Minule kui pokkerimängijale oli Las Vegas pettumuseks. Olen ilmselt internetipokkeriga liiga ära harjunud. Pean loomulikuks, et 24/7 on saadaval enam-vähem ükskõik milline mäng, ükskõik millised turniirid. Live'is see muidugi nii pole. Ükskõik kui palju reaalseid mängijaid ühes kohas koos on, interneti virtuaalsuses hõljuvate kümnete tuhandete vastu ikka ei saa.
Aga õppida oli siin sellegipoolest palju. Mängutehnilistest aspektidest ega strateegiast ma ei hakka rääkima. Ma ei puuduta ka diilerite kõnepruuki ja kogu seda lahedat pokkerisubkultuuri, mida internetis mängides on võimalik täielikult eirata aga mis pärislaua taga istudes kuidagi nii loomulik tundub. Sest põhiliseks õppetunniks olid need hetked iseendaga kahekesi, PEALE järjekordset pokkerimängu bussipeatuse poole kõndides. Hommikul kell kümme, peale 16-tunnist sessiooni, taskus raske matemaatilise, masinliku, tuima tööga duubeldatud raha. Järgmisel õhtul peale lühikest 3-tunnist sessiooni sama teekond, taskus tühjus, sest sama stack õnnestus kiirelt ja lollilt kaotada. Järgmisel päeval bussiga uuesti linna sõites julguse otsimine, enesekindluse kogumine, et oma kulunud jakis (mis muide kõlbab nii Himaalaja lumiste tippude vahele kui ka Las Vegase peenetesse kasiinosaalidesse, aitähh Andra, et sa selle õmblesid) istuda taas sinna lauda, nende rikkurivõsukeste ja noorte vihaste IT-ärimeeste vastu.
Põhiline õppetund oligi see, kuidas säilitada enesevalitsus. Kuidas mitte lasta kõike seda sädelust, neid ilusaid bikiinides beibesid, kulda ja karda, omale pea sisse. Kuidas jääda rahulikuks, kui laual on minu nädala aja elamisraha ja ma pean vastu võtma adekvaatseid otsuseid. Hindama vastasmängija isiksuseomadusi. Arvutama tõenäosusi. Iga viga läks kalliks maksma. Ja kokkuvõttes maksin kenakese koolitustasu. Ent õppetund oli seda väärt.
Ja peale oma viimast pokkeriööd istusin ühe 24h drive-in abiellumiskontori ees, milliseid on siin Vegases kümneid. Nosisin Seven-Elevenist ostetud külma võileiba ja tegin mõttes kokkuvõtteid. Abielukontori katusel oli suur papist Elvis, mille alakeha oli elektrimootori jõul edasi tagasi liikuma pandud. Sest päris Elvis tegi ju ka nii. Elektrimootor surises ja laagrid, mille küljes papist alakeha rippus, kriuksusid. Kell võis olla nelja või viie paiku hommikul. Istusin ja mõtlesin sessiooni vältel tehtud otsuste üle, andsin hinnangut oma mängule. Kuid järsku, selle Elvise alakeha kriuksu saatel meenus mulle millegipärast Harry, üks paapualane Jayapuras, kellega ma ühel õhtul pikemalt juttu ajasin. Ja ma mõtlesin, mida tema sellest siin arvaks. Kuidas ma talle seletaks, mida ma viimased nädal aega teinud olen. Kui palju tema sellest aru saaks?
See oli selline imelik kontrastne hetk. Mingit sorti maailmade põrkumine minu enda peas. Ma kirjutan sellest kohe järgmise postituse. Võib-olla pika, võib-olla lühikese. Ma veel ei tea. Aga ükskõik kui palju ükskõik kui head teksti ei suuda edasi anda seda nihet, mis toimus minu peas sel öösel Las Vegas Boulevardil drive-in abielukontori ees papist Elvise alakeha kriuksumise saatel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar