25. aprill 2010
Häbitu propaganda
Vudige kõik nüüd poodi või kioski juurde ja ostke omale viimane Go Discover (2/2010). Sest see on üks tore ajakiri, kus on palju huvitavat lugemist. Muuhulgas ka minu Nepaali-retke kirjeldav jutuke.
24. aprill 2010
Kipsist ja penoplastist põrgu
Pealkiri käib Las Vegase kohta ja on laenatud Tõniselt. Aitähh, Tõnis. :)
Esimene emotsioon peale USA-sse saabumist oli, et toimunud on mingi ümberlülitus. Et mingi kang või lüliti on lükatud vastandasendisse võrreldes sellega, milles ta enne oli. Sest järsku oli kõik väga vastupidi. Ma ei olnud enam tähelepanu keskpunktis, nagu Aasias. Autod sõitsid paremal pool tänavat, mitte vasakul, nagu on normaalne. Kellaaeg võrreldes koduga oli järsku 10 tundi taga, mitte enam 7 tundi ees.
Nõnda ma jalutasin Los Angelese suuri ja laiu tänavaid pidi ja ümberlülitusetunne aina süvenes. Kui Aasia linnades on tänavatel elu, igal sammul kihab mingi tegevus ja räägib, istub, seisab või kõnnib kümme inimest, siis Ameerika linnad on nagu kõrbed. Väga avar nähtavus, tohutu laiad tänavad mida mööda vurab palju plekist ja klaasist kaste, aga inimesi näha pole. Kui tahad kuhugi jõuda, pead kõndima tund või paar. Tundsin ennast oma seljakotiga seal kõmpides tõelise väärnähtusena. Aasias mulle igal pool naeratati, kõikjal vaatasid vastu soojus ja heatahtlikkus. Siin aga haigutas kõikjal tühjus. Ümberlülitus.
Nõnda ma veetsin oma teise teisipäeva hommiku. Esimese teisipäeva hommiku veetsin ma Shanghai lennujaamas lennukit oodates. Päeval kell üks istusin lennukisse. Kui Los Angeleses maandusin, oli jälle teisipäeva hommik.
See teine teisipäeva hommik oli väga teistsugune (vau millise lause ma sain praegu kirjutada!). Oli jube külm, ma pidin seljakotipõhjast välja otsima oma fliisi. Jalgsi kuhugi jõuda polnud võimalik. Inimesed, keda bensiinijaamades ja poodides nägin, olid kõik paksud. Reklaamtahvlitel reklaamiti kõrvuti all-you-can-eat buffet'sid ja salenemiskuure. Nii klišeelik ameerika, et ma pidin jälle vaikselt naeru pugistama.
Õhtuks jõudsin Las Vegasesse. Jälle radikaalne muutus. Tuledesäras linna tänavatel olid kõikjal ahvatlused kiiresti rikastumiseks, siin-seal pakuti üht või teist narkootikumi, väga palju prinke tisse ja tagumikke, bikiinides kaunitare ning ettepanekuid suguühtesse astumiseks. Las Vegase hüüdnimi on Sin City, ja põhjusega.
Las Vegast on väga lihtne vihkama hakata. Liiga palju kipsist ja penoplastist võltssära, purjus kolledžitäkke ja ebasiivsalt käituvaid pakse turiste. See on koht, kuhu kontorikuubiku-ameeriklased kogunevad, et nädalavahetuseks või terveks nädalaks lips nagisse riputada ja tunda ennast vabalt. Teha lollusi, juua, mängida hasartmänge ja petta oma abikaasat. Või vastupidi, abielluda mõnes neist Elvise-teemalistest drive-in abielukontoritest. Cause this is Vegas, maaan. Las Vegas, maaan. Craaazyyyyy, maaaan!! Kõik tunnevad ennast filmistaarina. Sest limusiinisõit The Strip-i mööda edasi-tagasi ei maksa eriti palju. Isegi helikopterilend neoonsäras Vegase kohal maksab ainult $69. Seda võib endale lubada ka tavaline keskklassi pereisa. Nõnda siis sõidavadki need limusiinid hanereas mööda The Strip-i. Ja see helikopterite rong teeb oma igikestvat tiiru lennuväljast Stratosphere'i tornini ja tagasi. Igas limusiinis ja helikopteris istuvad turistid, kes saavad väga eksklusiivse teenuse osaliseks. Kõigile on see meeldejääv elamus, just selline nagu filmist nähtud.
Seda kõike on lihtne vihkama hakata. Isegi minul, kes ma sellest kõigest eriti osa ei võtnud. Muusikalishow'sid ja mustkunstietendusi vaatamas ei käinud, hotellis ei ööbinud, odava raha eest eksklusiivset teenindust ei ostnud. Ma sõitsin oma tudengihostelist bussiga Mirage'i ja mängisin pokkerit. Nädal aega järjest. Päevast päeva, õigemini ööst öösse. Tundsin ennast nagu kohalik, sest mul oli tunne, et ma käin tööl. Igapäevane commute bussiga kontorisse ja tagasi. Muidugi, õige pea ma sain aru, et ma ei käi tööl vaid ülikoolis, nagu eelmises postituses kirjutasin. Aga tunne oli sama. Ja vihkamine selle võlts-sära-tööstuse vastu, mis tahtis hinge tekkida, oli ka sama.
Ühel öösel peale oma pokkerisessiooni istusin ma Ricky-nimelise tänavamuusikuga jalakäijatesillal. Ta mängis tõesti väga head muusikat ja ma andsin talle Bellagio viiedollarilise žetooni, mille ma kavatsesin tegelikult omale mälestuseks jätta, aga tema muusika oli lihtsalt liiga hea ja ma tahtsin midagi vastu anda. Peale kolmandat lugu andsin talle ka oma taskusse jäänud Singapuri dollarid. Rohkem ma ei saanud talle anda ning peale viiendat lugu tegi Ricky ühe suitsu ja ütles et peab nüüd kahjuks hakkama igapäevatööd tegema. Ja ta alustas üht lihtsat ja naljakat lugu, mille sõnad palusid möödujatelt LSD ja õlle ostmiseks raha. Ja mööduv inimmass, mis eelnevalt oli jaheda jõena meist möödunud, muutus paugupealt. Inimjõest kostis naeru ja huilgeid, paistis lehvitusi ja visati münte.
