Ikkagi viitsisin Ruhnust veel eraldi postituse teha

Foto Marge Konsa.

Ruhnu mõistmiseks tuleb mõista, et tegu on äralõigatud ja väikese kogukonnaga. Linnamugavustega harjunule mõjub häirivalt asjaolu, et polegi võimalik igal ajal poodi minna, sest pood on avatud paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Näiteks AA-patareisid ei õnnestunud mul kogu saarel viibitud nädala jooksul osta. Mismõttes ei ole patareisid poes müügil? No lihtsalt ei ole, ära on ostetud ja järgmine kaubalend toimub alles reedel. Kui ilm lubab.
Kui Eesti omale Vabadussõjas iseseisvuse kätte oli võitnud, ei teadnud ruhnlased sellest mitu aastat midagi. Kui Päts lõpuks visiidile saabus, pidi ta seletama, mida tähendab riigivanema institutsioon. Riiki juhtis ruhnlaste arusaamist mööda ju ikka keiser. Ka mu telefon lipsas aegajalt omatahtsi Läti mobiilivõrku, illustreerimaks asjaolu, et Ruhnu on Lätile lähemal kui Eestile.
Seda isoleeritust suurendab muidugi ametkondlikust saamatusest tulenev laevaühenduse puudumine. Ainsaks ühenduseks maailmaga on lennuk ja selle väsimatu piloot Karel, kes usinasti Ruhnu ja Kuressaare vahet saalib. Päev enne meie äralendu puhkes torm ja meil oli juba kahtlus, kas saamegi saarelt õigel ajal minema. Kohmitsesin parajasti ööbimiseks kohandatud aidas oma varustuse kallal, kui kuulsin propellermootori põrinat. Jooksin välja ja nägin meie Britten-Norman Islanderi siluetti madalal tormikoolutatud puulatvade kohal Ringsu maandumisraja poole laskumas. Ka teised olid välja jooksnud ja me huilgasime rõõmust - lennuk käib, me ei ole ära lõigatud!
Teiseks elamuseks oli lõputu kõndimine. Kõlab veidralt, et 3x5 km saare peal on võimalik päevade kaupa käia. Mauhh - läbi rinnuni ulatuvate nõgeste. Tipa-tapa ettevaatlikult mööda puutüve üle kraavi. Oh-oh-oh-oi! Holma avaratel rannaniitudel, vahutava mere ja mühiseva metsamassiivi vahel. Muistse inimese asustusjälgede otsinguil joonistasime me taskus tiksuva gps-i ekraanile joont. Mu sõdurisaapad olid pool päeva vapralt vastu pidanud, ent taevast, taimestikult ja kilekeebilt lõputult niriseva vee sissetungile lõpuks alla andnud. Iga samm lirtsus vastikult. Vihma sadas, ja kui vihma ei sadanud, ründas meid miljard sääske. Aga kompass ja sõjaväe topokaart näitasid, et tuleb ronida just siit üle selle okastraataia. Edasi 500 m läbi padriku asub küngas, mida tuleb kontrollida. Tuleb kaevata viis või kümme prooviauku, sõeluda muld ja otsida pinnasest inimese elutegevuse jälgi. Pärast sellist päeva saunas leili visata, kõht suitsulesta täis, on ju muidugi päris mõnus.
Kolmandaks - hülged. Kohalik piirivalveülem viis meid parajasti paadiga mööda Ruhnu lääneranniku merd põhja poole üht laevavrakki vaatama. Järsku piidlesid meid eemalt kümned silmapaarid. Merest ilmusid, kadusid ja ilmusid taas mustad peanupud. Meie sõitu jälgiti. Kui jõudsime Pärsi majakaaseme alla ja tiirutasime vrakki otsides koha peal ringi, hoiti samuti meil silma peal. Ruhnu edelarannik on hüljeste pärusmaa. Me olime külas.
Ruhnu on oma pisikese maa-ala kohta väga vaheldusrikas. Seal on raba, karisid ja madalikke, rannaniite, lodumetsa, liivaseid künkaid, männimetsa, liivarandu ja rannajärsakuid. Seal on rootsipärased kohanimed, palju ajalugu igal sammul, armsad asutused nagu pisike muuseum ja raamatukoguke ning rahulikult asjatav saarerahvas. See on teistmoodi tegelikkus, üks imelik ja äge Eesti koht.