Surmakultuuri muutustest

Tiia Ristolainen [videoloeng] peab surmakultuuri üheks tähtsamaks muutuseks seda, et kui tänapäeval loodetakse surra kiiresti ja valutult, siis vanasti oli surm loogiline ja oodatud sündmus, milleks olid ette nähtud ka mahukad ettevalmistusprotseduurid. Tänapäeval eelistatakse surmale mitte mõelda ja loodetakse, et kui see tuleb, siis ta kulgeb võimalikult vähe ebamugavusi valmistades. Seda võiks seletada kultuuri sekulariseerumisega – inimese maailmapildi hõivavad suuresti maised asjad ja surmajärgsetele asjadele ta lihtsalt ei mõtle, sest religiooni mõju pole nii tugev.

Sotsioloog Michael Kearl [Sociology of Death and Dying] peab surmakultuuri muutusi esile kutsuvateks teguriteks järgmisi:

• Sotsiaalsete struktuuride muutumine
Väiksemates kogukondades on surm tõsisem sündmus, sest nälg, epideemia või ka lihtsalt ühe paari töökäte kaotus ohustab tervet kogukonda. Koos populatsioonide kasvuga tekkis vajadus suurte bürokraatlike struktuuride järele. Nendes struktuurides sai roll või amet tähtsamaks selle kandjast ja seeläbi tekkis arusaam inimese asendatavusest. Indiviid ja seeläbi tema surm kaotasid oma tähtsust.

• Inimestevaheliste suhete muutumine
Väikestes kogukondades tunti iga kogukonna liiget hästi. Seeläbi oli tema surm ka suur kaotus, mida tuli väljendada rituaalidega. Nüüdsel ajal me tegelikult ei tunne suurt osa inimesi, kellega läbi käime. Isiksused kui sellised on irrelevantsed, me suhtleme nendega rollipõhiselt ja käitume teatud viisil, et saavutada teatud eesmärke. Inimese surmaga suhestub isiklikul tasandil ainult pere ja sõprade ringkond, kellele antakse paar päeva aega ja seejärel oodatakse neilt normaalsesse sotsiaalsesse süsteemi naasmist.

• Inimeste minapildi muutumine
Tänapäeva individualistliku inimese jaoks on surm märksa kohutavam tulevikuperspektiiv, kui mineviku inimesele, kes oli kollektiivi liige ja kes teadis, et peale tema surma jätkab kollektiiv oma eksistentsi. Elu põhiliseks mõtteks on identiteediotsing ja eneseteadvus. Siin võib lisaks inimese sekulariseerumisele näha teist põhjust sellele, miks surmale ei mõelda, eelistatakse kiiret ja ootamatut surma ning elu jooksul surmaks ettevalmistumisega ei tegeleta.

• Suremise vanuse ja viisi muutumine
Minevikuühiskondades oli kõrge suremus. Lapsed surid sündides ja kasvades. Täiskasvanuikka jõusid neist märksa väiksem osa, kui tänapäeval. Edasi – raugaikka – veel väiksem osa. Tänapäeva inimene sureb harilikult siis, kui seljataga on pikk ja teguderohke eluiga. Selle asemel, et surra "saapad jalas", on surija harilikult juba sotsiaalsuhete keeristest tagasi tõmbunud. Enneaegne surm, ehk surm enne vanuriiga on tavaliselt esile kutsutud inimlike põhjuste poolt (õnnetused, kuriteod). Pelgus surma vastu sunnib inimesi eemale tõmbuma vanuritest, teisisõnu neist, kes on kõige tõenäolisemad järgmised surijad. Selliste sotsiaalsete minisurmade jada enne päris surma võõrandab veelgi surma kui nähtust meie ühiskonnast.

See oli katkend mu esseest "Surmaarheoloogias".
ps - lääne ühiskonnal on tegelikult ka palju häid omadusi. lõppkokkuvõttes mulle täitsa meeldib siin.