Kipsist ja penoplastist põrgu

Pealkiri käib Las Vegase kohta ja on laenatud Tõniselt. Aitähh, Tõnis. :)

Esimene emotsioon peale USA-sse saabumist oli, et toimunud on mingi ümberlülitus. Et mingi kang või lüliti on lükatud vastandasendisse võrreldes sellega, milles ta enne oli. Sest järsku oli kõik väga vastupidi. Ma ei olnud enam tähelepanu keskpunktis, nagu Aasias. Autod sõitsid paremal pool tänavat, mitte vasakul, nagu on normaalne. Kellaaeg võrreldes koduga oli järsku 10 tundi taga, mitte enam 7 tundi ees.

Nõnda ma jalutasin Los Angelese suuri ja laiu tänavaid pidi ja ümberlülitusetunne aina süvenes. Kui Aasia linnades on tänavatel elu, igal sammul kihab mingi tegevus ja räägib, istub, seisab või kõnnib kümme inimest, siis Ameerika linnad on nagu kõrbed. Väga avar nähtavus, tohutu laiad tänavad mida mööda vurab palju plekist ja klaasist kaste, aga inimesi näha pole. Kui tahad kuhugi jõuda, pead kõndima tund või paar. Tundsin ennast oma seljakotiga seal kõmpides tõelise väärnähtusena. Aasias mulle igal pool naeratati, kõikjal vaatasid vastu soojus ja heatahtlikkus. Siin aga haigutas kõikjal tühjus. Ümberlülitus.

Nõnda ma veetsin oma teise teisipäeva hommiku. Esimese teisipäeva hommiku veetsin ma Shanghai lennujaamas lennukit oodates. Päeval kell üks istusin lennukisse. Kui Los Angeleses maandusin, oli jälle teisipäeva hommik.

See teine teisipäeva hommik oli väga teistsugune (vau millise lause ma sain praegu kirjutada!). Oli jube külm, ma pidin seljakotipõhjast välja otsima oma fliisi. Jalgsi kuhugi jõuda polnud võimalik. Inimesed, keda bensiinijaamades ja poodides nägin, olid kõik paksud. Reklaamtahvlitel reklaamiti kõrvuti all-you-can-eat buffet'sid ja salenemiskuure. Nii klišeelik ameerika, et ma pidin jälle vaikselt naeru pugistama.

Õhtuks jõudsin Las Vegasesse. Jälle radikaalne muutus. Tuledesäras linna tänavatel olid kõikjal ahvatlused kiiresti rikastumiseks, siin-seal pakuti üht või teist narkootikumi, väga palju prinke tisse ja tagumikke, bikiinides kaunitare ning ettepanekuid suguühtesse astumiseks. Las Vegase hüüdnimi on Sin City, ja põhjusega.

Las Vegast on väga lihtne vihkama hakata. Liiga palju kipsist ja penoplastist võltssära, purjus kolledžitäkke ja ebasiivsalt käituvaid pakse turiste. See on koht, kuhu kontorikuubiku-ameeriklased kogunevad, et nädalavahetuseks või terveks nädalaks lips nagisse riputada ja tunda ennast vabalt. Teha lollusi, juua, mängida hasartmänge ja petta oma abikaasat. Või vastupidi, abielluda mõnes neist Elvise-teemalistest drive-in abielukontoritest. Cause this is Vegas, maaan. Las Vegas, maaan. Craaazyyyyy, maaaan!! Kõik tunnevad ennast filmistaarina. Sest limusiinisõit The Strip-i mööda edasi-tagasi ei maksa eriti palju. Isegi helikopterilend neoonsäras Vegase kohal maksab ainult $69. Seda võib endale lubada ka tavaline keskklassi pereisa. Nõnda siis sõidavadki need limusiinid hanereas mööda The Strip-i. Ja see helikopterite rong teeb oma igikestvat tiiru lennuväljast Stratosphere'i tornini ja tagasi. Igas limusiinis ja helikopteris istuvad turistid, kes saavad väga eksklusiivse teenuse osaliseks. Kõigile on see meeldejääv elamus, just selline nagu filmist nähtud.

Seda kõike on lihtne vihkama hakata. Isegi minul, kes ma sellest kõigest eriti osa ei võtnud. Muusikalishow'sid ja mustkunstietendusi vaatamas ei käinud, hotellis ei ööbinud, odava raha eest eksklusiivset teenindust ei ostnud. Ma sõitsin oma tudengihostelist bussiga Mirage'i ja mängisin pokkerit. Nädal aega järjest. Päevast päeva, õigemini ööst öösse. Tundsin ennast nagu kohalik, sest mul oli tunne, et ma käin tööl. Igapäevane commute bussiga kontorisse ja tagasi. Muidugi, õige pea ma sain aru, et ma ei käi tööl vaid ülikoolis, nagu eelmises postituses kirjutasin. Aga tunne oli sama. Ja vihkamine selle võlts-sära-tööstuse vastu, mis tahtis hinge tekkida, oli ka sama.

Ühel öösel peale oma pokkerisessiooni istusin ma Ricky-nimelise tänavamuusikuga jalakäijatesillal. Ta mängis tõesti väga head muusikat ja ma andsin talle Bellagio viiedollarilise žetooni, mille ma kavatsesin tegelikult omale mälestuseks jätta, aga tema muusika oli lihtsalt liiga hea ja ma tahtsin midagi vastu anda. Peale kolmandat lugu andsin talle ka oma taskusse jäänud Singapuri dollarid. Rohkem ma ei saanud talle anda ning peale viiendat lugu tegi Ricky ühe suitsu ja ütles et peab nüüd kahjuks hakkama igapäevatööd tegema. Ja ta alustas üht lihtsat ja naljakat lugu, mille sõnad palusid möödujatelt LSD ja õlle ostmiseks raha. Ja mööduv inimmass, mis eelnevalt oli jaheda jõena meist möödunud, muutus paugupealt. Inimjõest kostis naeru ja huilgeid, paistis lehvitusi ja visati münte.

