Kuulan vihma pladinat raamatukogu plastist katusekuplitele. Meelde tulevad lapsena maal heinarõugus veedetud aeg, kui vihm pladises kattekilele. Võrtsjärve ääres jällegi lapsena, õng käes paadis istumised, kui vihm pladises järvevette. Saaremaal Aadu talu lakas vedelemine, kui vihm pladises eterniitkatusele. Mingid loendamatud tunnid kuskil telkides, kui vihm pladises telgikangale. Suvalised minutit mingites seisvates autodes ootamisi, kui vihm pladises plekile ja tuuleklaasile.
Kuigi tegelikult ligunevad väljas veel lumehanged, kutsub see vihm esile suve tunde. Tahaks oodata vihma lõppu et siis välja minna, kuhugi lõkke äärde heinamaa veerele, peletada sääski ja juua sõpradega õlut ja viina. Kuigi elan linnas ja loodust ju praktiliselt ei näe, on sees selline tunne, et kohe varsti hakkab suuri asju juhtuma. Varsti hakkab ümbrus muutuma iga päevaga ja hakkab olema kahju, et pean ringi jooksma ja pole aega istuda ja vaadata kuidas puulehed kasvavad. Praegu olen väga rahul et elan Eestis, kus pool aastat on pime ja külm, mitte mõnes aastaringse suvega igavas, mõttetult sooja ja vastutuleliku kliimaga kohas, kus polegi muud teha kui passida igaveses suves, ja jääda ilma mingist ürgsest olemise ringkäigust, kustumise ja ärkamise miljonite aastate vanusest ringist, mida me siin Eestis nii vahetult ja lähedalt kogeda saame. Muidugi me nuriseme ja tahame ära siit, soojale lõunamaale, kus inimesed on emotsionaalsed ja rõõmsad, kus kõik kogu aeg tantsivad, armatsevad ja elu naudivad. Aga praegu, kui ma üle 5 kuu kuulen tasast ja rahulikku vihmapladinat raamatukogu plastist kuplitel, siis ma tunnen, et liiga pikaks ajaks ei taha ma siit kuhugi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar