Aasia valgus

Moskva lennujaamas istudes lõi mu sisse veidi seda erutust, mis ikka
enne reisi tavaliselt on. Imelik, et seekord tekkis see alles poolel
teel Nepaali. Vanasti tekkis reisieelne erutus ikka juba paar päeva
enne reisi algust, kodus asju pakkides või nii. Aga seekord pidin,
näe, juba esimese vahemaandumiseni ootama.

Tallinn-Moskva lennukis oli sellele eelnenud üks vahejuhtum. Minust
paar rida eespool, teispool vahekäiku istus üks paarike umbes aastase
lapsega. Laps niheles ja vigises vahetevahel nutta, ilmselgelt oli tal
lennukis halb. Lõpuks, ühel hetkel, vaatas ta sirgelt mulle otsa ja
tema pilgus oli kõik see stress ja ebamugavus. Ma tegin kõige lahkema
näo mida ma oskan ja naeratasin talle. Laps mõtles natuke aega, varjus
korraks ema õla taha ja piilus mind sealt siis aeg-ajalt vaadata. Ja
tasapisi moondus ta nutunägu samuti rõõmsaks naeratuseks. "Ma tean, et
siin on ebamugav, laps," ütlesin talle telepaatiliselt. "On umbne ja
inimesed on kõik imelikud, istuvad enda ette vahtides ja ei käitu nagu
inimesed tavaliselt. Mootorid mürisevad ja nii edasi. Aga vaata aknast
välja, laps. Mõtle, me oleme 10 km kõrgusel Maa atmosfääris. Kas see
pole imeline?" Laps vaataski vaheldumisi aknast pilvi ja ema õla
tagant mulle naeratades otsa. Rohkem ta ei vingunud terve selle lennu
ajal.

Muidugi ma pidin nüüd enda jaoks ära seletama, mis andis mulle võime
teisi inimesi niimoodi mõjutada. "See on Aasia valgus," otsustasin.
"Ma olen teel Nepaali ja minus on juba see valgus tasakesi lõkkele
löönud." Peale magamata ööd 10 km kõrgusel lennates tuleb pähe
imelikke mõtteid. Ja üks neist oli see väljend - Aasia valgus.
Millegipärast hakkas see mind sealt Moskva lennukist alates kummitama.
Ma tean, et see on vist mingi budismist rääkiva raamatu pealkiri. Ja
üldse hindude ja budistide "muistsest tarkusest" rääkidest
tavatsetakse seda väljendit vist kasutada. Kuigi minu jaoks pole Aasia
valgus üldse religiooniga seotud. See on selline veider tunne mis
tekib Aasia linnade tänavatel, umbes nagu Tartus tekib Tartu vaim.
Olen seda tundnud ka Indoneesias, mis pole üldse hinduistlik ega
budistlik, vaid suuremalt jaolt üldse islamiriik. Ja isegi Aasia pole
ta enam õieti.

Umbes 24h hiljem olin Kathmandus. Olin hotellis paar tundi unevõlga
lunastanud, peale ööpäevast lennukites ja lennujaamades istumist
ennast kasinud ja turgutanud. Ma polnud veel tänavatel kõndinud, sest
hotelli toodi mind otse autoga. Nüüd oli mul vaja otsida apteek kust
osta Diamoxi (mäestikutõve vastu, ülehomme lendan Everesti rajale). Mu
peas olid asjalikud mõtted ja praktilisus. Astusin tänavale ja see
Aasia valgus tabas mind täiesti ootamatult. Seisin tunglevaid inimesi
täis tänaval. Kolm võrri möödusid minust järjestikku sentimeetri
kauguselt, tänava teist serva pidi liikus kilkav koolivormis lastekari
ja juba hüüdis keegi mind "Excuse me," ja pakkus mingit toodet müüa.

Äratundmishetk oli võimas. Mälestused voogasid pähe. "Aaaa... õige
jah," oli kõik mida ma sel hetkel mõtlesin.

Kui see üle läks, kõndisin joonelt ühte restorani mis asub teise
korruse rõdul ja kust on hea kõike seda sagimist vaadata. Ma kõndisin
sinna, sest ma mäletasin teed.

Olen tagasi.