Sest kui sa tahad tänaval raha teenida, on sul umbes kümme sekundit, et mööduja tähelepanu äratada. Su loos peab olema enam-vähem iga kümne sekundi tagant mõni naljakas või vähemalt tähelepanu äratav koht. Ma kolasin vahepeal ringi ja käisin Rickyt aeg-ajalt vaatamas. Ta mängis seda ühte ja sama lugu kaks tundi juttu. Ja teenis viiskümmend dollarit. Rohkem kui mina oma pokkeriga.
Kuradi pealiskaudne võltssäras Vegas, mõtlesin ma jälle. Linn, kus inimestel pole isegi minutit, et peatuda ja nautida tõeliselt head muusikat. Linn, kus tänavamoosekant peab raha teenimiseks mängima narri. Eks ole?
Aga pühapäeva öösel vastu esmaspäeva nägin ma seda armeed survepesuritega koristajaid, kes Las Vegase tänavatelt nädalavahetuse rokka maha pesid. Neis ei olnud midagi säravat. Nad olid tavalised mustatöölised. Silmis rutiinse töö robotpilk, mis mind nähes ikkagi naeratuseks kasvas, tegid nad oma tavalist palgatööd. Aga ma ei usu, et see naeratus oleks olnud see tavaline ameerika teenindajanaeratus, see kohustuslik keep smiling. Mulle tundus, et see oli siiram.
Ehitusettevõtja Mike, kelle ma ühest rideshare'i saidist leidsin ja kes mind oma autoga Las Vegasest San Franciscosse tõi, rääkis mulle, kui põhjas on praegu Las Vegase majandus. Tema jutu taustal hakkasid need tohutud poolelijäänud hotellikarbid The Stripi ääres palju loogilisemana tunduma. Väline fassaad on loomulikult sama särav edasi. See on viimane asi, millel lastakse langeda, sest sellest sõltub kogu selle linna sissetulek. Imelikul kombel ei tekita keset kõrbe ehitatud kõrghooned ja purskkaevud inimeses mõtet, et hasartmängubisnis on kasumlik, kõik see sära elatub just minusuguste mängijate rahast ja ilmselt pole siin palju lootust võita, vaid vastupidi - kuna siin kõik särab ja kõikjal mängib ilus muusika, on mul mõttekas oma raha just siin mänguautomaati toppida. Ehk läheb ka minul siin hästi.
Nii et seda välist fassaadi hoitakse üleval, maksku mis maksab. Vaid aeg-ajalt on näha mõnda bussipeatuses istuvat mustanahalist, kes omaette mingi kujuteldava kaaslasega räägib. Olid nad mingi aine mõju all, või lihtsalt hullud, ma ei tea. Aga neid oli häirivalt palju. Ja mu viimasel õhtul enne lahkumist leiti meie hostelist 300 meetri kaugusel ühelt järjekordselt tühjalt ehitusplatsilt surnukeha. (Ja kui me tahtsime selle kohta rohkem teada, läksime me hosteli ühistuppa ja panime käima teleka. Nii üdini ameerikalik, eksole?)
Kui olla natuke tähelepanelikum, on võimalik väga lihtsasti selle särava fassaadi taha näha. Eriti praegu, mil USA-s on käimas majanduskriis, ning Las Vegas on esimene, mis kannatab, ja viimane, mis sellest välja tuleb. Nüüd, peale jutuajamist Mike'iga, kui ma seda tean ja tagasi selle survepesuri ja tunkedes tänavapesija peale mõtlen, tundub tema naeratus päris suure asjana. Ma julgeksin isegi öelda, et selles oli mingit uhkust. Peaaegu lausa põllumehelikku uhkust. Igal öösel uhuvad nad survepesuriga oma põldu ja panevad sinna kasvama järgmise rahaseemne. Nad hooldavad oma põldu, seda America's Playgroundi, et nendel miljonitel kontorirottidel oleks kuhugi tulla oma auru välja laskma. Nad hooldavad seda ameerika kaitseventiili.
Ja ma ei suuda seda kohta vihata. Isegi neid polümeerist või jumal teab millest valatud kujusid Caesar's Palace'i ees, mille eesmärk on välja näha nagu antiikskulptuurid. Neid kullavärviga kaetud plastmassnikerdusi ja kõike seda sädelevat fassaadi, mille taga on kips ja penoplast. Võib-olla, kui ma otse kodust oleks Las Vegasesse lennanud ja selle elamuse osaliseks saanud, võib-olla siis ma suudaks. Aga mitte nüüd. Mitte peale Teherani noori, Himaalaja šerpasid ja Mumbai slumme. Mitte peale kõike seda. Nüüd on see lihtsalt üks järjekordne inimeksistentsi vorm. Üks järjekordne kuju, mille inimkogukond on ajalooliste, majanduslike ja ideoloogiliste tegurite mõjul võtnud. Nüüd on minus lihtsalt vaimustus. Vau ja ohhoo. Ka nii saab olla?! Einoh, täitsa huvitav.
Nii et Viva Las Vegas :)
Esimene emotsioon peale USA-sse saabumist oli, et toimunud on mingi ümberlülitus. Et mingi kang või lüliti on lükatud vastandasendisse võrreldes sellega, milles ta enne oli. Sest järsku oli kõik väga vastupidi. Ma ei olnud enam tähelepanu keskpunktis, nagu Aasias. Autod sõitsid paremal pool tänavat, mitte vasakul, nagu on normaalne. Kellaaeg võrreldes koduga oli järsku 10 tundi taga, mitte enam 7 tundi ees.
Nõnda ma jalutasin Los Angelese suuri ja laiu tänavaid pidi ja ümberlülitusetunne aina süvenes. Kui Aasia linnades on tänavatel elu, igal sammul kihab mingi tegevus ja räägib, istub, seisab või kõnnib kümme inimest, siis Ameerika linnad on nagu kõrbed. Väga avar nähtavus, tohutu laiad tänavad mida mööda vurab palju plekist ja klaasist kaste, aga inimesi näha pole. Kui tahad kuhugi jõuda, pead kõndima tund või paar. Tundsin ennast oma seljakotiga seal kõmpides tõelise väärnähtusena. Aasias mulle igal pool naeratati, kõikjal vaatasid vastu soojus ja heatahtlikkus. Siin aga haigutas kõikjal tühjus. Ümberlülitus.
Nõnda ma veetsin oma teise teisipäeva hommiku. Esimese teisipäeva hommiku veetsin ma Shanghai lennujaamas lennukit oodates. Päeval kell üks istusin lennukisse. Kui Los Angeleses maandusin, oli jälle teisipäeva hommik.
See teine teisipäeva hommik oli väga teistsugune (vau millise lause ma sain praegu kirjutada!). Oli jube külm, ma pidin seljakotipõhjast välja otsima oma fliisi. Jalgsi kuhugi jõuda polnud võimalik. Inimesed, keda bensiinijaamades ja poodides nägin, olid kõik paksud. Reklaamtahvlitel reklaamiti kõrvuti all-you-can-eat buffet'sid ja salenemiskuure. Nii klišeelik ameerika, et ma pidin jälle vaikselt naeru pugistama.
Õhtuks jõudsin Las Vegasesse. Jälle radikaalne muutus. Tuledesäras linna tänavatel olid kõikjal ahvatlused kiiresti rikastumiseks, siin-seal pakuti üht või teist narkootikumi, väga palju prinke tisse ja tagumikke, bikiinides kaunitare ning ettepanekuid suguühtesse astumiseks. Las Vegase hüüdnimi on Sin City, ja põhjusega.
Las Vegast on väga lihtne vihkama hakata. Liiga palju kipsist ja penoplastist võltssära, purjus kolledžitäkke ja ebasiivsalt käituvaid pakse turiste. See on koht, kuhu kontorikuubiku-ameeriklased kogunevad, et nädalavahetuseks või terveks nädalaks lips nagisse riputada ja tunda ennast vabalt. Teha lollusi, juua, mängida hasartmänge ja petta oma abikaasat. Või vastupidi, abielluda mõnes neist Elvise-teemalistest drive-in abielukontoritest. Cause this is Vegas, maaan. Las Vegas, maaan. Craaazyyyyy, maaaan!! Kõik tunnevad ennast filmistaarina. Sest limusiinisõit The Strip-i mööda edasi-tagasi ei maksa eriti palju. Isegi helikopterilend neoonsäras Vegase kohal maksab ainult $69. Seda võib endale lubada ka tavaline keskklassi pereisa. Nõnda siis sõidavadki need limusiinid hanereas mööda The Strip-i. Ja see helikopterite rong teeb oma igikestvat tiiru lennuväljast Stratosphere'i tornini ja tagasi. Igas limusiinis ja helikopteris istuvad turistid, kes saavad väga eksklusiivse teenuse osaliseks. Kõigile on see meeldejääv elamus, just selline nagu filmist nähtud.
Seda kõike on lihtne vihkama hakata. Isegi minul, kes ma sellest kõigest eriti osa ei võtnud. Muusikalishow'sid ja mustkunstietendusi vaatamas ei käinud, hotellis ei ööbinud, odava raha eest eksklusiivset teenindust ei ostnud. Ma sõitsin oma tudengihostelist bussiga Mirage'i ja mängisin pokkerit. Nädal aega järjest. Päevast päeva, õigemini ööst öösse. Tundsin ennast nagu kohalik, sest mul oli tunne, et ma käin tööl. Igapäevane commute bussiga kontorisse ja tagasi. Muidugi, õige pea ma sain aru, et ma ei käi tööl vaid ülikoolis, nagu eelmises postituses kirjutasin. Aga tunne oli sama. Ja vihkamine selle võlts-sära-tööstuse vastu, mis tahtis hinge tekkida, oli ka sama.
Ühel öösel peale oma pokkerisessiooni istusin ma Ricky-nimelise tänavamuusikuga jalakäijatesillal. Ta mängis tõesti väga head muusikat ja ma andsin talle Bellagio viiedollarilise žetooni, mille ma kavatsesin tegelikult omale mälestuseks jätta, aga tema muusika oli lihtsalt liiga hea ja ma tahtsin midagi vastu anda. Peale kolmandat lugu andsin talle ka oma taskusse jäänud Singapuri dollarid. Rohkem ma ei saanud talle anda ning peale viiendat lugu tegi Ricky ühe suitsu ja ütles et peab nüüd kahjuks hakkama igapäevatööd tegema. Ja ta alustas üht lihtsat ja naljakat lugu, mille sõnad palusid möödujatelt LSD ja õlle ostmiseks raha. Ja mööduv inimmass, mis eelnevalt oli jaheda jõena meist möödunud, muutus paugupealt. Inimjõest kostis naeru ja huilgeid, paistis lehvitusi ja visati münte.
Sest kui sa tahad tänaval raha teenida, on sul umbes kümme sekundit, et mööduja tähelepanu äratada. Su loos peab olema enam-vähem iga kümne sekundi tagant mõni naljakas või vähemalt tähelepanu äratav koht. Ma kolasin vahepeal ringi ja käisin Rickyt aeg-ajalt vaatamas. Ta mängis seda ühte ja sama lugu kaks tundi juttu. Ja teenis viiskümmend dollarit. Rohkem kui mina oma pokkeriga.
Kuradi pealiskaudne võltssäras Vegas, mõtlesin ma jälle. Linn, kus inimestel pole isegi minutit, et peatuda ja nautida tõeliselt head muusikat. Linn, kus tänavamoosekant peab raha teenimiseks mängima narri. Eks ole?
