Porter-antropoloog

Austusest kohalike porterite vastu otsustasin oma 30 kg varustust ise Luklast Namchesse tassida. Antropoloogi t66 ongi kohalikku elu omal nahal j2rgi proovida. Juuresolev foto on tehtud teekonna alguses, sestap on mu n2ol veel rahulolev muie. Praegu, Namches, on mu n2ol umbes samasugune rahulolev muie, sest ma j6udsin kohale. Aga oi kuidas ma seda m6tet teekonna jooksul kirusin ja ykshaaval k6igi Himaalaja k6rgemate tippude nimel maap6hja needsin. Eriti muidugi Jorsale ja Namche vahel, kui horisontaalselt olin juba peaaegu kohal, aga vertikaalselt oli minna veel suurem osa teest. See oli mu teekonna kolmas p2ev ja nyyd, viimase kolme tunni jooksul tuli ronida viimased 600 meetrit peaaegu otse yles kuni Namcheni. 6hur6hk sellel k6rgusel on umbes 500 mmHg, ajul j2tkus hapnikku t2pselt vaid niipalju, et k2skida jalgadel j2rgmine samm astuda.
Nii ma siis ryhkisin porteritega yhes rivis ja yhte sammu. Puhkepauside ajal suhtlesime zhestide ja n2oilmetega sellest, et raske on koorem ja k6rge on m2gi. Olime korraks vennad hingelduses ja fyysilises kurnatuses, isegi kui nii erinevad k6iges muus. Mina teen seda t66d ju niisama nalja p2rast kolm p2eva oma elust. Nemad kannavad 60-90 kg koormaid paari dollari eest p2evas kogu oma elu. Minu austus, sydamest!
Et veetsin esimese 66 Luklas ja tulin Namche poole kolm aeglast rahulikku p2eva, on keha j6udnud ilusti aklimatiseeruda. Pole peavalu ega iiveldusi ega muud vastikut. Muidugi, l2mbumistunne suuremate fyysiliste pingutuste j2rel, aeg-ajalised hingeldushood ja muud kergemad symptomid on. Ja muidugi unen2od! Oo, millised unen2od! Kus ma k6ik k2inud pole, oma hapnikupuuduses aju m6ttej6ul. Kardan vaid, et aklimatisatsiooni edenedes need unen2od l6ppevad. Ei tahaks, et need l6ppevad. Sest on midagi l2biraputavalt nihestavat ja piirepurustavalt j6uduandvat selles, kui peale m6nd teisi planeete ja fantastilisi olevusi h6lmavat unen2gu 2rgata ja m6ista, et see k6ik oli uni. Et tegelikult ma olen oma voodis. Aga siis m6ista, et see voodi asub Nepaali m2gikylas, 3500 m k6rgusel Himaalaja m2estikus...
Ja vaja on m6lemat, nii j6udu kui nihestust. J6udu on vaja selleks, et sundida ennast hommikul soojast magamiskotist v2lja pugema, tuppa kus on viis kraadi sooja. Nagis ripuvad j22kylmad riided, mis tuleb selga panna. Kraanist voolab j22kylm vesi, millega tuleb ennast pesta. K6igi v2ikeste igap2evaste toimetuste jaoks on tarvis seda j6udu.
Ja nihestust on vaja selleks, et saavutada vaatluseks vajalik distants. Antropoloogia on alguse saanud eksootiliste rahvaste uurimisest. Meil on sellised terminid nagu "otherness", ehk k6ik mis pole meie, ja "rich points" ehk tugeva avastusliku potentsiaaliga hetked, hetked mil sa h2mmeldud n2htu yle. Antropoloog seisab kummalise kahetise ylesande ees - yhest kyljest saada oma informantidega s6braks, sulanduda kogukonda. Teisest kyljest j22da eemaltvaatajaks, kuu pealt kukkunuks, n2htamatus skafandris astronaudiks. Ma v6tan selle unen2ost saadud nihestuse ja Namchest saab kaljuseina sisse uuristatud lindinimeste pesa, sherpadest saavad marslased ja mina olen Neil Armstrong, kes neid uurib.
Aeg t66le minna.
Neil Armstrong, out!

