Sõjaline väljaõpe teeb poisist budisti

Sõjaväeõppustel osaledes on kasulik viljeleda budistlikult leplikku mõttelaadi. Näiteks siis, kui sa oled just kaevunud ja jaoülemad avastavad, et jaod ei paikne kohakuti ja sa pead 30 meetrit ettepoole uuesti kaevuma, siis pole mõtet vihastada. Lihtsalt mine ja kaevu uuesti.

Kui aga pimeduse saabudes selgub, et kogu rühm on valesti paigutatud ja peab hommikul varem tõusma, et kohe valgenedes 300 m eemal uuesti kaevuda, siis samuti pole mõtet oma närvirakke raisata. On see karma või saatus või midagi muud, vahet pole. Ja see, kas rühmaülem saab kompaniitelgis rämedalt sõimata või lihtsalt natuke noomida, on sinu jaoks juba taevaste sfääride muusika, mille mõistmiseks napib sinus jumalikkust. Lihtsalt võta vastu see, mida elu toob. Ja ongi nii lihtne.

Sellised hetked õpetavad läbi nägema sellest illusioonist, nagu oleks elu inimese kontrolli all. "Õnn on inimese enda teha," tavatsevad osad öelda. Enamasti on need sellised, kellel läheb hästi. Heasse perekonda sündinud, keda elu on hästi hoidnud. Aga joodikute perekonda sündinud, kutsekoolist väljakukkunud ja ise parmustunud tüübid seda enamasti ei räägi. Loogiline.

Sõjavägi ongi selline pisikene elu minimudel. Ülevalt taevast tuleb käsk. See on sinu kohustuseks ja ühtlasi vabaduseks. Elus on samamoodi, et sind pannakse mingisse elulisse reaalsusesse, mis on sinu piirideks ja samamoodi vabaduseks. Näiteks sa sünnid Varanasi teekaupmehe, Poola rekkajuhi või USA senaatori pojana. See on sinu käsk, ehk situatsioon. Selle piires on sul vabadus ja kohustus võimalikult hästi hakkama saada. Kui sa suudad rühmaülema eksimuse peale mitte vihastada, on sul juba suurem tõenäosus ka elusse adekvaatsemalt suhtuda ja mitte mõttetult vihastada poliitikute ahnuse, ametnike rumaluse ja elu ebaõigluse üle. Käsk on käsk. Ja elu on selline nagu ta on. Väga lihtne.

Sealt edasi on juba märksa lihtsam jõuda selle tunnetuseni, et reaalsus on illusioon ja et kuskil on see paljuräägitud nirvaana. Ja üldse - hakata vaikselt virguma :)

Odüsseia baitide, hex editoride, partitsioonide, file allocation table'ite ja cylinder-head-sectorite võlumaale (lugemiseks ainult arvutipededele)

Nüüd üks paar nädalat tagasi aset leidnud lugu. Selle jutu mõte on illustreerida tõika, et arvuti on suhteliselt keeruline masin, ja keerulistel masinatel on omadus väga erinevatel ja huvitavatel viisidel katki minna.

Ahjaa, kui peale selle loo lugemist mõnel teist tekib tahtmine kommenteerida umbes nii, et "nojah, võiks ikka backuppida oma andmeid", siis save it. Pole vaja seda mulle öelda :)