Aga pühapäeva öösel vastu esmaspäeva nägin ma seda armeed survepesuritega koristajaid, kes Las Vegase tänavatelt nädalavahetuse rokka maha pesid. Neis ei olnud midagi säravat. Nad olid tavalised mustatöölised. Silmis rutiinse töö robotpilk, mis mind nähes ikkagi naeratuseks kasvas, tegid nad oma tavalist palgatööd. Aga ma ei usu, et see naeratus oleks olnud see tavaline ameerika teenindajanaeratus, see kohustuslik keep smiling. Mulle tundus, et see oli siiram.
Ehitusettevõtja Mike, kelle ma ühest rideshare'i saidist leidsin ja kes mind oma autoga Las Vegasest San Franciscosse tõi, rääkis mulle, kui põhjas on praegu Las Vegase majandus. Tema jutu taustal hakkasid need tohutud poolelijäänud hotellikarbid The Stripi ääres palju loogilisemana tunduma. Väline fassaad on loomulikult sama särav edasi. See on viimane asi, millel lastakse langeda, sest sellest sõltub kogu selle linna sissetulek. Imelikul kombel ei tekita keset kõrbe ehitatud kõrghooned ja purskkaevud inimeses mõtet, et hasartmängubisnis on kasumlik, kõik see sära elatub just minusuguste mängijate rahast ja ilmselt pole siin palju lootust võita, vaid vastupidi - kuna siin kõik särab ja kõikjal mängib ilus muusika, on mul mõttekas oma raha just siin mänguautomaati toppida. Ehk läheb ka minul siin hästi.
Nii et seda välist fassaadi hoitakse üleval, maksku mis maksab. Vaid aeg-ajalt on näha mõnda bussipeatuses istuvat mustanahalist, kes omaette mingi kujuteldava kaaslasega räägib. Olid nad mingi aine mõju all, või lihtsalt hullud, ma ei tea. Aga neid oli häirivalt palju. Ja mu viimasel õhtul enne lahkumist leiti meie hostelist 300 meetri kaugusel ühelt järjekordselt tühjalt ehitusplatsilt surnukeha. (Ja kui me tahtsime selle kohta rohkem teada, läksime me hosteli ühistuppa ja panime käima teleka. Nii üdini ameerikalik, eksole?)
Kui olla natuke tähelepanelikum, on võimalik väga lihtsasti selle särava fassaadi taha näha. Eriti praegu, mil USA-s on käimas majanduskriis, ning Las Vegas on esimene, mis kannatab, ja viimane, mis sellest välja tuleb. Nüüd, peale jutuajamist Mike'iga, kui ma seda tean ja tagasi selle survepesuri ja tunkedes tänavapesija peale mõtlen, tundub tema naeratus päris suure asjana. Ma julgeksin isegi öelda, et selles oli mingit uhkust. Peaaegu lausa põllumehelikku uhkust. Igal öösel uhuvad nad survepesuriga oma põldu ja panevad sinna kasvama järgmise rahaseemne. Nad hooldavad oma põldu, seda America's Playgroundi, et nendel miljonitel kontorirottidel oleks kuhugi tulla oma auru välja laskma. Nad hooldavad seda ameerika kaitseventiili.
Ja ma ei suuda seda kohta vihata. Isegi neid polümeerist või jumal teab millest valatud kujusid Caesar's Palace'i ees, mille eesmärk on välja näha nagu antiikskulptuurid. Neid kullavärviga kaetud plastmassnikerdusi ja kõike seda sädelevat fassaadi, mille taga on kips ja penoplast. Võib-olla, kui ma otse kodust oleks Las Vegasesse lennanud ja selle elamuse osaliseks saanud, võib-olla siis ma suudaks. Aga mitte nüüd. Mitte peale Teherani noori, Himaalaja šerpasid ja Mumbai slumme. Mitte peale kõike seda. Nüüd on see lihtsalt üks järjekordne inimeksistentsi vorm. Üks järjekordne kuju, mille inimkogukond on ajalooliste, majanduslike ja ideoloogiliste tegurite mõjul võtnud. Nüüd on minus lihtsalt vaimustus. Vau ja ohhoo. Ka nii saab olla?! Einoh, täitsa huvitav.
Nii et Viva Las Vegas :)
22. aprill 2010
Las Vegase Ülikool, Pokkeriteaduskond
Minule kui pokkerimängijale oli Las Vegas pettumuseks. Olen ilmselt internetipokkeriga liiga ära harjunud. Pean loomulikuks, et 24/7 on saadaval enam-vähem ükskõik milline mäng, ükskõik millised turniirid. Live'is see muidugi nii pole. Ükskõik kui palju reaalseid mängijaid ühes kohas koos on, interneti virtuaalsuses hõljuvate kümnete tuhandete vastu ikka ei saa.
Aga õppida oli siin sellegipoolest palju. Mängutehnilistest aspektidest ega strateegiast ma ei hakka rääkima. Ma ei puuduta ka diilerite kõnepruuki ja kogu seda lahedat pokkerisubkultuuri, mida internetis mängides on võimalik täielikult eirata aga mis pärislaua taga istudes kuidagi nii loomulik tundub. Sest põhiliseks õppetunniks olid need hetked iseendaga kahekesi, PEALE järjekordset pokkerimängu bussipeatuse poole kõndides. Hommikul kell kümme, peale 16-tunnist sessiooni, taskus raske matemaatilise, masinliku, tuima tööga duubeldatud raha. Järgmisel õhtul peale lühikest 3-tunnist sessiooni sama teekond, taskus tühjus, sest sama stack õnnestus kiirelt ja lollilt kaotada. Järgmisel päeval bussiga uuesti linna sõites julguse otsimine, enesekindluse kogumine, et oma kulunud jakis (mis muide kõlbab nii Himaalaja lumiste tippude vahele kui ka Las Vegase peenetesse kasiinosaalidesse, aitähh Andra, et sa selle õmblesid) istuda taas sinna lauda, nende rikkurivõsukeste ja noorte vihaste IT-ärimeeste vastu.
