Plaan dokumentalistiks saada on mu juuste all ikka veel alles, loodetavasti saab see varsti ka tegelikkuseks. Aga ma olen aru saanud, et heade kaadrite saamiseks on esmatähtsad hoopis muud omadused. Näiteks oskus töötada inimestega. Oskus töötada erinevates sotsiaalsetes olukordades. Kaamera taga, ja veelgi enam, enne kaamera kättevõtmist tehtav töö, ning peale kaamera käestpanekut tehtav töö on sama olulised, kui objektiivi ees toimuv. Ent elu pani mind täna siiski proovile ja ma sain teada, kas minus on niipalju dokumentalisti, et ma pildistan edasi ka siis, kui objektiivile sõna otseses mõttes pritsib verd.
Teisisõnu, ma sattusin nendele katsetele, mis ma ise kunagi enda jaoks välja mõtlesin. Ja ma läbisin need edukalt. Ma pühkisin vere porisesse t-särki ja pildistasin edasi.
Kohe jutustan, kuidas see kõik aset leidis.
Naljakal kombel ei plaaninud ma üldse Sulawesile tulla. Aga Balilt Papuale lendamiseks peab tegema siin vahemaandumise. Ja kui ma juba siin olen siis otsustasin kaeda ka veidike ringi. See "kui ma juba siin olen" mõte on üldse üks needus. Sest reisil olles on vahetpidamata see "kui ma juba siin olen" tingimus ju täidetud. Vahetpidamata oled sa ju kuskil. Ja siis tunned pidevat kohustust võimalust ära kasutada. Käia seda vaatamas, toda proovimas, sest "ma juba ju olen siin" ja "jumal teab kas ma siia enam teist korda elus satun". Niisiis istusin ma bussi peale ja sõitsin 9 tundi, et jõuda Tana Torajasse, mis on kuulus oma kristluse pealetungi kiuste veidrana säilinud kultuuri poolest. Ja täna hommikul ajasin ma ennast kell kuus üles, et võtta giid ja minna kohaliku kolmepäevase matusetseremoonia viimast päeva, ehk kulminatsiooni vaatama.
Pildil on Babu, minu giid, kelle ma võtsin eelkõige selleks, et mul oleks mingi vahemees. Keegi kohalikes kommetes kodus olev tõlk ja valvur, kes vaataks, et ma midagi väga lolli ei teeks. Sest matused on selline delikaatne teema.
Matusetseremooniale kohale jõudes valitses taluõuel aga hoopis selline muhe suguvõsakokkutuleku atmosfäär. Kohal oli oma paarsada inimest. Mu giid andis edasi meie kingituse kadunud noormehe vanematele - ploki sigarette. Enamasti kingitakse suitsu, riisi või raha. Vingemad mehed panevad kamba peale välja sea või lausa pühvli. Mina ja Babu nii vinged mehed polnud. Hea pühvel maksab auto hinna.
Vanemad polnudki niiväga rusutud oma 22-aastase poja surmast, lõppude lõpuks on neil ju viis poega ja üks tütar veel täitsa elus ja terved. Kõik naeratasid mulle, mul lubati kõike pildistada, pakuti teed. Ainult tuppa kadunukest vaatama ei pääsenud. See olevat väga suur au, mida mulle, suvalisele turistile, polnud erilist põhjust osutada. Muidugi oleks tahtnud näha, kuidas näeb välja kaks nädalat toas seisnud surnukeha, mida küla taimetargad on formaliinisüstidega "värskena" hoidnud. Aga kui ei saa, siis ei saa. Niisiis tatsasin mööda õue ringi, lehvitasin lastele ja vaatasin kuidas lõkke kohal valmib bambustorudesse topitud liha-aedviljade-kookosepiima-segu (pa'piong). Täielik idüll. Siis ma ei teadnud veel, et umbes tund aega hiljem on taluõu kaetud vere ja soolikatega.
See algas nii, et ühel hetkel ütles Babu mulle: "Nüüd läheb lahti." Ja siis läks lahti. Järgemööda lõigati kõri läbi kolmel ohvripühvlil. Kui lõige oli meisterlik, hõiskas rahvas kiitvalt. Kui mitte nii meisterlik, hõisati vähem. Pühvlid hüplesid veidi, niipalju kui köidikud lubasid, pritsisid verd ja pori igasse ilmakaarde, kuid paari minuti jooksul vajusid külili ja jäid vaikseks. Koheselt asuti ka veel sooja pühvliliha tükeldama, ja raadiomikrofoniga mees käis lihatükkide vahel, osutas kepiga ja kuulutas, milline küla saab millise tüki omale. Porisele taluõuele valgusid vereloigud, kerkisid soolikakuhjad ja lahtilõigatud pühvlimaost valgunud poolseeditud märja rohu hunnikud.
Funktsioneerisin selles olukorras täiesti adekvaatselt. See verepritse, mis mu kaamerat tabas, oli tegelikult päris väike. Hoopis rohkem häiris mind porikamakas, mis lendas pühvlikabja alt täpselt keset mu rinnaesist. "Pildistab ka siis, kui objektiiv verine... pildistab ka siis, kui objektiiv verine..." vasardas mu peas. Ignoreerisin vastikustunnet, mida tekitas pühvlite avatud hingetorudest pahiseva õhu hääl, kui nad tuigerdavail jalul püüdsid veel elust kinni hoida ja püsti püsida. Ignoreerisin ka seda heli, mille kirjeldamiseks ma sobivat sõna ei leia, mida tekitab läbilõigatud arterist väljapääsev veri. Sebisin ringi, et leida paremat rakurssi. Kuulasin giidi selgitusi ja küsisin täpsustavaid küsimusi. Isegi siis, kui taluõuele hakati tassima jalgupidi bambusritvade küljes rippuvaid sigu, kes oma saatust ette nähes südantlõhestavalt ruigasid. Esimesed kaks veristamist vaatasime ära, siis lahkusime. Sammusime Babuga vesteldes mootorratta poole, eemal mattus kolmanda ohvrisea ruigamine tasapisi verekorinasse.
Ja me ei lahkunud mitte sellepärast, et vastik oleks hakanud vaid sellepärast, et regulaarse pärastlõunase vihmani jääv aeg aina kahanes ja meil oli vaja veel asju teha.
Ma olen üles kasvanud Lasnamäel. Ma olen harjunud keskküttega ja poodi tuuakse liha minuteada kombinaadist, kus valges kitlis mehed seda masinatega valmistavad. See oli esimene kord mu elus, kui ma nägin, kuidas sureb koerast suurem loom. Kõike seda arvesse võttes olen oma tänase esinemisega väga rahul - suutsin funktsioneerida äärmiselt ebameeldivas situatsioonis. Üks Jakartast kohale tulnud Indoneeslane väljendas mulle oma šokeeritust. Kuigi ta nägi ainult seatappu, sest selleks ajaks kui ta kohale jõudis, lamasid pühvlid juba täiesti rahulike fileedena hunnikutes. Tema arust oli julm, et seatapupuss anti kõigepealt kuueaastasele poisile harjutamiseks.
Alles siis, kui poiss oli paar korda südamest mööda torganud, tuli täismees, suskas pussi õigesse kohta ja lõpetas sea piinad. Julm muidugi, aga too täismees oli ju ka kunagi kuueaastane poiss. Me kõik õpime.
Vastikustunnet soolikate ja surma vastu saan lubada endale alles nüüd. On õhtu, ma olen turvaliselt oma hotellitoas oma läpaka taga ja ma võin jälle olla see väike Lasnamäe poiss, kes nuttis lohutamatult, kui tema armas kokkerspanjel auto alla jäi.
Kui see vastikustunne üle läheb, pean hakkama fotosid sorteerima. Kõike seda kirja panema. Uuesti läbi ja uuesti üle elama.
1 kommentaar:
Olen ise selle väikese poisi nahas olnud. Küll mitte nii rituaalselt aga sellest hoolimata. Oli võõras tunne küll aga samas usun, et isegi hea, et sellises eas toidu lauale saamise jutud ja tööd enesele juba tuttavaks sai.
Liik on meil selline mis teiste liha sööb ja selleks tuleb ka elusid ihudest välja lasta. Saduaastatuhandei oleme seda teinud ja teeme edaspidigi.
Kui asjale rahulikult mõelda siis on veri ja soolikad kellegi toit ja osakene suuest elutsüklist... mõnele hingele lühem teisele pikem.
Pääasi, et elajaid lõbu pärast ei tapetud.
Aga meil on siin kevade värk juba päevakorral..
Pärituult ja õnne reisuks!
Postita kommentaar