Sõjaväeõppustel osaledes on kasulik viljeleda budistlikult leplikku mõttelaadi. Näiteks siis, kui sa oled just kaevunud ja jaoülemad avastavad, et jaod ei paikne kohakuti ja sa pead 30 meetrit ettepoole uuesti kaevuma, siis pole mõtet vihastada. Lihtsalt mine ja kaevu uuesti.
Kui aga pimeduse saabudes selgub, et kogu rühm on valesti paigutatud ja peab hommikul varem tõusma, et kohe valgenedes 300 m eemal uuesti kaevuda, siis samuti pole mõtet oma närvirakke raisata. On see karma või saatus või midagi muud, vahet pole. Ja see, kas rühmaülem saab kompaniitelgis rämedalt sõimata või lihtsalt natuke noomida, on sinu jaoks juba taevaste sfääride muusika, mille mõistmiseks napib sinus jumalikkust. Lihtsalt võta vastu see, mida elu toob. Ja ongi nii lihtne.
Sellised hetked õpetavad läbi nägema sellest illusioonist, nagu oleks elu inimese kontrolli all. "Õnn on inimese enda teha," tavatsevad osad öelda. Enamasti on need sellised, kellel läheb hästi. Heasse perekonda sündinud, keda elu on hästi hoidnud. Aga joodikute perekonda sündinud, kutsekoolist väljakukkunud ja ise parmustunud tüübid seda enamasti ei räägi. Loogiline.
Sõjavägi ongi selline pisikene elu minimudel. Ülevalt taevast tuleb käsk. See on sinu kohustuseks ja ühtlasi vabaduseks. Elus on samamoodi, et sind pannakse mingisse elulisse reaalsusesse, mis on sinu piirideks ja samamoodi vabaduseks. Näiteks sa sünnid Varanasi teekaupmehe, Poola rekkajuhi või USA senaatori pojana. See on sinu käsk, ehk situatsioon. Selle piires on sul vabadus ja kohustus võimalikult hästi hakkama saada. Kui sa suudad rühmaülema eksimuse peale mitte vihastada, on sul juba suurem tõenäosus ka elusse adekvaatsemalt suhtuda ja mitte mõttetult vihastada poliitikute ahnuse, ametnike rumaluse ja elu ebaõigluse üle. Käsk on käsk. Ja elu on selline nagu ta on. Väga lihtne.
Sealt edasi on juba märksa lihtsam jõuda selle tunnetuseni, et reaalsus on illusioon ja et kuskil on see paljuräägitud nirvaana. Ja üldse - hakata vaikselt virguma :)
7 kommentaari:
Ja vot, üldse ei nõustu. Peamiselt selle senaatoriks või kaltsukaupmehe pojana sündimisega.
Kui on üks kindel viis mind barrikaadidele ajada, siis on see sünniõigus/ kastisüsteem/ tunne oma kohta, neeger...
Ma ei väida, et "tunne oma kohta neeger". Ma väidan, et pole mõtet vihastada elu ebaõigluse peale. Mõni sünnib siidlinade vahele, mõni sita sisse. See on elu ja miski ei muuda seda.
Mida varem sa sellega lepid, seda kasulikum SULLE ENDALE.
Nirvaana nirvaanaks, sellest ma ei tea midagi, aga ülejäänuga küll nõus. Muuseas see "igaüks on oma õnne sepp" või "ajalehepoisist miljonäriks" hoiak, mis ju suuresti Ameerikast maailma on valgunud, on ju ka teatud ajaloolise sättumuse vili. Kui euroopast miljonite viisi heidikuid, vaeseid, pätte jne Uude Maailma õnne otsima siirdus, siis nad avastasid end tohutult, viljakalt maalt, mida asustasid ainult mingid mõttetud metslased, keda võis jumala rahus maha nottida. Nad avastasid end hästi kiiresti arenevatest suurlinnadest. Asi see siis sellistes tingimustes ajalehepoisist miljonäriks pole saada. Või lehmavargast rantšoomanikuks. Ja üldiselt vist pole ikka veel USAs aru saadud, et sellised tingimused on erakordne õnn ja ei saa kuidagi kaua kesta. Aga nad on kiired õppijad, küllap õpivad ka leppima. Üldiselt tavalistes tingimustes, mis inimelu aastatuhandeid on ümbritsenud, sellisel moel "igaüks on oma õnne sepp" mõtteviisi pole kuskil tekkinud, mulle näib.
Mul on see "Fate" vs "No fate but what you make" dilemma ka päevakorras siin parasjagu.
Ma olen nõus sellega, et ebaõigluse peale ei ole mõtet vihastada. Aga ma selle leppimise külje pealt nii kindel ei oleks.
Mulle tundub, et inimesele on antud imeline võime oma elu üdini persse keerata. Kui nii, miks ei võiks see töötada ka vastupidi - võime oma elu ümber pöörata.
Ehk on see mõtlemises, ja suhtumises, kinni. Ma võin eksida, aga mulle näib, et inimene on lastud vabaks (vähemalt osad meist), määrama ise oma saatust. See ei tähenda, et sellised inimesed ei teeniks mingit kõrgemat eesmärki, vaid seda, et nende endi saatus on nende endi teha. Eesmärgi teenimine ja inimese saatus on minu arvates kaks erinevat asja.
Ma hakkasin nagu midagi ütlema, aga siis ütles altroff ära:
"Mulle tundub, et inimesele on antud imeline võime oma elu üdini persse keerata. Kui nii, miks ei võiks see töötada ka vastupidi - võime oma elu ümber pöörata.
Ehk on see mõtlemises, ja suhtumises, kinni. Ma võin eksida, aga mulle näib, et inimene on lastud vabaks (vähemalt osad meist), määrama ise oma saatust."
jah.
Ma leian, et inimene peab püüdlema oma elu paremaks seadmise poole. Aga ta ei tohi teha seda vihast ja võideldes, maailma ebaõigluse vastu välja astudes. Kõik mis sa vihast lähtudes teed, sünnitab viha.
Ma sallin neid pudelikorjajaid, kes valitsust kiruvad ja rikkuritele kohta kätte näidata tahavad, sama vähe kui rikkureid kes pudelikorjajaid alamaks kihiks, sotsiaalkõntsaks peavad.
Elu on suur ja imeline. Lepi, võta see kõik vastu ja armasta seda. Ja siis hakka tegutsema.
Lihtne öelda, sugugi mitte nii raske teha. Ja suht raske ka arusaadavalt sõnadesse panna :)
Postita kommentaar