Põhiline õppetund oligi see, kuidas säilitada enesevalitsus. Kuidas mitte lasta kõike seda sädelust, neid ilusaid bikiinides beibesid, kulda ja karda, omale pea sisse. Kuidas jääda rahulikuks, kui laual on minu nädala aja elamisraha ja ma pean vastu võtma adekvaatseid otsuseid. Hindama vastasmängija isiksuseomadusi. Arvutama tõenäosusi. Iga viga läks kalliks maksma. Ja kokkuvõttes maksin kenakese koolitustasu. Ent õppetund oli seda väärt.
Ja peale oma viimast pokkeriööd istusin ühe 24h drive-in abiellumiskontori ees, milliseid on siin Vegases kümneid. Nosisin Seven-Elevenist ostetud külma võileiba ja tegin mõttes kokkuvõtteid. Abielukontori katusel oli suur papist Elvis, mille alakeha oli elektrimootori jõul edasi tagasi liikuma pandud. Sest päris Elvis tegi ju ka nii. Elektrimootor surises ja laagrid, mille küljes papist alakeha rippus, kriuksusid. Kell võis olla nelja või viie paiku hommikul. Istusin ja mõtlesin sessiooni vältel tehtud otsuste üle, andsin hinnangut oma mängule. Kuid järsku, selle Elvise alakeha kriuksu saatel meenus mulle millegipärast Harry, üks paapualane Jayapuras, kellega ma ühel õhtul pikemalt juttu ajasin. Ja ma mõtlesin, mida tema sellest siin arvaks. Kuidas ma talle seletaks, mida ma viimased nädal aega teinud olen. Kui palju tema sellest aru saaks?
See oli selline imelik kontrastne hetk. Mingit sorti maailmade põrkumine minu enda peas. Ma kirjutan sellest kohe järgmise postituse. Võib-olla pika, võib-olla lühikese. Ma veel ei tea. Aga ükskõik kui palju ükskõik kui head teksti ei suuda edasi anda seda nihet, mis toimus minu peas sel öösel Las Vegas Boulevardil drive-in abielukontori ees papist Elvise alakeha kriuksumise saatel.
15. aprill 2010
Ümberlülitus
Mis saab, kui beduiin viia Gröönimaa jääväljadele? Või võtta Winnetou ja tõsta ta laupäevaõhtusesse ööklubisse Atlantis? Mis saaks siis, kui võtta mind Indoneesia idaotsast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega näiteks Las Vegasesse?
Ma millegipärast arvan, et sellised kontrastid peaksid tooma inimeses esile mingi sisemise olemuse. Mingi tugevuse, kui seda seal on. Usu, kui seal peaks seda leiduma. Põhioleku. Sellise mida muidu näha pole.
Saint-Exupery kirjutas oma "Inimeste maas" berberi hõimupealikest, kelle prantslased tõid Prantsusmaale, et neile demonstreerida tsivilisatsiooni imesid, lootuses et see muudab nad pehmemaks ja paneb prantsuse koloniaalvõimule alluma. Berberid vaatasid lennukeid, raadiosaatjaid, laevu, kraanasid ja linnu. Nad kehitasid selle kõige peale õlgu, sest nende sees oli usk jumalasse ja see oli nii suur, et see välispidiselt kogetud kontrast ei mõjunud nende peale.
See tinglik kõneviis mu esimeses lõigus oli tegelikult põhjuseta. Sest küsimus on täiesti aktuaalne. Mis saab, kui võtta mind Indoneesia idaosast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega Las Vegasesse? Sest siin ma olen. Las Vegases. Ja minus ei ole usku jumalasse, ma olen ateist. Mis siis nüüd saab?
Ma millegipärast arvan, et sellised kontrastid peaksid tooma inimeses esile mingi sisemise olemuse. Mingi tugevuse, kui seda seal on. Usu, kui seal peaks seda leiduma. Põhioleku. Sellise mida muidu näha pole.
Saint-Exupery kirjutas oma "Inimeste maas" berberi hõimupealikest, kelle prantslased tõid Prantsusmaale, et neile demonstreerida tsivilisatsiooni imesid, lootuses et see muudab nad pehmemaks ja paneb prantsuse koloniaalvõimule alluma. Berberid vaatasid lennukeid, raadiosaatjaid, laevu, kraanasid ja linnu. Nad kehitasid selle kõige peale õlgu, sest nende sees oli usk jumalasse ja see oli nii suur, et see välispidiselt kogetud kontrast ei mõjunud nende peale.
See tinglik kõneviis mu esimeses lõigus oli tegelikult põhjuseta. Sest küsimus on täiesti aktuaalne. Mis saab, kui võtta mind Indoneesia idaosast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega Las Vegasesse? Sest siin ma olen. Las Vegases. Ja minus ei ole usku jumalasse, ma olen ateist. Mis siis nüüd saab?
9. aprill 2010
Altminek
Paapua Uus-Guinea konsulaadist 6igel ajal viisat saada ei 6nnestunud. Asjaajamine seal asutuses on v6rreldes LP-s kirjeldatuga tunduvalt muutunud. Seet6ttu on lood nyyd nii, et asun Indoneesia k6ige idapoolsemas punktis, kust minna pole mitte kuhugi peale PNG (kuhu ma ei p22se), ja Indoneesia viisa l6peb kahe p2eva p2rast. Teisis6nu on mul kaks p2eva aega, et siit riigist v2lja saada. Vastasel korral j22n Indoneesiasse illegaalseks immigrandiks.
Niisiis surfan palavikuliselt internetis, otsimaks p22seteed.
Ilusat reedet teile. :)
Niisiis surfan palavikuliselt internetis, otsimaks p22seteed.
Ilusat reedet teile. :)
4. aprill 2010
Veri objektiivil
Kui minus esimest korda tärkas plaan saada dokumentalistiks või antropoloogiafilmide tegijaks, arvasin ma, et dokumentalist on selline inimene, kelle jaoks filmimine/pildistamine on esmatähtis. Selline inimene, kes filmib edasi, kõigi raskuste ja ohtude kiuste. Millegipärast kerkis mu kujutelma väljend "filmib edasi ka siis, kui objektiiv on verine".
