Teheran

Rong jäi umbes 10h hiljaks, seega kestis sõit Istanbulist Teherani kokku 84h. Türgi territooriumil sõitis rong enamasti umbes 50 km/h, seega tunne oli väga kodune (nagu Edelaraudtee). Sellest sõidust võiks eraldi postituse teha, aga uued muljed tulevad aina peale ja ma lihtsalt ei jõua kõike üles kirjutada kahjuks.

Igatahes oleme nüüd Teheranis ja peale esimest päeva olen ma täiesti vapustatud. Inglise keeles on hea väljend: "Can't get one's head around smth." No praegu on nii, et I just can't get my head around this place. Ma mõtlen Iraani tervikuna. Ja eriti siinseid inimesi. Kuidas saab olemas olla nii siiralt ja otsekoheselt heatahtlik, uudishimulik ja külalislahke rahvas? Miks nad on olemas? Kust nad tulid?

Me olime Teheranis viibinud alla kuue tunni, kui meil oli juba neli telefoninumbrit, kuhu helistada, kui peaks abi vaja olema, kui tekib mingeid küsimusi või on lihtsalt jututuju. Sõbraks saamiseks piisab siin sellest, kui minna tänaval kelleltki juhiseid küsima või mõnikord ka sellest, kui lihtsalt kellelegi möödudes otsa vaatad. Kohe alustatakse juttu ja sõbrunetakse. Meie õhtu lõppes sellega, et olime ühe perekonna pool kodus, sest me arutasime poes omavahel inglise keeles kust leida pudelivett ja üks neiu küsis, kas ta saab meid aidata. Sai küll aidata - otsis meile selle pudelivee, jalutas ja jutustas meiega tund aega mööda Teherani tänavaid ja lõpuks viis enda poole koju, kus tema perekond pakkus teed, puuvilju, datleid ja kooki, tema noorem õde mängis meile trummi ja et sellest jäi väheks, kutsuti kohale muusikaõpetaja, kes esitas pisaraidkiskuvalt ilusa traditsionaalse ballaadi mingil kolmekeelsel poognaga iraani pillil.

See, et meid õhtu lõppedes autoga tagasi hotelli viidi, oli juba täiesti loomulik. Polnud lihtsalt võimalik, et asjad oleksid saanud kuidagi teistmoodi minna, sest hotell asus tõesti Teherani teises otsas. Perenaine nõudis tungivalt, et me igaüks võtaksime kaasa ka kotitäie datleid. Me ei jaksanud enam vastu vaielda :)

Muud huvitavat juhtus niipalju, et surusime kätt Iraanis ja kogu maailma šiiidi kogukonnas väga püha mehega, sest sattusime lihtsalt mingisse mošeesse sisse astuma. Mošees oli väga tšill atmosfäär. Laed ja seinad olid kaetud peegelmosaiigiga, kogu ruum oli heledasti valgustatud ja inimesed siin-seal põlvitasid palves. Ruumi ühes otsas istus kõrge trooni otsas mingi vanamehenäss (ehk mulla) ja rääkis mikrofoni sisse mingit farsikeelset juttu. Tema ümber istusid olid poolkaares härdad kuulajad. Hiljem nad ka laulsid midagi, nii et pisarad silmas. Istusime seina äärde maha, sest ei tahtnud inimesi väga segada. Aga ikka tuli mingi mees, tutvustas ennast ja küsis, kust me oleme (praegu on meid kolmene seltskond, kes rongi peal moodustus: mina Eestist, Pier Itaaliast ja Francis Quebecist - muide umbes pooled inimesed siin isegi teavad Eestit, uskumatu). Ajasime temaga veel veidi juttu, kuni mulla lõpetas oma rituaali. Siis ta vabandas end hetkeks, ütles et tutvustab meid mullale ja läks mullaga rääkima. Selle peale liikus mulla meie juurde, kogu mošeetäis rahvast hardas austuses tema järel (omavahel trügides, sest igaüks tahtis mullale lähemale pääseda). Meid filmiti ja pildistati mobiilidega, ja mulla hakkas meile läbi oma tõlgi rääkima. Kõigepealt vabandas, et ta inglise keelt ei oska, ja siis ütles mitmel erineval moel, et oleme siin linnas tema külalised, kui meil peaks vaja olema toitu, öömaja, raha, sõpra, abi jumalasõna osas või ükskõik mida muud, siis me ainult öelgu talle. Ülejäänud rahvas noogutas innukalt kaasa ja ma olin kõigest sellest nii liigutatud, et ei osanud muud, kui tammuda jalalt jalale, korrutada totakalt "Very nice, thank you!" ja mõelda, et mu sokid peale kolmepäevast rongisõitu vist haisevad väga.

Hiljem selgus, et see mulla polegi mulla, vaid lausa ajatolla, tema nimi on Amjad ja ta on tõeliselt sõbralik ja suure vaimuga mees, seda võin ma nüüd öelda. Temast lihtsalt kiirgus seda.

Kui ma Indiasse esimesest silmapilgust armusin, oli see selle maa tohutute mastaapide, demograafilise ja sotsiaalse olukorra ning psühholoogiliste ja spirituaalsete reaalsuste paljususe tõttu.

Praegu, peale esimest õhtut Iraaniga, on mul taas tunne, et ma olen armunud. Aga seekord elanikkonda, lihtsalt inimestesse siin. Eks vaatame, mis tulevik toob. Praegu on alles esimese päeva õhtu ja seda kõike on olnud nii palju, et ma nüüd lihtsalt panen pastaka käest, sest olen rampväsinud.

Head ööd!