Bahraini lennujaamas

Praeguseks on Iraan läbi. Istun Bahraini lennujaamas, sest veebisait, kust ma pileti ostsin, arvas et Bahraini kaudu on kõige parem Delhisse lennata. See veebisait teab ilmselt maailma lennuliinidest rohkem kui ükski inimene, sest tal on terve andmebaas peas. Niisiis pidin teda uskuma.

Nii et mingisuguse veebisaidi ja andmebaasi tõttu olen ma riigis, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi. Moodsad ajad. Lennuk oli Euroopa oma, lennufirma Bahraini Kuningriigi oma, üks stjuuardess soomlanna, mina eestlane, reisijad iraanlased. Ja kirsiks jäätise peal võttis siin lennujaamas mind vastu kahemeetrine jõuluvanakuju ja "Jingle bells". No häid jõule tõesti!

Lennu ajal tuli kõlaritest araabiakeelseid teadaandeid. Tänu Hollywoodi propagandale on valge lääne inimese jaoks see, kui araabia keel ja lennukid esinevad ühes ja samas situatsioonis, väga tugeva terrorismi-konnotatsiooniga. Sestap panin pleieri pähe ja kuulasin Chalice'i.

Olin 5000 m kõrgusel kuskil pimeda Pärsia lahe kohal, mu pea kohal lõunamaa tähtkujud ja all sähvis äike. Aga Chalice tekitas ikkagi natuke sellise tunde, et ma olen kodus (aitäh, Jarek!). Ma igatsen praegu väga oma armast külma ja sopast Tartut. Igatsen oma inimesi, oma keeles rääkimist. Sõprusi, mis kestavad kauem kui ühe õhtu või neli-viis päeva.

Tunni aja pärast viib lennuk mu Delhisse ja sealt hiljem Nepaali. Ma ei mäleta enam seda, kuidas ma Eestist lahkusin. Aga olen alles kuu aega teel olnud. Maakera kumerusest on enamik veel ees, aga näe, juba igatsen koju.

Päris suur on see meie planeedike.