Detsembrikuumus

Loodetavasti on kõik, kes kavatsesid vaatama minna, selle filmi juba ära näinud, seega ma ei riku kellegi filmielamust sellest kirjutades. Kui sa siiski tahad veel vaatama minna, siis kiirusta, sest Ekraanis oli peale meie veel umbes 6 vaatajat ja nii tühja saaliga filmi vist enam kaua ei näidata (asi võib olla muidugi ka selles, et Tasku uus arusaamatu nimega kobarkino imeb kõik vaatajad endasse ja Ekraan ongi nüüd kogu aeg tühi).

Ma ei ütle seda tavalist „päris head“ või „suht jama“, mis kinosaalist väljudes enamasti üle huulte ronib. Minu käest pole mõtet seda ka küsida. Mulle meeldivad kõik Eesti filmid. „Taarka“ meeldis, „Mina olin siin“ meeldis, isegi „Tuulepealne maa“ meeldib. Löö või maha. Meeldivad. Kindlasi on määravateks teguriteks „eesti“ ja „oma“. Peruu või Läti sarnased filmid mind kindlasti absoluutselt ei paeluks.

Aga filmist endast. Kindlasti oli põhitähelepanu pööratud märulile. Kasutamata oli jäetud palju tegelaste sisemisi dramaatikaid, ka ajaloolist tausta jne. Ilmselt polnud kavas teha suurte kunstiliste ega psühholoogiliste ambitsioonidega filmi, vaid üks korralik kvaliteetne märul. Selle peale mõeldes avastasin, et „märul“ kõlab juba ette halvasti, kuigi märulifilm võib tegelikult ju olla hea. Märul, action, romantiline draama – on teatud žanrid mis on lihtsalt ära rikutud. Nagu Naked Gun rikkus igavaseks absurdiparoodia – mäletate näiteks Top Secretit – HEAD paroodiafilmi, mis tehti enne žanri rikkumist?

Aga filmi juurde tagasi. Märul oli tõesti hea. Kindlasti seetõttu, et märulis osalevad tegelased läksid mulle korda, ma suhestusin nendega ja hoolisin nendest kui minu kaasmaalastest. Tegemist ei olnud duelliga cooli neegerkurjategija ja karmikäelise karismaatilise politseiinspektori vahel. Ega ei päästetud ka planeet Maad hävingust. Ei olnud Bondi, ei Will Smithi ega Bruce Willist. Ent oli action. Kummaline, kas pole. Action ilma nende ikoonideta. Ja ilma ka actionfilmides peaaegu žanritunnuseks saanud klišeede, liialduste ja "lõpukollideta"*.

Selle eest oli (küll veidi poogitud, ent naljakas murdes kõnelev) kindral Põdder (kes oli peaaegu terve filmi kestel muide purjus – kas pole kodune?), kena naabripoiss Rõuk oma veidi lapsemeelse prutaga, tore eestimeelne venelane jne. Ja taustaks Tallinna tänavad. Kokku sai selline äge Eesti moodi kartulimärul. Ja ma ei mõtle seda halvasti. Vastupidi – tõeliselt hinge läks.

-------------------

* Lõpukoll on filmi viimane, otsustav vastane, kes enamasti astub peategelase vastu kuskil visuaalselt paeluvas asukohas ja kelle alistamiseks peab peategelane leidma mingi suure sisemise tõe, ületama lapsepõlvest saadik teda valitsenud hirmu või muutuma muul moel kõvasti paremaks inimeseks.