Korraks maapinnale tulnud mutt oli jälle vihane. "Mis kuradi asi see siin ees vedeleb?! No kuidas ma siin kaevan! Täielik kopp on ees!" Mutt ronis mullahunniku otsast alla ja pani sigareti ette. Tossutas seda vaikselt nohisedes ja üritas oma pisikesi silmi kissitades aru saada, mis on see takistus, mis talle maa all ette jäi ja kaevamist segas. Paraku näevad mutid väga uduselt ja lisaks mustvalgelt. Tumedad ja heledad laigud hõljusid muti vaateväljas, mõni lehvitas, mõni mitte. Sellepärast ei meeldinudki mutile maa peal olla. Pealegi oli siin külm. Ta asus oma sahakujuliste esikäppadega takistust kompama. See osutus pooleldi maa sisse tunginud kingakarbisuuruseks kosmoselaevaks, mille tikupikkustest mehikestest koosnev meeskond (Vonnegut TM) pardas luugi avas ja valju kisaga planeeti vallutama tormas. Mutt istus maha ja hakkas nutma. Suitsukoni kukkus muru sisse ja äratas põõnava nälkjaplika. Nälkjaplika roomas mutionu juurde ja ütles "Ssssssssssssssss."
"Ei, ma ei käi siin tihti," vaidles mutionu vastu. "Siin on vastikult aluseline muld ja liiga palju juuri."
"Ssssssssssssssssss," ütles nälkjas.
"Sa oled üksi ja igatsed sõpra?"
"Ssssssssssssssssss," ütles nälkjas.
"Okei. Kaks pead on ikka kaks pead - kuigi minu oma on enamvähem normaalne, aga sinu oma on suht kahtlane limakotike."
Mutionu ja nälkjaplika tegid musi ja said sõbraks. Halvalt alanud vahejuhtum lõppes uue sõbra leidmisega. Mutt oli õnnelik.
Eemal marssisid tikupikkused mehikesed haakristikujulises formatsioonis Washingtoni peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar