Käesolev jutt sai alguse Jüri Kolgi postitusest. Hakkasin talle kommentaaris vastama, ent vastus läks nii pikaks ja tõmbas käima veits laiemad teemad, et tegin sellest eraldi jutu. Panin siia kirja oma seisukohad seoses spordi, tervisespordi, inimkeha ja meditsiiniga.
Alustuseks püüan selgitada väga olulist, ent kadumakippuvat vahet spordi ja tervisespordi vahel. Eesti keelde oleks tarvis paremat sõna tervisespordi kohta. Praegune termin seostab selle tegevuse liigselt spordiga. Aga minuarust on kogu see tervisespordi võtmine SPORDINA täiesti väär. Vähemalt mina ei leia mingit mõnu eesmärk-treeningkava-tulemus käitumises. Mulle meeldib käia linnaäärsetel teekestel jooksmas lihtsalt sellepärast, et seal käia. Seal olemine ei ole mitte vahend mingi tulemuse saavutamiseks, vaid ongi eesmärk ise. Looduses käia on ju lihtsalt lahe. Metsad ja põllud, ja see tuttav lehmakari, kes mul praeguse marsruudi peal tekkinud on (mõned neist sörgivad vahest minuga isegi kaasa seal teiselpool elektrikarjust, tõsilugu!). Olenevalt aastaajast kas kuldsed viljapõllud, mühavad metsad, lumised lagendikud, vaated, pilvekesed, päikeseloojangud. Tore ju :)
Ja olla kahekesi oma kehaga, kuulata seda pahinat, mis mu kopsust tuleb ja tunda kuidas süda lööb. See on ka tegelikult jube mõnus tunne. Elus tunne. Iga paari päeva tagant tunnike oma kehale pühendada on minuarust vähim, mida üks inimene elus püsimiseks teha võiks. Mitte tuimestada oma keha autosõidu, õlu ja arvutiga. Mitte raisata minu ja teiste maksumaksjate raha arstiabi peale, sest liigesed on kulunud, närvid läbi ja süda rasvunud.
Teisest küljest - treenimine mingi sportliku eesmärgi nimel tundub oma keha lõhkumisena. Jah, ajad ennast küll vormi, aga mis kasu sellest on, kui sa ei lähtu oma enda keha tunnetusest, vaid mingitest välistest kriteeriumidest, numbritest, stopperinäidust? Sport _selles mõttes_ on minuarust üks õudne asi. Ma ei sallinud juba lapsena kehalist kasvatust, sest seal ei olnud mingit tegemist inimese kasvatamisega kehalises mõttes vaid see oli kõik üks suur lapsepiinamine. Selle aine eesmärk õppekavas ei peaks olema mitte kõikide laste üle kitse ajamine või kõikide laste mingil viisil rööbaspuudel kõlkuma panek. Vaid pigem ikka see, et laps õpib tundma ja kasutama oma keha. Praegune õppekava tingis selle, et ma sain alles 28 aastaselt teada, miks mul alati pikamaajooksu 3-4 km paiku pistma hakkas. See ei peaks ju nii olema.
Oma kehaga peab tegelema. Olema temaga kahekesi. Õppima teda tundma. Meil lääne ühiskonnas on arstiabi (meditsiinilises mõttes) küll tasemel, aga oma keha oleme unarusse jätnud. Keha on nagu laps, kellega vanemad (me ise) ei tegele, vaid nõuavad koolilt (meditsiinilt) üha rohkem. Tulemuseks on see, et meil on küll ülikaugele arenenud meditsiin, ent me ise ei oska lihtsalt oma keha enam kasutada. Vietnami riisikasvataja või Nepaali šerpa vaatevinklist oleme me kehalises mõttes taandarenenud lapsed. Poole kilomeetri kaugusele Selverisse on ka vaja autoga minna. Samas kui vanasti tehti (ja arengumaades tehakse senini) päev otsa füüsilist tööd ja siis mindi õhtul traditsioonilist tantsu vihtudes lõõgastuma. Sest oma keha osatakse ÖKONOOMSELT kasutada. Seda õpetas mulle tai chi trenn - ühte väga lihtsat liigutust saab teha sadat erinevat moodi.
Eks selle tervisega läheb nii nagu kõige muuga - kui mingi jama on, kutsume ruttu appi mingi tehnoloogilise vidina. Kaalujälgimiseks järgime miljonit dieeti, tabelit ja punktisüsteemi. Kulistame sisse isostaare ja karnitiine. Kuulame pleierist rütmikat mussi. Ostame teleturust NASA inseneride poolt välja töötatud revolutsioonilisi seadmeid. Tuhat uut ja vapustavat leiutist.
Kõik ainult selleks, et mitte jääda oma kehaga kahekesi.
5 kommentaari:
Kehtiv koolikord kehalise kasvatuse osas ehk ongi see, mis kogu inimese tegelikku "kehalist kasvatust" elus oluliselt mõjutab.
Õnnetuseks on see kord mõnedele meist väga masendav. Inimesed ei ole võrdsed. Ei peagi olema. Miskipärast aga tahetakse neid võrdseteks teha, karistades "nõrgemaid" halva hindega. See alandab inimese väärikust ja tekitab trotsi. Sunniga lörtsitakse igasugune initsiatiiv.
Kool võib mõnedele meist teha väga palju kurja ja kahju. Ja mitte ainult kehalise kasvatuse osas.
Kool - tead see on üks õudne asutus.
Oota, aga ütle mulle ka, miks sul 3-4 km pärast pistab? See on tegelt ju kasulik info, kuigi ma ise pole tervisejooksja.
Mina olen küll ilma energiajookide jms jamata trennis ja me oleme oma kehaga väga üks :) Muideks, kõik need näitajad ja tabelid ja testid on tõestanud vaid, et meil on kehaga väga suurepärane läbisaamine ja keegi ei riku kedagi :)
Kool on tõesti õudne asutus. Tegelt ka, vägivaldne konformismikants. Aga noh, ühiskonnana kooseksisteerimiseks ka vajalik. Mis teha.
Mario - ma hingasin valesti. Pulsi tõustes ja "väsimuse" kasvades tõmbasin kogu ülakeha üha rohkem krampi ja hakkasin hingeldama. Selle asemel et lõdvestuda ja hingata rahulikult ja sügavalt kõhuga.
Flo, väga tubli.
Ka mina arvan, et kool on natuke nadisti ülesehitatud asutus. Olgu, matemaatikat peavad õppima kõik, nõus. Kehaline kasvatus võiks küll juba koolis lähtuda inimesest - oleks saavutus kui mõni, kellele see sobib, suunataks juba koolis kepikõnni ja jalutuskäikude rajale, mõni teine võiks kangi tõsta, mõni mängiks lihtsalt palli (aga ei jookseks aja peale ei sadat ega 3000 meetrit) mõni... Ma ei näe ühtki tõsiseltvõetavat põhjust sedasorti normeerimiseks, kümnevõistlejate kasvatamiseks. Tõsi, küllalt suures osas on võimalik inimese kehalisi "eeldusi" muuta ja suunata, aga see võiks pigem toimuda mõne sobiva harjumuse meeldivaks muutmise kui omnipotentsuse pealesundimise kaudu. Ma ei arva, et see oleks päris võimatu. Ja lapsukeste omavahelise võistlusmomendi võimendamine on ka nõme.
Postita kommentaar