Ammu kadunud Exupery ja raamatute algused

Nüüd veidi raamatute algustest. Täna antikvariaatides tuhnides taasleidsin rõõmuga ühe lapsepõlvest väga tuttava, ent ammu kadunud raamatu. Ma olen selle üle väga rõõmus, ja tahan tunnet teiega jagada.

See raamat oli Antonie de Saint-Exupery "Öine lend". Olen vahepeal proovinud seda ka muude väljaannete kujul lugeda, aga need üldse ei tööta. Vaja on justnimelt seda 1966. aasta trükki, sinise ümbrispaberiga, millel on stiliseeritud biplaan lendamas tumedas taevas. Ainult sellel on õige lõhn, õige paberi krobelisus, aja jooksul õigesti kollakaks tõmbunud värv ja veel palju väga tähtsaid omadusi.

Et tegemist on minu jaoks tõelise maiuspalaga, siis otsustasin seda kohe otse tänaval natuke, hästi natuke!, näkitseda. Võtsin ta lahti ja lugesin läbi ainult esimese lause.

Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse.

Mulle tundub, et raamatu kõige esimene lause on raamatu üldse kõige tähtsam lause. Edaspidised on niisama sisutäiteks, kuni raamatu viimase lauseni, mis on samuti väga oluline. Need kaks on nagu kaaned, mille järgi, siiski siiski, saab tihti raamatu üle otsustada. Raamatu lõppu ei tohi ette ära lugeda, aga ainult viimase lause võib. Nagu võib ette ära vaadata ka raamatu tagumise kaane.

Gibson räägib dokfilmis "No Maps for these Territories" oma loomepiinadest noore kirjanikuna, kui ta püüdis välja mõelda ühe oma raamatu esimest lauset. Ta räägib, et pani sellesse niipalju tööd ja vaeva, et seda oli lugedes liiga selgelt tunda. See lause oli ülenikerdatud ja moodustas üksinda omaette terviku. Ei läinud kuhugi edasi. Just see ongi väga tähtis - raamatu esimene lause peab minema või olema suunatud kuhugi edasi. Ta ei tohi lõpetada mõtet. Ta peab seda alustama ja siis pooleli jätma.

Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena...

Ta peab tekitama tunde, et toimumas on mingi muutus. Kohe on midagi algamas.

...saabuva õhtu kullasse.

Saab alguse öö, milles on lennuk, saab toimuma öine lend. Varjud ei lõiku pikkade kiiludena, vaid nad lõikuvad JUBA pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse. See tähendab, et varjude roomamine pikkadeks idapoole suunatud kiiludeks oli ette teada, ja nüüd see siis juhtuski. Juba nad lõikuvad...

Seega, hea lugeja, läksime!