Lugu sai alguse sellest, et tahtsin oma Asus Eee PC klaveri US layouti vahetada EST vastu. Kuna talle pealeinstallitud Windows, nimega Eee XP, on selline stripped-down versioon, kust kõik peale hädavajaliku on eemaldatud, ei saanud layouti vahetada muudmoodi, kui tuli hankida kustkilt kbdest.dll, nimetada see ümber kbdus.dll-iks ja kirjutada EEE PC Windows\System32 kataloogis üle.
Tehtud. Lihtne. Ja saatuslik. Sest peale seda mu valge iludus enam üles ei tulnud. Windows lihtsalt hangus bootimisel. Ei aidanud ka Safe mode. Mitte miski.
No selge, on vaja bootida USB pulgalt (sest CD draivi EEE PC-l pole) ja kopida kbdus.dll tagasi, et arvuti taas töökorda saada.
Selleks on kõigepealt vaja mälupulka, mille pealt saaks bootida. Veidi googeldamist ja siis tõmbasin HP USB Disk Storage Format Tool-i, sest kõik väitsid, et "it does the job". Veidi sudimist ja pulga ümbertõstmist ühe USB pordi otsast teise otsa, kui lõpuks teatatakse mulle, et pulga formattimine õnnestus, ent boot sectori kirjutamine mitte. Damn.
Nimetatud veateade polnud siiski päris korrektne, sest nagu selgus, ei õnnestunud ka pulga formattimine. Küll aga õnnestus minu välise USB kõvaketta formattimine. Kõvaketta, mille peal on mul umbes kõik failid, mida ma elus alles hoida tahan. Alates lapsepõlves kirjutatud BASICu programmidest, kõigist kooli keemiaspikritest ja referaatidest, lõpetades ülikoolimaterjalide, bakatöö, magistritöö, ilukirjanduslike katsetuste, filmi- ja muusikakollektsiooniga. Inimesed, kes on väga arvutipõhise eluviisiga, nagu mina, teavad et oma põhilise kõvaketta kaotamine tähendab umbes sama nagu maja mahapõlemine.
Tänud, HP USB Disk Storage Format Tool. Hea, et sa oskad vahet teha erinevatel USB seadmetel, mis arvuti külge ühendatud on.
Algas kolm päeva kestnud formatitud kõvaketta taastamise saaga. Väga palju googlet, suhtlemist endast targematega, erinevate programmide installimist ja uninstallimist. Kohe suht alguses selgus õnneks, et kõik mu vajalikud failid on alles. See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et kujutasid endast "Unallocated sectors" osa, mida kõik kaotatud kõvaketta taastamise programmid mulle ka näitasid. Ainuke asi, mis puudu oli, oli FAT ehk File Allocation Table, ehk sisukord. See on umbes nagu olukord, kus raamat, mida sa tahad lugeda, on su ees laual, ent leheküljed on suvalises järjekorras ja numbreid pole peale märgitud.
Iga programm tahtis alustuseks skännida läbi selle "Unallocated sectors" osa, ehk kõik need segiläbi olevad leheküljed. Kuna see osa oli 450 GB suur, võttis see enamasti 6-7 tundi. Seejärel tõstsid lollimad programmid (või targemad programmid, mille kasutamiseks olen mina liiga loll, nagu EnCase) käpad püsti. Kuni saabus üliinformatiivset nime kandev GetDataBack for NTFS. Paljuütleva nime taga peitus ka võimas jõud, mis oli tõesti suuteline segiläbi leheküljed õigesse järjekorda panema ja mu kallid failid välja lugema. Muidugi võttis esialgne skänn aega traditsioonilise 7 tundi, seejärel, kui ma õhinal kõige tähtsamaid faile kopima olin asunud, otsustas programm kokku joosta, nii et uuesti käivitamise järel sain ma taas sooritada 7-tunnise skänni. Nüüdseks, lõpuks ometi issand jumal, on siiski kõik mu failid välja loetud ja kopitud teisele kõvakettale. See kopimine võttis muidugi vähemalt samapalju aega (pressige 450 GB usb 2.0 pordist läbi, arvake mitu võileiba selle aja jooksul jõuab köögis teha?)

Peale seda võiks öelda, et peale nädalapikkust tegevust oleme suutnud taastada esialgse olukorra. :) Mõnikord peab ikka hullult vaeva nägema, et mitte midagi EI muutuks. Edaspidi ühendan ühe USB seadme formattimise ajaks kõik muud USB seadmed lahti.

Kaks soovitust filmitegijaile

Käisin "District 9'i" vaatamas, nagu mul kombeks, hilinenult. See film on kõikjal juba palju kiidusõnu saanud, ja mul ei jää muud üle, kui neile ka omalt pool alla kirjutada. Film on stiilne ja omapärane, uuenduslik ja hoogne ning moodustab ka kunstiliselt suht pädeva terviku. Et mitte korrata kõiki neid positiivseid arvustusi, kasutan hoopis võimalust ja nurisen kahe filmiklišee üle, mis selle filmi puhul just eriti häirisid. Eriti häirisid seetõttu, et olles muidu usutavuse ja reaalsuse-simulatiivsuse poolest tublisti üle keskmise, ei suutnud filmi tegijad ikkagi vastu panna nendele kahele levinud ja lamedale klišeele. Praegu suudeti valmistada üks hea film. Neid vältides aga oleks ühele poole saadud superäss ülifilmiga, millele polekski nagu midagi ette heita. Aga see olekski vist liiga hea, et olla tõsi.

Enivei.

Levinud ja lame filmiklišee nr. 1: Kui muudetakse inimese DNA-d, siis hakkab tema keha loetud tundide jooksul valju ragina ja ohtra limaerituse saatel moonduma.

See on lihtsalt uskumatu, millised mõõtmed on popkultuuris omandanud see geeni-mütoloogia. Mul ei tule meelde ühtegi filmi, mille põhiplotis oleks tähtsal kohal DNA muundamine ja kus sellega ei oleks rämedalt mööda pandud. Siit soovitus filmitegijaile: ärge kasutage oma filmides DNA-temaatikat. Te ei oska seda.

Levinud ja lame filmiklišee nr. 2: Kõik mis on oluline, sädeleb või teeb pauku.

Filmi süžee kohaselt olid tulnukate relvad väga ihaldusväärsed. Miks? Kas sellepärast, et nad ei teinud vaenlasesse mitte lihtsalt auku, nagu maa-inimeste relvad, vaid lammutasid vaenlase veristeks lihatükikesteks? See näeb kinolinal kahtlemata väga dramaatiline välja, ent millise taktikalise eelise annab sõdurile boeuf a'la tartari masin võrrelduna tavalise automaadiga? Mina seda eelist ei näe.

Siin on tegu kinokunstis vohava "visuaalsuse viirusega": kõik süžeeliselt olulised aspektid, mida on vaja rõhutada, on rõhutatud ka visuaalselt. Selle filmitegijate peades leviva viiruse tulemusena kiirgavad kõik maagilised esemed roheliselt, kõik naispeategelased on ilusad ja seksikad, kõikide arvutite kasutajaliidesed on graafiliselt vingeks disainitud ja kõrgtehnoloogia lööb alati välku. Jääb mulje, et meid peetakse idiootideks, kellele on vaja mingite visuaalsete regaaliate abil puust ja punaselt ette näidata: pange tähele, vaatajad, SEE asi siin on nüüd süžees väga oluline!

Soovitus filmitegijaile: semiosfäär on suur ja lai. Neoonselt heledav eriefekt ei ole ainus osutamisvahend.

Palun minust nüüd mitte valesti aru saada. "District 9" on väga hea film, ma ei kahetse hetkekski taga oma piletiraha. Lihtsalt taolise hea filmi taustal torkavad ka puudujäägid teravamini silma.