Sest kui sa tahad tänaval raha teenida, on sul umbes kümme sekundit, et mööduja tähelepanu äratada. Su loos peab olema enam-vähem iga kümne sekundi tagant mõni naljakas või vähemalt tähelepanu äratav koht. Ma kolasin vahepeal ringi ja käisin Rickyt aeg-ajalt vaatamas. Ta mängis seda ühte ja sama lugu kaks tundi juttu. Ja teenis viiskümmend dollarit. Rohkem kui mina oma pokkeriga.

Kuradi pealiskaudne võltssäras Vegas, mõtlesin ma jälle. Linn, kus inimestel pole isegi minutit, et peatuda ja nautida tõeliselt head muusikat. Linn, kus tänavamoosekant peab raha teenimiseks mängima narri. Eks ole?

Aga pühapäeva öösel vastu esmaspäeva nägin ma seda armeed survepesuritega koristajaid, kes Las Vegase tänavatelt nädalavahetuse rokka maha pesid. Neis ei olnud midagi säravat. Nad olid tavalised mustatöölised. Silmis rutiinse töö robotpilk, mis mind nähes ikkagi naeratuseks kasvas, tegid nad oma tavalist palgatööd. Aga ma ei usu, et see naeratus oleks olnud see tavaline ameerika teenindajanaeratus, see kohustuslik keep smiling. Mulle tundus, et see oli siiram.

Ehitusettevõtja Mike, kelle ma ühest rideshare'i saidist leidsin ja kes mind oma autoga Las Vegasest San Franciscosse tõi, rääkis mulle, kui põhjas on praegu Las Vegase majandus. Tema jutu taustal hakkasid need tohutud poolelijäänud hotellikarbid The Stripi ääres palju loogilisemana tunduma. Väline fassaad on loomulikult sama särav edasi. See on viimane asi, millel lastakse langeda, sest sellest sõltub kogu selle linna sissetulek. Imelikul kombel ei tekita keset kõrbe ehitatud kõrghooned ja purskkaevud inimeses mõtet, et hasartmängubisnis on kasumlik, kõik see sära elatub just minusuguste mängijate rahast ja ilmselt pole siin palju lootust võita, vaid vastupidi - kuna siin kõik särab ja kõikjal mängib ilus muusika, on mul mõttekas oma raha just siin mänguautomaati toppida. Ehk läheb ka minul siin hästi.

Nii et seda välist fassaadi hoitakse üleval, maksku mis maksab. Vaid aeg-ajalt on näha mõnda bussipeatuses istuvat mustanahalist, kes omaette mingi kujuteldava kaaslasega räägib. Olid nad mingi aine mõju all, või lihtsalt hullud, ma ei tea. Aga neid oli häirivalt palju. Ja mu viimasel õhtul enne lahkumist leiti meie hostelist 300 meetri kaugusel ühelt järjekordselt tühjalt ehitusplatsilt surnukeha. (Ja kui me tahtsime selle kohta rohkem teada, läksime me hosteli ühistuppa ja panime käima teleka. Nii üdini ameerikalik, eksole?)

Kui olla natuke tähelepanelikum, on võimalik väga lihtsasti selle särava fassaadi taha näha. Eriti praegu, mil USA-s on käimas majanduskriis, ning Las Vegas on esimene, mis kannatab, ja viimane, mis sellest välja tuleb. Nüüd, peale jutuajamist Mike'iga, kui ma seda tean ja tagasi selle survepesuri ja tunkedes tänavapesija peale mõtlen, tundub tema naeratus päris suure asjana. Ma julgeksin isegi öelda, et selles oli mingit uhkust. Peaaegu lausa põllumehelikku uhkust. Igal öösel uhuvad nad survepesuriga oma põldu ja panevad sinna kasvama järgmise rahaseemne. Nad hooldavad oma põldu, seda America's Playgroundi, et nendel miljonitel kontorirottidel oleks kuhugi tulla oma auru välja laskma. Nad hooldavad seda ameerika kaitseventiili.

Ja ma ei suuda seda kohta vihata. Isegi neid polümeerist või jumal teab millest valatud kujusid Caesar's Palace'i ees, mille eesmärk on välja näha nagu antiikskulptuurid. Neid kullavärviga kaetud plastmassnikerdusi ja kõike seda sädelevat fassaadi, mille taga on kips ja penoplast. Võib-olla, kui ma otse kodust oleks Las Vegasesse lennanud ja selle elamuse osaliseks saanud, võib-olla siis ma suudaks. Aga mitte nüüd. Mitte peale Teherani noori, Himaalaja šerpasid ja Mumbai slumme. Mitte peale kõike seda. Nüüd on see lihtsalt üks järjekordne inimeksistentsi vorm. Üks järjekordne kuju, mille inimkogukond on ajalooliste, majanduslike ja ideoloogiliste tegurite mõjul võtnud. Nüüd on minus lihtsalt vaimustus. Vau ja ohhoo. Ka nii saab olla?! Einoh, täitsa huvitav.

Nii et Viva Las Vegas :)