Aasia valgus

Moskva lennujaamas istudes lõi mu sisse veidi seda erutust, mis ikka
enne reisi tavaliselt on. Imelik, et seekord tekkis see alles poolel
teel Nepaali. Vanasti tekkis reisieelne erutus ikka juba paar päeva
enne reisi algust, kodus asju pakkides või nii. Aga seekord pidin,
näe, juba esimese vahemaandumiseni ootama.

Tallinn-Moskva lennukis oli sellele eelnenud üks vahejuhtum. Minust
paar rida eespool, teispool vahekäiku istus üks paarike umbes aastase
lapsega. Laps niheles ja vigises vahetevahel nutta, ilmselgelt oli tal
lennukis halb. Lõpuks, ühel hetkel, vaatas ta sirgelt mulle otsa ja
tema pilgus oli kõik see stress ja ebamugavus. Ma tegin kõige lahkema
näo mida ma oskan ja naeratasin talle. Laps mõtles natuke aega, varjus
korraks ema õla taha ja piilus mind sealt siis aeg-ajalt vaadata. Ja
tasapisi moondus ta nutunägu samuti rõõmsaks naeratuseks. "Ma tean, et
siin on ebamugav, laps," ütlesin talle telepaatiliselt. "On umbne ja
inimesed on kõik imelikud, istuvad enda ette vahtides ja ei käitu nagu
inimesed tavaliselt. Mootorid mürisevad ja nii edasi. Aga vaata aknast
välja, laps. Mõtle, me oleme 10 km kõrgusel Maa atmosfääris. Kas see
pole imeline?" Laps vaataski vaheldumisi aknast pilvi ja ema õla
tagant mulle naeratades otsa. Rohkem ta ei vingunud terve selle lennu
ajal.

Muidugi ma pidin nüüd enda jaoks ära seletama, mis andis mulle võime
teisi inimesi niimoodi mõjutada. "See on Aasia valgus," otsustasin.
"Ma olen teel Nepaali ja minus on juba see valgus tasakesi lõkkele
löönud." Peale magamata ööd 10 km kõrgusel lennates tuleb pähe
imelikke mõtteid. Ja üks neist oli see väljend - Aasia valgus.
Millegipärast hakkas see mind sealt Moskva lennukist alates kummitama.
Ma tean, et see on vist mingi budismist rääkiva raamatu pealkiri. Ja
üldse hindude ja budistide "muistsest tarkusest" rääkidest
tavatsetakse seda väljendit vist kasutada. Kuigi minu jaoks pole Aasia
valgus üldse religiooniga seotud. See on selline veider tunne mis
tekib Aasia linnade tänavatel, umbes nagu Tartus tekib Tartu vaim.
Olen seda tundnud ka Indoneesias, mis pole üldse hinduistlik ega
budistlik, vaid suuremalt jaolt üldse islamiriik. Ja isegi Aasia pole
ta enam õieti.

Umbes 24h hiljem olin Kathmandus. Olin hotellis paar tundi unevõlga
lunastanud, peale ööpäevast lennukites ja lennujaamades istumist
ennast kasinud ja turgutanud. Ma polnud veel tänavatel kõndinud, sest
hotelli toodi mind otse autoga. Nüüd oli mul vaja otsida apteek kust
osta Diamoxi (mäestikutõve vastu, ülehomme lendan Everesti rajale). Mu
peas olid asjalikud mõtted ja praktilisus. Astusin tänavale ja see
Aasia valgus tabas mind täiesti ootamatult. Seisin tunglevaid inimesi
täis tänaval. Kolm võrri möödusid minust järjestikku sentimeetri
kauguselt, tänava teist serva pidi liikus kilkav koolivormis lastekari
ja juba hüüdis keegi mind "Excuse me," ja pakkus mingit toodet müüa.

Äratundmishetk oli võimas. Mälestused voogasid pähe. "Aaaa... õige
jah," oli kõik mida ma sel hetkel mõtlesin.

Kui see üle läks, kõndisin joonelt ühte restorani mis asub teise
korruse rõdul ja kust on hea kõike seda sagimist vaadata. Ma kõndisin
sinna, sest ma mäletasin teed.

Olen tagasi.

Kolm hüvastijättu

Semester sai läbi ja viimane nädal aega on möödunud hardas hüvastijätumeeleolus. Esimene hüvastijätt oli minu ja mu tüdruku vahel, mis on oluline aga isiklik ja blogis pole sellest midagi kirjutada. Teine hüvastijätt oli meie kursusekaaslaste vahel. Läheme neljaks pikaks kuuks lahku, igaüks oma antropoloogilisi välitöid läbi viima. Projekte, mis igaüks omale enda kontaktide, huvide ja võimaluste kohaselt kokku pani. Kõik mu kursakaaslased käisid mitu päeva pikkade nägudega. Istusime seminaris, klomp kurgus, käisime viimasel väljasõidul Sommarøy lähedale, laulsime ja naersime koos, kõigil meelel ainult peatne lahkuminek. Millal sa lendad? Neljapäeval, aga sina? Järgmine nädal. Kirjuta siis ikka, eks ju. Jah, kirjutan. Ole ettevaatlik. Tule kindlasti tervelt tagasi.

Huvitav, et kuue kuuga võib üks niivõrd kirju seltskond niivõrd kokku kasvada. Teineteisest kõike teada saada ja teineteise plaanidele niivõrd kaasa elada. Ma tean iga oma kursavenna ja -õe kohta täpselt, kuhu ja miks ta välitöödele läheb. Me lendame neljaks pikaks kuuks laiali, pihustume pisikestesse kohtadesse, maakolgastesse ja linnadesse meie pisikesel planeedil, Islandist Kamerunini ja Teravmägedest Boliiviani hakkame  me inimeste eludes surkima, küsimusi küsima ja filmima. Tahtma teada saada miks me, inimesed, seda või teist asja teeme ja mida see või teine asi täpselt tähendab, ja mida see kõik üldse kokku tähendab. Meil igaühel on kotis kaamera ja külluses tühja videolinti. Meie ülesandeks on täita see kõik kaadritega, mis oleksid meie uurimisküsimuste ja üldse inimeksistentsi osas kõnekad. Magnetosakesed sellel lindil on praegu nullasendis, kõikide võimaluste potentsiaalse välja asendis. Me peame need osakesed seal niimoodi paigutama, et maailm sellest paremaks ja targemaks muutuks.

Head kursakaaslased, te keegi ei oska eesti keelt ja Google Translate teatavasti sokib kõik ära. Seetõttu ei saa te kunagi lugeda, mida ma siia kirjutan. Aga te olete kõik mulle olulised ja ma elan teile väga kaasa. Need seitse kuud on olnud ühed ägedaimad mu elus. Ja õnneks te teate seda niigi. :)

See oligi minu teine hüvastijätt, kui me niimoodi laiali lendasime. Tromsø pisike polaarlennuväli lennutas Hamidou ära Kameruni ja Ane ära Boliiviasse. Ja järgmine olingi mina. Tõusin täna hommikul kell kuus AirBalticu lennukiga Tromsø kohale ja nägin lennukiaknast Kvaløya mägesid, milledest olen ka varem kirjutanud. Need mäed olid nüüd kaetud puhta paksu neitsiliku lumevaibaga ja nägid välja nagu kortsus vatitekk minu all. Tõusva päikese esimesed kiired valasid kõik selle punasega üle. Selle taga, kaugel läänes, oli Norra mere tumesinisest lõpmatusest koosnev silmapiir. Kell oli kuus hommikul ja see oli viimane asi, mida ma Tromsøst nägin.