Võitleja Saimre raporteerib

Kolm päeva Kaitseliidu Tartu maleva reservõppekogunemist. Kolm päeva verd, higi ja mustikaid.
Ilmusin formeerimispunkti, kaasas ettenähtud varustus, registreerusin, leidsin oma üksuse, ja muu selline alguse värk. Esimeseks emotsionaalselt laetud hetkeks oli muidugi relvastuse kättejagamine. Seisan järjekorras, kõik minu ees ütlevad oma üksuse ja saavad selle eest automaadi. Jõuab järjekord minuni.
"Saimre, teine rühm, esimene jagu!"
Relvur ei võta enda kõrvalt kastist automaati vaid läheb kaugele riiuli taha. Ilmub sealt kuulipildujaga (fotol). Võtan hämmeldunult kuulipilduja, seisan veidi aega relvuripunkti kõrval ja püüan relvaga tutvust sobitada. Ikkagi esimene kohtumine.
"Tere, mina olen malevlane Saimre, kaal 81 kg," ütlen.
"Tere, mina olen kuulipilduja KSP-58, kaal 11,6 kg," ütleb kuulipilduja.
Järgneva kolme päeva jooksul saame me suurteks sõpradeks ja käime igal pool koos (jah, isegi käimlas). Tassin teda mööda teid ja metsi, telgist sisse, telgist välja, autokasti ja autokastist välja. Kuulipilduriametiga kaasnevad tuim õlg ja väsinud käsi. Kuid peale esmaste tõdede ja relva välitingimustes (ehk mittetäielikult) lahtivõtmise koolitust ei olnud see pill enam lihtsalt 11,6 kg raskust, vaid mingi funktsioneeriv seadeldis. See andis kõvasti motti edasiseks tassimiseks. Tassisin rõõmuga, sest olin juba natuke Rambo. Ja kuulipildujad lihtsalt käivad Rambodega kaasas. Nad on komplekt. Ja eriti magus mari saabus siis, kui meile jaorünnakut õpetanud Kupi instruktor sõnas, et kuulipilduja moodustab 80% jao tulejõust. Et kui olukord läheb tõsiseks, on mind kõigil järsku väga vaja. Tore on olla tähtis. Rõõmuga tõusin samblast järjekordseks sööstuks, samblatutte pudenemas, kolakas relv käes kõikumas. Rõõmuga spurtisin rünnatud ja võetud vastase ala poole, et ringkaitse sisse võtta. Endal vere maitse suus ja südamelöögid kõrvus kloppimas raske kandamiga kiirest jooksmisest. Ma ei tea, mis nägu mul sel hetkel ees oli. Ilmselt silmad pahupidi, suunurgad allapoole ja nägu punane. Aga vaimselt oli mul sel hetkel ees siiras lapselik naeratus.
Tore on ka see, et mul on alluv. Kuulipilduri abi. Kuigi reaalsuses ei allu ta mulle karvavõrdki, vaid on sama tähtis spetsialist kui mina. Aga tema rollinimetus on selline. Minu abi. "Kus mu abi on? Öelge talle, et ta kohe siia ilmuks!"
Ja muidugi on eriti tore see, kui sul on lihtsalt ürgmehelikult kõige suurem. Jaokaaslased ei ärple enam oma tühiste automaatpaugutitega, kui mina vestlusringi astun. Öiseks patrulliks anti mulle kuulipilduja asemel ajutiselt automaat. Ja ma hoidsin seda käes ja see tundus umbes sama suur asi, kui pastakas. Naljatilgad olete, mu jaokaaslased. Vaadake, mis hernepüssidega te sõtta olete tulnud.
Pikkamisi tekkis mul õigustatud kahtlus, et kui ma olen nii tähtis, siis ilmselt olen ma vastase to-kill nimekirjas esimesel kohal. Uurisin siis ettevaatlikult täpsusküttidelt, et mida neile õpetatakse. Selgub siiski, et enne püütakse tabada jaoülemat ja pooljao ülemat. KP on alles kolmas-neljas. Huhh.
KP tähendab siis kuulipildujat. See sõjaväeline kõnepruuk on ka kerge külge hakkama. Kaa pee, sektor üksteist kuni üks! Tee tee sektor neli kuni seitse! (TT on tankitõrje, ainus mees kes pidi tassima veel raskemat asja, kui mina - nimelt 14,2 kilost granaadiheitjat Carl Gustav. Seda nimetati ka "karistus Sigtuna eest"). Dialoogis hakkab domineerima formaat "mingi lause käskivas kõneviisis", vastus "Sain!" (selge, sain aru). "Jagu, püstitada telk!", jagu vastab "Sain!" ja püstitab telgi. "Võitleja, demonstreerida kuulipilduja mittetäieliku lahtivõtmise oskus kontrolliks!", võitleja vastab "Sain" ja näitab instruktorile mida ta oskab.
Asi läks veelgi paremaks, kui võtsime kasutusele filmidest tuttavad käemärgid. Käemärk "seis", käemärk "noolepea, vahe 5 meetrit", käemärk "edasi", käemärk "joostes edasi". Jagudel kästi neid omavahel harjutada. Öeldi, et võib ka omavahelisi mittestandardseid käemärke kokku leppida ja kasutada. Me siis tegime omavahelise mittestandardse käemärgi: mustikad ja söömiseks võimaldatav aeg. "Jagu ahelikku, viis meetrit!". Võtame ahelikku vahega viis meetrit. Hiilime edasi. "Mustikad, kaks minutit!" Jagu nopib kaks minutit mustikaid ja topib neid endale suhu.
Mustikaid oli seal Uniküla polügoonil tõesti palju. Ja jaaniusse! Ma olen oma elus jaaniusse näinud kolmel korral. Esimene kord oli päris õige, sest see oli jaaniöö, kunagi noores eas, kui ma olin läinud kõndima, armunud ja pleier peas ja U2 mängis veripunaselt kumava taeva all. Teine oli mingi pidu kuskil RMK metsamajas paar aastat tagasi. Ja kolmas oli nüüd, öine patrull ümber rühmalaagri, automaat käes, lahingpaariline minust kümme meetrit tagapool, hiilisime kuuvalguses metsa all, kuulasime öise metsa ja laagri hääli ning vaatasime kümnete jaaniusside siramist.
Muidugi oleme me sõjalises mõttes suht käpardlik jõud ja Kuperjanovi instruktorid hoidsid meie rühmarünnaku ajal ilmselt oiates peast kinni. Aga viie või kümne aasta pärast olen ma ilmselt juba hea sõdur. Lisaks aitab sõjaväeline väljaõpe mõista lahingsituatsioonide eripära, sõja olemust, tekkimise ja kulgemise loogikat. Jälle üks sammuke lähemal maailma asjade mõistmisele :)

Kehast

Käesolev jutt sai alguse Jüri Kolgi postitusest. Hakkasin talle kommentaaris vastama, ent vastus läks nii pikaks ja tõmbas käima veits laiemad teemad, et tegin sellest eraldi jutu. Panin siia kirja oma seisukohad seoses spordi, tervisespordi, inimkeha ja meditsiiniga.

