Surmakultuuri muutustest II

Olen oma eelmises sissekandes toodud seisukohta muutunud. Nimelt seal kajastatud minevik-tänapäev dualism on veidi liiga lihtsustav ja ühekülgne. Toon ära vastuargumendid, mis illustreerivad tõika, et surmakultuur pole tänapäeva ühiskonnast sugugi kadunud ja inimene pole surmast nii võõrandunud, kui enne väitsin. Meedia, kui ühiskondliku teadvuse kandja, pritsib igapäevaselt meieni surmauudiseid loodusõnnetustest, katastroofidest, sõjast ja terrorismist. Kui suur hulk inimesi korraga surma saab, on see automaatselt uudis, olenemata sellest kas sündmusel on meie jaoks mingitki muud tähendust või ei ole. Meelelahutuseks maksame kinopileti eest mitme korraliku kõhutäie hinna, et vaadata kuidas kinolinal inimesed suremist simuleerivad. Uusim tehniline saavutus - küberruum - on täis mängijaid kes kallist tehnoloogiat kasutades logivad maailma eri paigust võrku sisse, et saada tapmise ja suremise elamust. Surmakogemus pole tänapäeva inimese maailmapildist kuhugi kadunud, ta on seal kindlasti alles. Aga ta on muutunud. Steriilsemaks, anonüümsemaks ja ebaisikulisemaks. Surm pole enam vahetu kogemus meie kõrval, siin samas toas. Ta on teispool ekraani või ajalehte. Ta on juhitav ja väljalülitatav.