Korras nagu Norras

Reede hommikul, kui kooli poole kõndisin, juhtus üks väga ilus asi. Kõndisin mäest üles, selja taha jäi fjord ja üle selle paistvad Kvaløya saare mäed. Aeg-ajalt kiikasin üle õla seda vaadet vaadata, sest midagi oli selles imelikku, aga ma ei saanud nagu päris täpselt aru, misasi. Mu selja taga kõndiv mees vaatas mind juba üsna veidralt, ta vist arvas, et ma vaatan teda. Ma pidin seisma jääma, ümber pöörama ja pilti süvenema. Lõpuks sain aru, milles asi - valgus oli väga imelik. Päike polnud mägede tagant tõusnud, enam ta seda üldse eriti ei teegi, valitses selline hommikune hämarus ja Kvaløya veel põlevad tänavalaternad tõmbasid fjordiveele sillerdavad peegeldusejutid. Ja see hommikuhämarus moodustas Kvaløya kohale sellist värvi taeva, mille kohta kõige parem sõna oleks tindikarva. Täiesti sõna otseses mõttes selline nägi see taevas välja, nagu keegi oleks sinna laiali määrinud paar potitäit tinti. Nooremates inimestes võib-olla see kujund erilist resonantsi ei tekita, aga minul on algklasside ajast tugevad mälestused täitesulepea ja tindiga, tindi värvi ja tindi lõhnaga. Ja täpselt see tuli meelde, kui ma siin reede hommikul Tromsø polaartaevast vaatasin. Mu sõõrmed peaaegu tundsid seda lõhna lausa. Tindikarva taevas. Eks igal kohal ja ajal on oma taevas, Iraani taevas oli kindlasti midagi väga muud, kui Tartu taevas oma Luunja kumaga. Viie kilomeetri kõrgusel Himaalajas oli taevas juba märksa tumedam, kui ta on mujal. Indiast Cochinist aga näiteks on meeles mingi troopikaniiske öötaevas ja mulle tundmatud lõunapoolsed tähtkujud selles. Ja Tromsøst jääb nüüd ilmselt virmaliste kuma kõrval meelde see tindine hommikuvalgus Kvaløya kohal.

Kui kooli jõuan, tuleb mulle koridori peal vastu mu zimbabwelannast filmiõpetaja. Ta on poliitiline põgenik, kes Zimbabwe TV-s töötades nägi valitsuse poolt läbiviidavaid jõhkrusi natuke liiga lähedalt, tegi ühe valitsusevastase dokumentaalfilmi ja on selle eest nüüd tagaotsitav. Oma kodumaale tagasi ei saa ta minna, sest Mugabe agendid lööksid ta ilmselt pikema jututa maha. Siin, Norras, aga saab ta mõnusasti hommikukohvi rüübata. Pajatame loengu eel veidi tema viimase filmi treilerist ja ootame, et teised koguneksid. Hinge hiilib selline tunne, et kõik on kuidagi väga hästi ja ilus. Kuidagi korras. Siin Norras.