Plaan dokumentalistiks saada on mu juuste all ikka veel alles, loodetavasti saab see varsti ka tegelikkuseks. Aga ma olen aru saanud, et heade kaadrite saamiseks on esmatähtsad hoopis muud omadused. Näiteks oskus töötada inimestega. Oskus töötada erinevates sotsiaalsetes olukordades. Kaamera taga, ja veelgi enam, enne kaamera kättevõtmist tehtav töö, ning peale kaamera käestpanekut tehtav töö on sama olulised, kui objektiivi ees toimuv. Ent elu pani mind täna siiski proovile ja ma sain teada, kas minus on niipalju dokumentalisti, et ma pildistan edasi ka siis, kui objektiivile sõna otseses mõttes pritsib verd.
Teisisõnu, ma sattusin nendele katsetele, mis ma ise kunagi enda jaoks välja mõtlesin. Ja ma läbisin need edukalt. Ma pühkisin vere porisesse t-särki ja pildistasin edasi.
Kohe jutustan, kuidas see kõik aset leidis.
Naljakal kombel ei plaaninud ma üldse Sulawesile tulla. Aga Balilt Papuale lendamiseks peab tegema siin vahemaandumise. Ja kui ma juba siin olen siis otsustasin kaeda ka veidike ringi. See "kui ma juba siin olen" mõte on üldse üks needus. Sest reisil olles on vahetpidamata see "kui ma juba siin olen" tingimus ju täidetud. Vahetpidamata oled sa ju kuskil. Ja siis tunned pidevat kohustust võimalust ära kasutada. Käia seda vaatamas, toda proovimas, sest "ma juba ju olen siin" ja "jumal teab kas ma siia enam teist korda elus satun". Niisiis istusin ma bussi peale ja sõitsin 9 tundi, et jõuda Tana Torajasse, mis on kuulus oma kristluse pealetungi kiuste veidrana säilinud kultuuri poolest. Ja täna hommikul ajasin ma ennast kell kuus üles, et võtta giid ja minna kohaliku kolmepäevase matusetseremoonia viimast päeva, ehk kulminatsiooni vaatama.
Pildil on Babu, minu giid, kelle ma võtsin eelkõige selleks, et mul oleks mingi vahemees. Keegi kohalikes kommetes kodus olev tõlk ja valvur, kes vaataks, et ma midagi väga lolli ei teeks. Sest matused on selline delikaatne teema.
Matusetseremooniale kohale jõudes valitses taluõuel aga hoopis selline muhe suguvõsakokkutuleku atmosfäär. Kohal oli oma paarsada inimest. Mu giid andis edasi meie kingituse kadunud noormehe vanematele - ploki sigarette. Enamasti kingitakse suitsu, riisi või raha. Vingemad mehed panevad kamba peale välja sea või lausa pühvli. Mina ja Babu nii vinged mehed polnud. Hea pühvel maksab auto hinna.
Vanemad polnudki niiväga rusutud oma 22-aastase poja surmast, lõppude lõpuks on neil ju viis poega ja üks tütar veel täitsa elus ja terved. Kõik naeratasid mulle, mul lubati kõike pildistada, pakuti teed. Ainult tuppa kadunukest vaatama ei pääsenud. See olevat väga suur au, mida mulle, suvalisele turistile, polnud erilist põhjust osutada. Muidugi oleks tahtnud näha, kuidas näeb välja kaks nädalat toas seisnud surnukeha, mida küla taimetargad on formaliinisüstidega "värskena" hoidnud. Aga kui ei saa, siis ei saa. Niisiis tatsasin mööda õue ringi, lehvitasin lastele ja vaatasin kuidas lõkke kohal valmib bambustorudesse topitud liha-aedviljade-kookosepiima-segu (pa'piong). Täielik idüll. Siis ma ei teadnud veel, et umbes tund aega hiljem on taluõu kaetud vere ja soolikatega.
See algas nii, et ühel hetkel ütles Babu mulle: "Nüüd läheb lahti." Ja siis läks lahti. Järgemööda lõigati kõri läbi kolmel ohvripühvlil. Kui lõige oli meisterlik, hõiskas rahvas kiitvalt. Kui mitte nii meisterlik, hõisati vähem. Pühvlid hüplesid veidi, niipalju kui köidikud lubasid, pritsisid verd ja pori igasse ilmakaarde, kuid paari minuti jooksul vajusid külili ja jäid vaikseks. Koheselt asuti ka veel sooja pühvliliha tükeldama, ja raadiomikrofoniga mees käis lihatükkide vahel, osutas kepiga ja kuulutas, milline küla saab millise tüki omale. Porisele taluõuele valgusid vereloigud, kerkisid soolikakuhjad ja lahtilõigatud pühvlimaost valgunud poolseeditud märja rohu hunnikud.
Funktsioneerisin selles olukorras täiesti adekvaatselt. See verepritse, mis mu kaamerat tabas, oli tegelikult päris väike. Hoopis rohkem häiris mind porikamakas, mis lendas pühvlikabja alt täpselt keset mu rinnaesist. "Pildistab ka siis, kui objektiiv verine... pildistab ka siis, kui objektiiv verine..." vasardas mu peas. Ignoreerisin vastikustunnet, mida tekitas pühvlite avatud hingetorudest pahiseva õhu hääl, kui nad tuigerdavail jalul püüdsid veel elust kinni hoida ja püsti püsida. Ignoreerisin ka seda heli, mille kirjeldamiseks ma sobivat sõna ei leia, mida tekitab läbilõigatud arterist väljapääsev veri. Sebisin ringi, et leida paremat rakurssi. Kuulasin giidi selgitusi ja küsisin täpsustavaid küsimusi. Isegi siis, kui taluõuele hakati tassima jalgupidi bambusritvade küljes rippuvaid sigu, kes oma saatust ette nähes südantlõhestavalt ruigasid. Esimesed kaks veristamist vaatasime ära, siis lahkusime. Sammusime Babuga vesteldes mootorratta poole, eemal mattus kolmanda ohvrisea ruigamine tasapisi verekorinasse.
