupäeval siis kah ühes solgiaugus mulistamas, nagu kombeks oli. Väga lahe üritus. Mulle meeldis just see, et kogu maad oli haaranud mingi koristamise ja ühistöö meeleolu. Autoga oma lipujaama poole sõites nägime siin-seal töökinnastatud ja kummikustatud seltskondi, näos olid naeratused ja kõigil oli ülev tuju. Meenutas ausalt öeldes veidi laulvat revolutsiooni. Nagu omamoodi Balti kett, aga mitte niisama käest kinni seismas, vaid ühtlaselt jaotunud üle kogu maa ja tegemas midagi konkreetset. Tõeliselt äge!
Mis mind veidi häirib, on see arutu viha prügiloopijate vastu. Asjalikud ettepanekud selle kohta, kuidas vähendada loodusesse loobitava prügi hulka, ei häiri. Just arutu viha häirib.
Ühest küljest ma saan aru, et kihiseva solgi sees solberdamine teeb kurjaks. Aga tuleb ikkagi meeles pidada, et tegemist oli vabatahtliku üritusega. Kui osalesid, siis tee oma tööd ja ole rõõmus edasi.
Teiseks, ma olen arheoloogiaüliõpilane. Ma kaevan igal suvel inimeste prahi sees. Vahe on lihtsalt selles, et too praht asub maa sees sügavamal ja on üle tuhande aasta vana. Aga see õpetab mulle, et seal, kus elab inimene, tekib kultuurkiht. See on inimese olemasolemisega kaasaskäiv seaduspärasus. Vihastada selle peale on sama tark, kui vihastada rändlindude peale, sest et nad sügisel ära lendavad. Või metsa peale, sest et see aegajalt põleb, või kliima peale, sest et see tasapisi muutub. Ärge kurjustage. Rohkem zen'i :)
PS - "Teeme ära" korraldajad ootavad häid ideid, mida järgmiseks teha. Näib, et see äge üritus läheb siiski kordamisele!
2 kommentaari:
Päris sama üritusena see vist siiski kordamisele ei tule. Muidu riik vaatab, et polegi mõtet koristamisele raha raisata... kevadel tuleb hunnik rahvast kokku ja koristab selle niikuinii ära.
me sattusime paari spontaanse prügihunniku juurde, mis oli vähemasti paar aastakümmet juba kasutuses olnud. leidsime täiesti nõukaaegset träni. nele leidis hulga plastist nunnusid mänguasju, mille värv oli täiesti valkjaks pleekinud, aga mis kindlasti kõigile vähemalt mingi 25-aastastele meelde tulevad, kui nad neid näevad. mingi siil ja muumitroll ja... siis oli veneaegne sabaga kosmeetika-peeglike... mu vanaemal oli selline. tänapäeval selliseid ei kasutata üldse enam. võibolla kunagi tulevad moodi jälle. jalgratta-apteek (mul oli täpselt selline), tuub kirjaga "krem-šampun" (kirillitsas, sellist mul küll polnud)... veneaegne seebikarp, selline mul jälle oli, kui ma elva linnasaunas käisin. väga arheoloogiline, aga ka mikro-arheoloogiline; seal jõledamas prügis kooberdades ja vandudes sattusin ootamatutele nostalgiahetkedele, sattusin enda ja paljude teistegi inimeste lapsepõlve ja minevikku. mingil määral on omab iga prügi-ese nostalgia-potentsiaali, iga selline asi on osa kellegi minevikust ja võibolla tekitab väikese igatsuse. see on sarnane mahajäetud elumajades kolamisega.
Postita kommentaar