Minu ja Tromsø vahelises suhtes hakkab juba midagi naljakat olema. Õigemini mitte suhtes endas, vaid selle määras. See on juba jabur, kui palju saavad personaalselt teineteise jaoks olemas olla inimene ja linn. Ma olen kaunis ratsionaalse mõttemaailmaga inimene, vaimudesse ja inglitesse eriti ei usu, aga millegipärast ikka võtan seda linna kui mingit olendit. See tekitab huvitavaid ja kohati sügavaima meeleliigutuseni hämmeldumapanevaid elamusi. Hämmeldumapanevaid siis, kui minu poolt sellele personifitseeritud Tromsøle omistatud tegudes on selgelt äratuntav suunatus või kavatsus. Nagu need virmalised, millega ta mind tervitas, kui saabusin, ja nüüd see hüvastijätu-päikesetõus. Kui ma seda silmasin, ei olnud minu emotsioon enam "Oh kui ilus!" Neid ilusaid hetki on juba nii palju olnud, et mu emotsioon oli "Nojah, loomulikult. Tromsø ju."

Nagu mõnel inimesel on mõni üdini temalik iseloomujoon või teguviis, on ka Tromsøl tahke, mida ei saa olla ühelgi teisel linnal. Kõik need vahepealsed hommikud ja õhtud, lumetormid ja polaaröö, kirkad selged talvepäevad ja mitmeööpäevased lumesajud, libedad tänavad, majakõrgused lumehanged, need lumelaadurid, mis lumepilves ja oranži tuld vilgutades tänavaid mööda roomavad, nagu ürgkoletised mingist vanast saagast. Inimesele on omane näha kaoses korda, looduse stiihias jumalat. Seal kus mingit ratsionaalset seost, põhjendust või kavatsust ei ole, tahame meie ikka näha mingit jõudu või kellegi kätt. Ja kuigi ma taunin ebaratsionaalset jumala-usku, näen ma kõigis nendes minuga siin aset leidnud juhtumistes nüüd ise ühte olendit - Tromsøt. Ma võin anda talle näoks Krokeni linnaosa aknatulukeste peegeldused fjordiveel, kui ma pimedas Dramsveienit mööda kodu poole kõnnin, ja hääleks lennujaamast kostva propelleripõrina. Tuksuvaks südameks võiks panna laupäevaõhtuse Storgata, täis rõõmsaid peomeeleolus inimesi. Neid metafoore võiks veelgi jätkata aga neil pole tegelikult üldse mõtet, sest linnad pole inimesed, neil pole nägu ega häält ega südant ega käsi-jalgu. Neil on tänavad ja majad ja olulised on hoopis muud asjad. Ja nagu täielikus vaikuses kuuleb inimene kõrvades omaenese vere tuksumist, kuulasin ma täna, meie viimasel koosoldud ööl mööda magavaid teid pidi lennujaama poole kõndides seda, mida kuuleb Tromsø oma veresoontes, kui kõik muu on vait. Kui ei põrise propellermootor lennuväljal, kui Jekta kaubanduskeskuse laiendustööd on vaikinud ja tänavatel ei sõida autosid. Ma seisin oma seljakottidega keset kõnniteed, kell pool viis hommikul, käed rippus ja olin selle linnaga kahekesi selles hääles, selles foonhelis, taustanivoos, kõiki tegevusi, hääli ja ärkvelolekuminuteid saatvas baaskohinas. Selles, mida ma ei oska kirjeldada ja mida pole mõtet lindistada. Tromsø näitas mulle midagi väga isiklikku. See oli inimese ja linna vaheline lahkumiseelne intiimhetk. Minu kolmas hüvastijätt.

Kohtumiseni, Tromsø, näeme taas augustis, kui sa oled soe ja roheline ja kõik on juba hoopis teistmoodi.

Nüüd ootab mind kaks ja pool kuud välitöid Nepaalis ning seejärel kuu aega Eestit. Uued tervitused, uued hüvastijätud.