Ja me ei lahkunud mitte sellepärast, et vastik oleks hakanud vaid sellepärast, et regulaarse pärastlõunase vihmani jääv aeg aina kahanes ja meil oli vaja veel asju teha.
Ma olen üles kasvanud Lasnamäel. Ma olen harjunud keskküttega ja poodi tuuakse liha minuteada kombinaadist, kus valges kitlis mehed seda masinatega valmistavad. See oli esimene kord mu elus, kui ma nägin, kuidas sureb koerast suurem loom. Kõike seda arvesse võttes olen oma tänase esinemisega väga rahul - suutsin funktsioneerida äärmiselt ebameeldivas situatsioonis. Üks Jakartast kohale tulnud Indoneeslane väljendas mulle oma šokeeritust. Kuigi ta nägi ainult seatappu, sest selleks ajaks kui ta kohale jõudis, lamasid pühvlid juba täiesti rahulike fileedena hunnikutes. Tema arust oli julm, et seatapupuss anti kõigepealt kuueaastasele poisile harjutamiseks.
Alles siis, kui poiss oli paar korda südamest mööda torganud, tuli täismees, suskas pussi õigesse kohta ja lõpetas sea piinad. Julm muidugi, aga too täismees oli ju ka kunagi kuueaastane poiss. Me kõik õpime.
Vastikustunnet soolikate ja surma vastu saan lubada endale alles nüüd. On õhtu, ma olen turvaliselt oma hotellitoas oma läpaka taga ja ma võin jälle olla see väike Lasnamäe poiss, kes nuttis lohutamatult, kui tema armas kokkerspanjel auto alla jäi.
Kui see vastikustunne üle läheb, pean hakkama fotosid sorteerima. Kõike seda kirja panema. Uuesti läbi ja uuesti üle elama.
Plaan dokumentalistiks saada on mu juuste all ikka veel alles, loodetavasti saab see varsti ka tegelikkuseks. Aga ma olen aru saanud, et heade kaadrite saamiseks on esmatähtsad hoopis muud omadused. Näiteks oskus töötada inimestega. Oskus töötada erinevates sotsiaalsetes olukordades. Kaamera taga, ja veelgi enam, enne kaamera kättevõtmist tehtav töö, ning peale kaamera käestpanekut tehtav töö on sama olulised, kui objektiivi ees toimuv. Ent elu pani mind täna siiski proovile ja ma sain teada, kas minus on niipalju dokumentalisti, et ma pildistan edasi ka siis, kui objektiivile sõna otseses mõttes pritsib verd.
Teisisõnu, ma sattusin nendele katsetele, mis ma ise kunagi enda jaoks välja mõtlesin. Ja ma läbisin need edukalt. Ma pühkisin vere porisesse t-särki ja pildistasin edasi.
Kohe jutustan, kuidas see kõik aset leidis.
Naljakal kombel ei plaaninud ma üldse Sulawesile tulla. Aga Balilt Papuale lendamiseks peab tegema siin vahemaandumise. Ja kui ma juba siin olen siis otsustasin kaeda ka veidike ringi. See "kui ma juba siin olen" mõte on üldse üks needus. Sest reisil olles on vahetpidamata see "kui ma juba siin olen" tingimus ju täidetud. Vahetpidamata oled sa ju kuskil. Ja siis tunned pidevat kohustust võimalust ära kasutada. Käia seda vaatamas, toda proovimas, sest "ma juba ju olen siin" ja "jumal teab kas ma siia enam teist korda elus satun". Niisiis istusin ma bussi peale ja sõitsin 9 tundi, et jõuda Tana Torajasse, mis on kuulus oma kristluse pealetungi kiuste veidrana säilinud kultuuri poolest. Ja täna hommikul ajasin ma ennast kell kuus üles, et võtta giid ja minna kohaliku kolmepäevase matusetseremoonia viimast päeva, ehk kulminatsiooni vaatama.
Pildil on Babu, minu giid, kelle ma võtsin eelkõige selleks, et mul oleks mingi vahemees. Keegi kohalikes kommetes kodus olev tõlk ja valvur, kes vaataks, et ma midagi väga lolli ei teeks. Sest matused on selline delikaatne teema.
Matusetseremooniale kohale jõudes valitses taluõuel aga hoopis selline muhe suguvõsakokkutuleku atmosfäär. Kohal oli oma paarsada inimest. Mu giid andis edasi meie kingituse kadunud noormehe vanematele - ploki sigarette. Enamasti kingitakse suitsu, riisi või raha. Vingemad mehed panevad kamba peale välja sea või lausa pühvli. Mina ja Babu nii vinged mehed polnud. Hea pühvel maksab auto hinna.
Vanemad polnudki niiväga rusutud oma 22-aastase poja surmast, lõppude lõpuks on neil ju viis poega ja üks tütar veel täitsa elus ja terved. Kõik naeratasid mulle, mul lubati kõike pildistada, pakuti teed. Ainult tuppa kadunukest vaatama ei pääsenud. See olevat väga suur au, mida mulle, suvalisele turistile, polnud erilist põhjust osutada. Muidugi oleks tahtnud näha, kuidas näeb välja kaks nädalat toas seisnud surnukeha, mida küla taimetargad on formaliinisüstidega "värskena" hoidnud. Aga kui ei saa, siis ei saa. Niisiis tatsasin mööda õue ringi, lehvitasin lastele ja vaatasin kuidas lõkke kohal valmib bambustorudesse topitud liha-aedviljade-kookosepiima-segu (pa'piong). Täielik idüll. Siis ma ei teadnud veel, et umbes tund aega hiljem on taluõu kaetud vere ja soolikatega.
See algas nii, et ühel hetkel ütles Babu mulle: "Nüüd läheb lahti." Ja siis läks lahti. Järgemööda lõigati kõri läbi kolmel ohvripühvlil. Kui lõige oli meisterlik, hõiskas rahvas kiitvalt. Kui mitte nii meisterlik, hõisati vähem. Pühvlid hüplesid veidi, niipalju kui köidikud lubasid, pritsisid verd ja pori igasse ilmakaarde, kuid paari minuti jooksul vajusid külili ja jäid vaikseks. Koheselt asuti ka veel sooja pühvliliha tükeldama, ja raadiomikrofoniga mees käis lihatükkide vahel, osutas kepiga ja kuulutas, milline küla saab millise tüki omale. Porisele taluõuele valgusid vereloigud, kerkisid soolikakuhjad ja lahtilõigatud pühvlimaost valgunud poolseeditud märja rohu hunnikud.
Funktsioneerisin selles olukorras täiesti adekvaatselt. See verepritse, mis mu kaamerat tabas, oli tegelikult päris väike. Hoopis rohkem häiris mind porikamakas, mis lendas pühvlikabja alt täpselt keset mu rinnaesist. "Pildistab ka siis, kui objektiiv verine... pildistab ka siis, kui objektiiv verine..." vasardas mu peas. Ignoreerisin vastikustunnet, mida tekitas pühvlite avatud hingetorudest pahiseva õhu hääl, kui nad tuigerdavail jalul püüdsid veel elust kinni hoida ja püsti püsida. Ignoreerisin ka seda heli, mille kirjeldamiseks ma sobivat sõna ei leia, mida tekitab läbilõigatud arterist väljapääsev veri. Sebisin ringi, et leida paremat rakurssi. Kuulasin giidi selgitusi ja küsisin täpsustavaid küsimusi. Isegi siis, kui taluõuele hakati tassima jalgupidi bambusritvade küljes rippuvaid sigu, kes oma saatust ette nähes südantlõhestavalt ruigasid. Esimesed kaks veristamist vaatasime ära, siis lahkusime. Sammusime Babuga vesteldes mootorratta poole, eemal mattus kolmanda ohvrisea ruigamine tasapisi verekorinasse.
Ja me ei lahkunud mitte sellepärast, et vastik oleks hakanud vaid sellepärast, et regulaarse pärastlõunase vihmani jääv aeg aina kahanes ja meil oli vaja veel asju teha.
Ma olen üles kasvanud Lasnamäel. Ma olen harjunud keskküttega ja poodi tuuakse liha minuteada kombinaadist, kus valges kitlis mehed seda masinatega valmistavad. See oli esimene kord mu elus, kui ma nägin, kuidas sureb koerast suurem loom. Kõike seda arvesse võttes olen oma tänase esinemisega väga rahul - suutsin funktsioneerida äärmiselt ebameeldivas situatsioonis. Üks Jakartast kohale tulnud Indoneeslane väljendas mulle oma šokeeritust. Kuigi ta nägi ainult seatappu, sest selleks ajaks kui ta kohale jõudis, lamasid pühvlid juba täiesti rahulike fileedena hunnikutes. Tema arust oli julm, et seatapupuss anti kõigepealt kuueaastasele poisile harjutamiseks.
Alles siis, kui poiss oli paar korda südamest mööda torganud, tuli täismees, suskas pussi õigesse kohta ja lõpetas sea piinad. Julm muidugi, aga too täismees oli ju ka kunagi kuueaastane poiss. Me kõik õpime.
Vastikustunnet soolikate ja surma vastu saan lubada endale alles nüüd. On õhtu, ma olen turvaliselt oma hotellitoas oma läpaka taga ja ma võin jälle olla see väike Lasnamäe poiss, kes nuttis lohutamatult, kui tema armas kokkerspanjel auto alla jäi.
Kui see vastikustunne üle läheb, pean hakkama fotosid sorteerima. Kõike seda kirja panema. Uuesti läbi ja uuesti üle elama.
2. aprill 2010
Eesti Ekspress ja 3G
Teen reklaami: viimasest Ekspressist saab lugeda minu kirjutatud lugu
Dharavi slummist Mumbais. Pole saanud ise seda veel lugeda, sest
puudub arvuti võrku ühendamise võimalus. Seda postitust toksin sõbra
poolt antud vana telefoniga Lõuna-Sulawesi maaliinibussist. Naljakal
kombel pidin reisima Indoneesiasse, et esimest korda elus 3G
tehnoloogiat kasutada.
Dharavi slummist Mumbais. Pole saanud ise seda veel lugeda, sest
puudub arvuti võrku ühendamise võimalus. Seda postitust toksin sõbra
poolt antud vana telefoniga Lõuna-Sulawesi maaliinibussist. Naljakal
kombel pidin reisima Indoneesiasse, et esimest korda elus 3G
tehnoloogiat kasutada.
--
Sent from my mobile device
1. aprill 2010
Köhatus
kui järsku nägin silmapiiril sellist pilti. Foto on tehtud mobiiliga,
sestap halb kvaliteet. Tegu on sellesama Gunung Rinjani vulkaaniga,
mille otsa me nädalake aega tagasi ronisime. Kraatrist tõusev
tossupilv pani kergelt kulmu kergitama küll, sest asun praegu sellest
vulkaanist vaid 30 kilomeetri kaugusel. Aga toetusin kohalike inimeste
rahulikele näoilmetele ja võtsin vastu otsuse, et tegu pole millegi
ohtlikuga. Selliseid otsuseid tuleb siin ringi reisides langetada. Kas
võin rahulikult oma õlut edasi juua, või peaksin paaniliselt ringi
tormama ja appi karjuma hakkama? Kas peaksin valima mingi ägedama või
naljakama poosi, milles Pompei-stiilis vulkaanilise tuha alla maetud
saada? :)
Seekord läks siiski õnneks veel. Ühe taolise köhatuse tegi vulkaan ka
siis, kui me parajasti kraatriserval ringi tatsasime. Näib, et tegu on
rahuliku ja regulaarse nähtusega.
Tellimine:
Postitused (Atom)