Autorlus meil ja kolmandas maailmas

Viimasel ajal on kõiksugu autorikaitse teemad väga ära tüüdanud. Küll tahetakse cd-toorikuid maksustada, küll pahandab mingi sõber et keegi mingi tema tekstiga kuskil midagi tegi või kuskil lehes mingit blogi tsiteeriti jne. Get a life, tahaks öelda, inimesed. Küll tahaks kõike omale hoida! Et jumala eest keegi mingit minu loodud asja "kasutada" ei saaks. Ja kui mind polegi autorina märgitud, siis on ikka õudne kuri karjas, sest võibolla ma jään mingist aust või nutsust ilma. Phähh.
Selle kõige taustal mõjus väga südantsoojendavalt alljärgnev lõiguke rebaseonu reisist Lääne-Saharas:

Boujdouris kuulsin ühe kõike müüva poe uksel kõlaritest kostmas huvitavat araabiakeelset ilma muusikata laulmist, mis osutus koraani laulmiseks (olin sellist ennem ka tänaval kuulnud). Astusin sisse ja kuna pood müüs ka muusikat, siis andsin mõista, et tahaks seda kassetti osta, mis mängib. Küll oli see CD mis mängis, mis ka mulle oleks sobinud aga see vist polnud müügiks ja üks tüüp tormas CD näppus minema – “5 minutes!”. Ootasin ehk minutit 15, kui tuli üks teine tüüp, ulatas mulle ise kopeeritud CD pehmes ümbrises, mille ta arvatavasti siis minu jaoks tegi. Küsisin palju maksab, vastati “Koran… free”.

Tartu pole paha variant. Aga tahaks lausa kuhugi kolmandasse maailma, kus inimesed on kuidagi.. inimlikumad.

Voice of the Wise

Tänapäeva teadusfilosoofias suht oluliseks kujunenud ungari filosoofi Imre Lakatos'i raadiosaate salvestus on saadaval siit.

Mees seletab lühidalt teadusfilosoofia probleeme ja seejärel tutvustab oma teaduslike uurimisprogrammide teooriat. Kõik on ju tore, kuulaks hea meelega ja hariks ennast. Aga miks tal SELLINE HÄÄL peab olema?? Inglise keele kehva häälduse anname andeks, ikkagi ungarlane. AGA SEE HÄÄL??

Respect, garderoobitädi!

Täna andis raamatukogu garderoobitädi mulle vale jope. Kui ma eksimusele tähelepanu juhtisin, parandati see hetkega. Jopet selga ajades püüdsin meenutada, millal minuga viimati sarnane asi juhtus. Ei meenunud. Rikkis pangaautomaatide ja hakkivate telefonikõnede ajastul tundus konks-number-tädi süsteem südantsoojendavalt töökindel. Kogu maailma garderoobitädid, tänan teid!

Jälle tsiteerime teadlasi

Tähtis Briti poliitik: "Mida head tuleb elektrist?"
Inglise füüsik Michael Faraday (1791 -- 1867): "Ma veel ei tea, kuid ühel päeval hakkate seda maksustama."

Allikas: teadus.ee

Kordumatu sissekanne

Käesolev sissekanne siia bloogi on täiesti kordumatu. Mitte kunagi inimkonna ajaloo jooksul ei ole ühtegi sellist sissekannet veel tehtud.
Et ainulaadsuses kindel olla, kirjutan siia juhusliku numbri: 189340934034. Haa, juhuslikult seda juba järgi ei tee!

Surmakultuuri muutustest II

Olen oma eelmises sissekandes toodud seisukohta muutunud. Nimelt seal kajastatud minevik-tänapäev dualism on veidi liiga lihtsustav ja ühekülgne. Toon ära vastuargumendid, mis illustreerivad tõika, et surmakultuur pole tänapäeva ühiskonnast sugugi kadunud ja inimene pole surmast nii võõrandunud, kui enne väitsin. Meedia, kui ühiskondliku teadvuse kandja, pritsib igapäevaselt meieni surmauudiseid loodusõnnetustest, katastroofidest, sõjast ja terrorismist. Kui suur hulk inimesi korraga surma saab, on see automaatselt uudis, olenemata sellest kas sündmusel on meie jaoks mingitki muud tähendust või ei ole. Meelelahutuseks maksame kinopileti eest mitme korraliku kõhutäie hinna, et vaadata kuidas kinolinal inimesed suremist simuleerivad. Uusim tehniline saavutus - küberruum - on täis mängijaid kes kallist tehnoloogiat kasutades logivad maailma eri paigust võrku sisse, et saada tapmise ja suremise elamust. Surmakogemus pole tänapäeva inimese maailmapildist kuhugi kadunud, ta on seal kindlasti alles. Aga ta on muutunud. Steriilsemaks, anonüümsemaks ja ebaisikulisemaks. Surm pole enam vahetu kogemus meie kõrval, siin samas toas. Ta on teispool ekraani või ajalehte. Ta on juhitav ja väljalülitatav.

Surmakultuuri muutustest

Tiia Ristolainen [videoloeng] peab surmakultuuri üheks tähtsamaks muutuseks seda, et kui tänapäeval loodetakse surra kiiresti ja valutult, siis vanasti oli surm loogiline ja oodatud sündmus, milleks olid ette nähtud ka mahukad ettevalmistusprotseduurid. Tänapäeval eelistatakse surmale mitte mõelda ja loodetakse, et kui see tuleb, siis ta kulgeb võimalikult vähe ebamugavusi valmistades. Seda võiks seletada kultuuri sekulariseerumisega – inimese maailmapildi hõivavad suuresti maised asjad ja surmajärgsetele asjadele ta lihtsalt ei mõtle, sest religiooni mõju pole nii tugev.

Sotsioloog Michael Kearl [Sociology of Death and Dying] peab surmakultuuri muutusi esile kutsuvateks teguriteks järgmisi:

• Sotsiaalsete struktuuride muutumine
Väiksemates kogukondades on surm tõsisem sündmus, sest nälg, epideemia või ka lihtsalt ühe paari töökäte kaotus ohustab tervet kogukonda. Koos populatsioonide kasvuga tekkis vajadus suurte bürokraatlike struktuuride järele. Nendes struktuurides sai roll või amet tähtsamaks selle kandjast ja seeläbi tekkis arusaam inimese asendatavusest. Indiviid ja seeläbi tema surm kaotasid oma tähtsust.

• Inimestevaheliste suhete muutumine
Väikestes kogukondades tunti iga kogukonna liiget hästi. Seeläbi oli tema surm ka suur kaotus, mida tuli väljendada rituaalidega. Nüüdsel ajal me tegelikult ei tunne suurt osa inimesi, kellega läbi käime. Isiksused kui sellised on irrelevantsed, me suhtleme nendega rollipõhiselt ja käitume teatud viisil, et saavutada teatud eesmärke. Inimese surmaga suhestub isiklikul tasandil ainult pere ja sõprade ringkond, kellele antakse paar päeva aega ja seejärel oodatakse neilt normaalsesse sotsiaalsesse süsteemi naasmist.

• Inimeste minapildi muutumine
Tänapäeva individualistliku inimese jaoks on surm märksa kohutavam tulevikuperspektiiv, kui mineviku inimesele, kes oli kollektiivi liige ja kes teadis, et peale tema surma jätkab kollektiiv oma eksistentsi. Elu põhiliseks mõtteks on identiteediotsing ja eneseteadvus. Siin võib lisaks inimese sekulariseerumisele näha teist põhjust sellele, miks surmale ei mõelda, eelistatakse kiiret ja ootamatut surma ning elu jooksul surmaks ettevalmistumisega ei tegeleta.

• Suremise vanuse ja viisi muutumine
Minevikuühiskondades oli kõrge suremus. Lapsed surid sündides ja kasvades. Täiskasvanuikka jõusid neist märksa väiksem osa, kui tänapäeval. Edasi – raugaikka – veel väiksem osa. Tänapäeva inimene sureb harilikult siis, kui seljataga on pikk ja teguderohke eluiga. Selle asemel, et surra "saapad jalas", on surija harilikult juba sotsiaalsuhete keeristest tagasi tõmbunud. Enneaegne surm, ehk surm enne vanuriiga on tavaliselt esile kutsutud inimlike põhjuste poolt (õnnetused, kuriteod). Pelgus surma vastu sunnib inimesi eemale tõmbuma vanuritest, teisisõnu neist, kes on kõige tõenäolisemad järgmised surijad. Selliste sotsiaalsete minisurmade jada enne päris surma võõrandab veelgi surma kui nähtust meie ühiskonnast.

See oli katkend mu esseest "Surmaarheoloogias".
ps - lääne ühiskonnal on tegelikult ka palju häid omadusi. lõppkokkuvõttes mulle täitsa meeldib siin.

6 tundi und, 42 tundi arvuti taga

Hiireklikk, klaviatuuriklõbin ja lonks kohvi.