Alustuseks püüan selgitada väga olulist, ent kadumakippuvat vahet spordi ja tervisespordi vahel. Eesti keelde oleks tarvis paremat sõna tervisespordi kohta. Praegune termin seostab selle tegevuse liigselt spordiga. Aga minuarust on kogu see tervisespordi võtmine SPORDINA täiesti väär. Vähemalt mina ei leia mingit mõnu eesmärk-treeningkava-tulemus käitumises. Mulle meeldib käia linnaäärsetel teekestel jooksmas lihtsalt sellepärast, et seal käia. Seal olemine ei ole mitte vahend mingi tulemuse saavutamiseks, vaid ongi eesmärk ise. Looduses käia on ju lihtsalt lahe. Metsad ja põllud, ja see tuttav lehmakari, kes mul praeguse marsruudi peal tekkinud on (mõned neist sörgivad vahest minuga isegi kaasa seal teiselpool elektrikarjust, tõsilugu!). Olenevalt aastaajast kas kuldsed viljapõllud, mühavad metsad, lumised lagendikud, vaated, pilvekesed, päikeseloojangud. Tore ju :)

Ja olla kahekesi oma kehaga, kuulata seda pahinat, mis mu kopsust tuleb ja tunda kuidas süda lööb. See on ka tegelikult jube mõnus tunne. Elus tunne. Iga paari päeva tagant tunnike oma kehale pühendada on minuarust vähim, mida üks inimene elus püsimiseks teha võiks. Mitte tuimestada oma keha autosõidu, õlu ja arvutiga. Mitte raisata minu ja teiste maksumaksjate raha arstiabi peale, sest liigesed on kulunud, närvid läbi ja süda rasvunud.

Teisest küljest - treenimine mingi sportliku eesmärgi nimel tundub oma keha lõhkumisena. Jah, ajad ennast küll vormi, aga mis kasu sellest on, kui sa ei lähtu oma enda keha tunnetusest, vaid mingitest välistest kriteeriumidest, numbritest, stopperinäidust? Sport _selles mõttes_ on minuarust üks õudne asi. Ma ei sallinud juba lapsena kehalist kasvatust, sest seal ei olnud mingit tegemist inimese kasvatamisega kehalises mõttes vaid see oli kõik üks suur lapsepiinamine. Selle aine eesmärk õppekavas ei peaks olema mitte kõikide laste üle kitse ajamine või kõikide laste mingil viisil rööbaspuudel kõlkuma panek. Vaid pigem ikka see, et laps õpib tundma ja kasutama oma keha. Praegune õppekava tingis selle, et ma sain alles 28 aastaselt teada, miks mul alati pikamaajooksu 3-4 km paiku pistma hakkas. See ei peaks ju nii olema.

Oma kehaga peab tegelema. Olema temaga kahekesi. Õppima teda tundma. Meil lääne ühiskonnas on arstiabi (meditsiinilises mõttes) küll tasemel, aga oma keha oleme unarusse jätnud. Keha on nagu laps, kellega vanemad (me ise) ei tegele, vaid nõuavad koolilt (meditsiinilt) üha rohkem. Tulemuseks on see, et meil on küll ülikaugele arenenud meditsiin, ent me ise ei oska lihtsalt oma keha enam kasutada. Vietnami riisikasvataja või Nepaali šerpa vaatevinklist oleme me kehalises mõttes taandarenenud lapsed. Poole kilomeetri kaugusele Selverisse on ka vaja autoga minna. Samas kui vanasti tehti (ja arengumaades tehakse senini) päev otsa füüsilist tööd ja siis mindi õhtul traditsioonilist tantsu vihtudes lõõgastuma. Sest oma keha osatakse ÖKONOOMSELT kasutada. Seda õpetas mulle tai chi trenn - ühte väga lihtsat liigutust saab teha sadat erinevat moodi.

Eks selle tervisega läheb nii nagu kõige muuga - kui mingi jama on, kutsume ruttu appi mingi tehnoloogilise vidina. Kaalujälgimiseks järgime miljonit dieeti, tabelit ja punktisüsteemi. Kulistame sisse isostaare ja karnitiine. Kuulame pleierist rütmikat mussi. Ostame teleturust NASA inseneride poolt välja töötatud revolutsioonilisi seadmeid. Tuhat uut ja vapustavat leiutist.

Kõik ainult selleks, et mitte jääda oma kehaga kahekesi.