Huvitav, et kuue kuuga võib üks niivõrd kirju seltskond niivõrd kokku kasvada. Teineteisest kõike teada saada ja teineteise plaanidele niivõrd kaasa elada. Ma tean iga oma kursavenna ja -õe kohta täpselt, kuhu ja miks ta välitöödele läheb. Me lendame neljaks pikaks kuuks laiali, pihustume pisikestesse kohtadesse, maakolgastesse ja linnadesse meie pisikesel planeedil, Islandist Kamerunini ja Teravmägedest Boliiviani hakkame me inimeste eludes surkima, küsimusi küsima ja filmima. Tahtma teada saada miks me, inimesed, seda või teist asja teeme ja mida see või teine asi täpselt tähendab, ja mida see kõik üldse kokku tähendab. Meil igaühel on kotis kaamera ja külluses tühja videolinti. Meie ülesandeks on täita see kõik kaadritega, mis oleksid meie uurimisküsimuste ja üldse inimeksistentsi osas kõnekad. Magnetosakesed sellel lindil on praegu nullasendis, kõikide võimaluste potentsiaalse välja asendis. Me peame need osakesed seal niimoodi paigutama, et maailm sellest paremaks ja targemaks muutuks.
Head kursakaaslased, te keegi ei oska eesti keelt ja Google Translate teatavasti sokib kõik ära. Seetõttu ei saa te kunagi lugeda, mida ma siia kirjutan. Aga te olete kõik mulle olulised ja ma elan teile väga kaasa. Need seitse kuud on olnud ühed ägedaimad mu elus. Ja õnneks te teate seda niigi. :)
See oligi minu teine hüvastijätt, kui me niimoodi laiali lendasime. Tromsø pisike polaarlennuväli lennutas Hamidou ära Kameruni ja Ane ära Boliiviasse. Ja järgmine olingi mina. Tõusin täna hommikul kell kuus AirBalticu lennukiga Tromsø kohale ja nägin lennukiaknast Kvaløya mägesid, milledest olen ka varem kirjutanud. Need mäed olid nüüd kaetud puhta paksu neitsiliku lumevaibaga ja nägid välja nagu kortsus vatitekk minu all. Tõusva päikese esimesed kiired valasid kõik selle punasega üle. Selle taga, kaugel läänes, oli Norra mere tumesinisest lõpmatusest koosnev silmapiir. Kell oli kuus hommikul ja see oli viimane asi, mida ma Tromsøst nägin.
Minu ja Tromsø vahelises suhtes hakkab juba midagi naljakat olema. Õigemini mitte suhtes endas, vaid selle määras. See on juba jabur, kui palju saavad personaalselt teineteise jaoks olemas olla inimene ja linn. Ma olen kaunis ratsionaalse mõttemaailmaga inimene, vaimudesse ja inglitesse eriti ei usu, aga millegipärast ikka võtan seda linna kui mingit olendit. See tekitab huvitavaid ja kohati sügavaima meeleliigutuseni hämmeldumapanevaid elamusi. Hämmeldumapanevaid siis, kui minu poolt sellele personifitseeritud Tromsøle omistatud tegudes on selgelt äratuntav suunatus või kavatsus. Nagu need virmalised, millega ta mind tervitas, kui saabusin, ja nüüd see hüvastijätu-päikesetõus. Kui ma seda silmasin, ei olnud minu emotsioon enam "Oh kui ilus!" Neid ilusaid hetki on juba nii palju olnud, et mu emotsioon oli "Nojah, loomulikult. Tromsø ju."
Nagu mõnel inimesel on mõni üdini temalik iseloomujoon või teguviis, on ka Tromsøl tahke, mida ei saa olla ühelgi teisel linnal. Kõik need vahepealsed hommikud ja õhtud, lumetormid ja polaaröö, kirkad selged talvepäevad ja mitmeööpäevased lumesajud, libedad tänavad, majakõrgused lumehanged, need lumelaadurid, mis lumepilves ja oranži tuld vilgutades tänavaid mööda roomavad, nagu ürgkoletised mingist vanast saagast. Inimesele on omane näha kaoses korda, looduse stiihias jumalat. Seal kus mingit ratsionaalset seost, põhjendust või kavatsust ei ole, tahame meie ikka näha mingit jõudu või kellegi kätt. Ja kuigi ma taunin ebaratsionaalset jumala-usku, näen ma kõigis nendes minuga siin aset leidnud juhtumistes nüüd ise ühte olendit - Tromsøt. Ma võin anda talle näoks Krokeni linnaosa aknatulukeste peegeldused fjordiveel, kui ma pimedas Dramsveienit mööda kodu poole kõnnin, ja hääleks lennujaamast kostva propelleripõrina. Tuksuvaks südameks võiks panna laupäevaõhtuse Storgata, täis rõõmsaid peomeeleolus inimesi. Neid metafoore võiks veelgi jätkata aga neil pole tegelikult üldse mõtet, sest linnad pole inimesed, neil pole nägu ega häält ega südant ega käsi-jalgu. Neil on tänavad ja majad ja olulised on hoopis muud asjad. Ja nagu täielikus vaikuses kuuleb inimene kõrvades omaenese vere tuksumist, kuulasin ma täna, meie viimasel koosoldud ööl mööda magavaid teid pidi lennujaama poole kõndides seda, mida kuuleb Tromsø oma veresoontes, kui kõik muu on vait. Kui ei põrise propellermootor lennuväljal, kui Jekta kaubanduskeskuse laiendustööd on vaikinud ja tänavatel ei sõida autosid. Ma seisin oma seljakottidega keset kõnniteed, kell pool viis hommikul, käed rippus ja olin selle linnaga kahekesi selles hääles, selles foonhelis, taustanivoos, kõiki tegevusi, hääli ja ärkvelolekuminuteid saatvas baaskohinas. Selles, mida ma ei oska kirjeldada ja mida pole mõtet lindistada. Tromsø näitas mulle midagi väga isiklikku. See oli inimese ja linna vaheline lahkumiseelne intiimhetk. Minu kolmas hüvastijätt.
Kohtumiseni, Tromsø, näeme taas augustis, kui sa oled soe ja roheline ja kõik on juba hoopis teistmoodi.
Nüüd ootab mind kaks ja pool kuud välitöid Nepaalis ning seejärel kuu aega Eestit. Uued tervitused, uued hüvastijätud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar