Kes ootavad huvitavaid lugusid mägironimisest või kurioosseid kultuurilisi reflektsioone šerpadest ja nende elust peavad seekord küll natuke pettuma. Sest mul on ammusest ajast õiendada üks võlg. :)
Oma esimesel reisil siia šerpademaale Solukhumbusse, see oli juba pooleteise aasta eest, rabas mind üks ese, mida ma nägin peaaegu igas majas. See ese oli termos. Tihti oli neid majas isegi mitu. Alati kui ma omale teed küsisin, võeti välja see termos ja valati mulle sellest kuuma vett.
Mind rabas see sellepärast, et tegemist polnud lihtsalt termosega, vaid ühte konkreetset moodi termosega, mis on pärit minu lapsepõlvest ja mida siin Nepaalis kohata oli mu viimane ootus. Meil oli maal täpselt samasugune termos ja ma mäletan pleki sisse pressitud Hiina hieroglüüfe selle kaaneks oleval topsil, ja seda, et see tops oli veidi lömmis. Ma mäletan korgi lõhna mis sealt alt tuli, kui see avada. Kuna see termos oli mu mälestustes maetud paksu lapsepõlvesuvede kihi alla, siis järsku, keset Himaalaja mägesid seda kohata oli tõeliselt veider. Nende mälestusekihtide alt, Võrtsjärve kohina, paadisõitude, pilliroo ja soojade valgete ööde alt välja paiskudes loopis see termos minu ümber laiali kõike seda, mis kuulus mu lapsepõlve ja mitte siia šerpamajakese kööki. Sel esimesel korral kuskil Shivalaya lähedal mingis köögis, kui ma seda termost kohtasin, siis vist tegingi mõttes omale märkuse, et pean temast kirjutama.
Sestap, vahelduseks kultuurilisele eksootikale ja oma antropoloogipäevikule kirjutangi sellisest asisest, köökikuuluvast ja pealtnäha igavast asjast nagu seda on üks termos.
Nüüd olen ma seda termost juba nii tihti kohanud, et ta on võtnud omale uue positsiooni. Nüüd ei kuulu ta enam minu lapsepõlve, vaid siia Nepaali, šerpademaale. Neid toodetakse Hiinas, neile on peale kirjutatud "Deer Brand" ja neil on kaane peal täpselt sellised Hiina hieroglüüfid nagu ma lapsepõlvest mäletan. Neid tuuakse siia ilmselt üle Nangpa La mäekuru, nagu ka paljusid muid siin poodides olevaid asju, karamellkommidest kuni PVC-teibini. Tegelikult tema koht siin on täiesti loogiline, Tiibeti (seega ametlikult võttes Hiina) piir on siit ju vaevalt 30 km kaugusel. Hoopis tõik, et see termos sattus minu maamajja ja lapsepõlve, oli mingi maailmamajanduse vingerpuss, Nõukogude Liidu ja Hiina kunagine veider sõprus.
Ja tõik, et üks suvaline köögiriist võib ühele uksest sisse astuvale kaugele külalisele nii palju tähendada, et mingi plastmassmänguasi, täispuhutav krokodill või muster mingil tekil võib teisele inimesele olla kosmos, tuletab taaskord meelde, kuivõrd tihedalt seotud on kõik. Ja seda, kuivõrd rikkalikult laetud ja biosfäärilikult seotud-sõltuv on kogu see antroposfäär, mis meie liik aastatuhandetega selle planeedi pinnale siin on ladestanud.
Ikkagi tuli väike kurioosne kultuuriline reflektsioon siit. Aga nüüd on see termos igatahes oma õiges kohas tagasi. Ka mu lubadus temale on täidetud, see termos on siia blogisse üles kirjutatud. Loodan et teile meeldis see lugu väikesest tagasihoidlikust termosest :)
2 kommentaari:
Mäletan ise ka lapsepõlvest just sellist termost. Neid toodi millalgi 1950.-ndate aastate lõpul-1960.ndate algul Hiinast suurem ports Eesti NSV-sse ja tegelikult olid need sel ajal vist üldse ainsad termosed, mida müüdi. Teine selline hiina kaup olid hieroglüüfidega taskulambid. Mõlemad olid sel ajal küllalt hea kvaliteediga ja pidasid üpris kaua vastu, erinevalt muidugi tänapäeva hiina kaubast.
tegelikult oleks huvitav uurida kui palju selle termose tootmisprotsess on ajas muutunud. kodulehelt jääb mulje et nad on oma sortimenti kõvasti laiendanud, ent mingid vanad mudelid on ikka alles täpselt samasugustena.
Postita kommentaar