"And if at times [a film editor] begins to feel that editing is less a creative act than a mutilation visited upon some defenceless simulacrum of life, he is nevertheless forced by the logic of his craft to acknowledge the distinction between film and reality: that film is about something, whereas reality is not."
- Dai Vaughn. The Space Between Shots, 1985.
9. detsember 2010
18. november 2010
Võtame rahulikult
Ma pole küll ühtegi filmi veel teinud, ent juba ette teeb rahutuks see asjaolu, et publik ootab filmidest põhiliselt seksi ja plahvatusi ning filmitegijad peavad nii hirmsasti kartma seda telekapuldi klõpsu. Tänu Discovery ja muude odavate "dokumentalistika" kanalite poolt toodetavale vahule ei oskagi enam esmapilgul näha ilu või põnevust pikas linnavaates või kaheminutilises kaadris laua taga söövatest inimestest. Sellises valguses paneb südame ägedalt põksuma, kui loed filmitegijast, kes selle kõige üle mõnuga muigab:
"Recently the tendency in mainstream documentary has been for shots to get shorter and shorter, thus making relationships established by cuts all the more important. Many of the strengths and possibilities of longer takes have thus been occluded. In Raul Ruiz's Of Great Events and Ordinary People (1979) there is a quiet moment in the middle of a relatively long take (a moment that television has accustomed us to consider "dead" or "empty"), at which point the voice-over narrator relieves the calm by remarking, "Now the narrator should say something to fill this space."
(Ilisa Barbash, Lucien Taylor - Cross-Cultural Filmmaking 1997, lk 124)
Püüame filme ikka rahulikult võtta. Proovigem "Baraka" vähemalt üks kord algusest lõpuni ära vaadata. Sellise suhtumisega vaatajale on kinol lihtsalt palju rohkem pakkuda.
"Recently the tendency in mainstream documentary has been for shots to get shorter and shorter, thus making relationships established by cuts all the more important. Many of the strengths and possibilities of longer takes have thus been occluded. In Raul Ruiz's Of Great Events and Ordinary People (1979) there is a quiet moment in the middle of a relatively long take (a moment that television has accustomed us to consider "dead" or "empty"), at which point the voice-over narrator relieves the calm by remarking, "Now the narrator should say something to fill this space."
(Ilisa Barbash, Lucien Taylor - Cross-Cultural Filmmaking 1997, lk 124)
Püüame filme ikka rahulikult võtta. Proovigem "Baraka" vähemalt üks kord algusest lõpuni ära vaadata. Sellise suhtumisega vaatajale on kinol lihtsalt palju rohkem pakkuda.
15. november 2010
Koduaknast
Nädalake tagasi lubas kosmoseilmateade veidi suuremat kära ja müra. Kuna oli palju teha siis pikemale virmaliste-ekspeditsioonile ma minema ei hakanud, vaid plõksisin niisama koduaknast.
Foto pealt näevad nad muidugi ägedamad välja kui päriselt olid, sest säritada tuleb ikka minut-paar.
Foto pealt näevad nad muidugi ägedamad välja kui päriselt olid, sest säritada tuleb ikka minut-paar.
Tartu taevas
Rääkisin siin ennist taevastest. Sõber on teinud ilusa illustratsiooni sellele jutule. Konkreetselt siis Tartu taevast:
New 15-85 IS USM from Erik Mikker on Vimeo.
New 15-85 IS USM from Erik Mikker on Vimeo.
14. november 2010
Korras nagu Norras
Reede hommikul, kui kooli poole kõndisin, juhtus üks väga ilus asi. Kõndisin mäest üles, selja taha jäi fjord ja üle selle paistvad Kvaløya saare mäed. Aeg-ajalt kiikasin üle õla seda vaadet vaadata, sest midagi oli selles imelikku, aga ma ei saanud nagu päris täpselt aru, misasi. Mu selja taga kõndiv mees vaatas mind juba üsna veidralt, ta vist arvas, et ma vaatan teda. Ma pidin seisma jääma, ümber pöörama ja pilti süvenema. Lõpuks sain aru, milles asi - valgus oli väga imelik. Päike polnud mägede tagant tõusnud, enam ta seda üldse eriti ei teegi, valitses selline hommikune hämarus ja Kvaløya veel põlevad tänavalaternad tõmbasid fjordiveele sillerdavad peegeldusejutid. Ja see hommikuhämarus moodustas Kvaløya kohale sellist värvi taeva, mille kohta kõige parem sõna oleks tindikarva. Täiesti sõna otseses mõttes selline nägi see taevas välja, nagu keegi oleks sinna laiali määrinud paar potitäit tinti. Nooremates inimestes võib-olla see kujund erilist resonantsi ei tekita, aga minul on algklasside ajast tugevad mälestused täitesulepea ja tindiga, tindi värvi ja tindi lõhnaga. Ja täpselt see tuli meelde, kui ma siin reede hommikul Tromsø polaartaevast vaatasin. Mu sõõrmed peaaegu tundsid seda lõhna lausa. Tindikarva taevas. Eks igal kohal ja ajal on oma taevas, Iraani taevas oli kindlasti midagi väga muud, kui Tartu taevas oma Luunja kumaga. Viie kilomeetri kõrgusel Himaalajas oli taevas juba märksa tumedam, kui ta on mujal. Indiast Cochinist aga näiteks on meeles mingi troopikaniiske öötaevas ja mulle tundmatud lõunapoolsed tähtkujud selles. Ja Tromsøst jääb nüüd ilmselt virmaliste kuma kõrval meelde see tindine hommikuvalgus Kvaløya kohal.
Kui kooli jõuan, tuleb mulle koridori peal vastu mu zimbabwelannast filmiõpetaja. Ta on poliitiline põgenik, kes Zimbabwe TV-s töötades nägi valitsuse poolt läbiviidavaid jõhkrusi natuke liiga lähedalt, tegi ühe valitsusevastase dokumentaalfilmi ja on selle eest nüüd tagaotsitav. Oma kodumaale tagasi ei saa ta minna, sest Mugabe agendid lööksid ta ilmselt pikema jututa maha. Siin, Norras, aga saab ta mõnusasti hommikukohvi rüübata. Pajatame loengu eel veidi tema viimase filmi treilerist ja ootame, et teised koguneksid. Hinge hiilib selline tunne, et kõik on kuidagi väga hästi ja ilus. Kuidagi korras. Siin Norras.
Kui kooli jõuan, tuleb mulle koridori peal vastu mu zimbabwelannast filmiõpetaja. Ta on poliitiline põgenik, kes Zimbabwe TV-s töötades nägi valitsuse poolt läbiviidavaid jõhkrusi natuke liiga lähedalt, tegi ühe valitsusevastase dokumentaalfilmi ja on selle eest nüüd tagaotsitav. Oma kodumaale tagasi ei saa ta minna, sest Mugabe agendid lööksid ta ilmselt pikema jututa maha. Siin, Norras, aga saab ta mõnusasti hommikukohvi rüübata. Pajatame loengu eel veidi tema viimase filmi treilerist ja ootame, et teised koguneksid. Hinge hiilib selline tunne, et kõik on kuidagi väga hästi ja ilus. Kuidagi korras. Siin Norras.
31. oktoober 2010
Targemad arvavad
"Elu Tromsøs ja New Yorgis on täiesti võrreldamatu. Kaks nii erinevat maailma, et neid ei olegi mõtet võrrelda. Kui siiski võrrelda, tuleb paigutada nad mingi skaala täiesti erinevatesse otstesse. Üks on külm, pime ja lumine, teine soe, päikeseline ja ilusate liivarandadega. Kuigi Tromsøs mängimine oli mulle samuti väga huvitav kogemus, oli vahelduse mõttes hea põhjapolaarjoone tagant New Yorki sattuda. Ma saanuksin Tromsøs jätkata, aga tundsin, et vajan pärast kolme aastat seal elamist ja mängimist vaheldust. Usun, et see vaheldus tuli mulle kasuks."
-- Joel Lindpere (EPL 25.09.2010)
-- Joel Lindpere (EPL 25.09.2010)
30. oktoober 2010
Minu esimesed
...põhjapõdrad olid kaks nädalat tagasi. Sõitsime Kvaløyat mööda tagasi kodu poole kui järsku olid nad lihtsalt maantee ääres. Kaapisid esikäpaga lume alt rohtu ja nosisid seda.
...virmalised olid eile õhtul. Ronisin kodu lähedal ühe pimedama künka otsa, et madalal horisondil põikipidi sõitvast Kuust timelapse'i teha. Järsku avastasin, et põhjakaares on horisondi kohal madalal virmalistekardin. Silmaga oli näha vaid udune helendus, fotokaga 1-2 minutit säritades nägi täitsa rohelist värvigi.
Ilmateate kohaselt olid need umbes 2 punkti virmalised (10 punkti süsteemis). Jääme ootama ilma paranemist :)
(PS - Kuu timelapse on siin. See jäi lühikeseks, sest avastasin virmalised ja katkestasin timelapse'i tegemise.)
...virmalised olid eile õhtul. Ronisin kodu lähedal ühe pimedama künka otsa, et madalal horisondil põikipidi sõitvast Kuust timelapse'i teha. Järsku avastasin, et põhjakaares on horisondi kohal madalal virmalistekardin. Silmaga oli näha vaid udune helendus, fotokaga 1-2 minutit säritades nägi täitsa rohelist värvigi.
Ilmateate kohaselt olid need umbes 2 punkti virmalised (10 punkti süsteemis). Jääme ootama ilma paranemist :)
(PS - Kuu timelapse on siin. See jäi lühikeseks, sest avastasin virmalised ja katkestasin timelapse'i tegemise.)
13. oktoober 2010
Antropoloog peab pärismaalaste keelt ikka oskama
Tegelikult on see postitus siin lihtsalt selleks, et oma murenevakippuvat enesehinnangut odava uhkeldamise abil tõsta.
12. oktoober 2010
Taevast tulnud asjad
Käisin üle hulga aja jooksmas. Kolm päeva oli terashallist taevast järjest vihma tibutanud, neljandal päeval ma toas istuda enam ei saanud. Ajasin vatid selga ja asusin läbi vihma sörkima. Kui Langnesi lennuraja alusest tunnelist väljusin, nägin peakohal, madalatest pilvedest veel madalamal tiirutamas Norra õhujõudude Herculest. Sedasama olin näinud ka paar nädalat tagasi. Veidralt käitub - lendab paarisaja meetri kõrgusel aeglaselt diagonaalis üle lennuraja, aga ei maandu, vaid kogub taas kõrgust ja kaob kaarega kuhugi mägede taha. Nii ka seekord.
Hiljem, õhtul, kuulen ka hävitajaid. Nad lendavad liiga kõrgel, vihmapilvede sees, et neid näha, ja pealegi on pime. Aga ma kuulen ja tunnen nad hääle järgi ära. Sest ka neid nägin ma paar nädalat tagasi. Tookord lendasid nad lihtsalt risti üle linna. Kaks JAS-39 Gripenit. Norra õhujõud neid ei kasuta, nii et kellele nad kuuluvad ja miks Norra õhuruumis ringi lendavad, jääbki saladuseks.
Aga las nad tiirutavad seal taevas. Ja las vihma sajab sealt taevast. Mina olen maismaaloom ja lirts-lirts teevad mu jooksutossud märjal asfaldil. Sellel teel siin pole nime - see on maantee nr. 862, mis läheb üle silla Kvaløya saarele, kaardub fjordikallast pidi läände, Sandneshamni juures sukeldub korraks tunnelina mäe sisse ja siis jõuab sellesama majakeseni Sommarøy all, kuhu me tookord oma kursusekaaslastega toreda väljasõidu tegime. Olen selle tee alguses, lennujaamast möödas ja läbi vihmaudu on Sandnessund'i sild juba vaevu näha. See tõuseb ilusa betoonkaarena fjordi kohale. Tahan joosta sinnani, vaadata ilusat vaadet, mis sealt avaneb ja siis tagasi koju.
Hea plaan, pane edasi, vennas. Veerand tundi hiljem rühin juba mööda Sandnessundi silla tõusu üles. Vihmasahinal mööduvad autod, tuul keerutab piisku otse näkku. Raske on mäest üles joosta, aga ma ei pea isegi pingutama. Sest ma olen praegu maailma kuningas. Ma olen kõrgel põhjas, terve Euroopa - või mis Euroopa, kogu maailm! - on minu all, lõunas. Mu kohal on vaid taevas ja sinna ma olengi praegu teel. Lirts-lirts mööda silda üles. Joostes hakkavad tavaliselt kolmandal-neljandal kilomeetril endorfiinid käima minema. Lähevad käima ja viivad mu taevasse. Endorfiin või heroiin? Viin või nikotiin? Ma ei tea, mis asjad need täpselt mu vereringes on, mida kuskilt sinna nõritatakse. Ma rühin lihtsalt läbi vihma mäest üles. Olen praegu Diesel Power ja Prodigy. Väga väga väga hea on olla.
Saja aasta pärast jõuan silla tippu ja tõstan käed Rocky'likuks triumfižestiks. Jeeeaaaa, maailm! 41 meetrit merepinnast nagu niuhti. Mingi norra ideaalperekond sõidab autoga mööda ja laseb signaali. Täpipealt - ema, isa, teismeline tütar ja suur karvane koer. Teen ka nende poole mõned Rocky-žestid. Üks isale, kelle nimi on näiteks Bjørn ja kes käib Storelvast Tromsøs tööl. Teine emale, kelle nimi on näiteks Anna, ja tema on näiteks kodune, aga täna tuli mehega linna kaasa, et teha sisseoste, külastada raamatukogu ja käia paaril sõbrannal külas. Nende tütrele teen ka Rocky-žesti, tema nimi on võib-olla Marit Sjo ja ta käib Tromsøs näiteks Prestvanneti keskkoolis. Koera nimi on Reks, sest ma ei tea ühtegi päris norra koeranime. Aga miks nad üldse koera linna kaasa võtsid? "Far, hvorfor er Reks med oss?" küsib Marit tagapingilt. "Jeg vet ikke," vastab isa, sest rohkem norrakeelset dialoogi ei oska ma hetkel välja mõelda. Õnneks polegi vaja, sest sel hetkel märkavad nad tee kõrval Rockyt, kes on tõusnud 41 meetri kõrgusele Sandnessundi kohale silla tippu, ja Bjørn laseb signaali. Et vaene poiss, õhukese jooksudressi väel, siin niimoodi külma tuule käes. Rocky lehvitab pilvede ja mägede vahelt neile vastu.
Bjørni, Anna ja Mariti jaoks pole see koht siin enam taevas, vaid lihtsalt üks osa igapäevasest koduteest. Nad on juba nii harjunud siin tipptunniliikluses eesliikuva auto punaseid tulesid vaatama, et ei märka enam seda pisikest igapäevast taevast. Mina veel märkan. Reks vist märkab ka, sest ta on koer ja tal on pisike koeraaju, mis märkab pisiasju.
Nende pereautost on näha veel vaid tagatuled. Pöördun tagasi, enam ma pole Rocky vaid Tanel, üks Eestist pärit noormees. Asun siit pilvede vahelt laskuma tagasi Tromsø poole, kus on õhtu ja esimesed tänavalaternad on juba süttimas. Nüüd langeb taevast lisaks vihmale ka visuaalantropoloogia magistrande.
***
Siinsed tänavanimed Winston Churchill veien ja Radarveien tuletavad meelde, et kuu aega vähem kui 66 aastat tagasi tiirutasid siin Briti pommitajad, ja sülitasid natside flakikahurid. Käimas oli Operation Catechism, taevast kukkusid Tallboy-pommid. Natsid suutsid tabada vaid ühte brittide Lancaster pommitajat, mis lendas põleva mootoriga Rootsi kohale ja sadas seal alla. Kuid britid suutsid lõpuks ometi, peale kaheksat ebaõnnestunud katset, põhja lasta natside lahingulaeva Tirpiz. Suure jõupingutuse tulemusena tapeti 1000 meremeest ja uhkest lahingulaevast tehti suur kummuli vann, mille üks Norra firma viis aastat hiljem vanarauaks lõikas.
Sel päeval sadas Tromsø kohal taevast üsna konkreetset ajalugu.
***
Nüüd on siin kuus päeva järjest midagi sadanud. Esimesed kolm päeva oli see vihm, ja kolmanda päeva lõpus käisin ma jooksmas. Neljanda päeva õhtul muutus see raheks. Eile, viienda päeva hommikul, kui silmad avasin, langesid akna taga suured lumeräitsakad ja maa oli jõudnud juba enam-vähem valgeks sadada. Istusin tükk aega akna peal ja lihtsalt vaatasin seda. Hiljem käisin pesumajas pesu pesemas, käisin norra keele tunnis ja käisin Elverhøys tiimikaaslase pool videoülesannet tegemas. Terve see aeg sadas lund ja terve see aeg oli imelik ärevus südames. Lumi teeb olemise kuidagi väga teiseks. Eriti minul, kes ma pole päris pikka aega lumesadu näinud, sest eelmine talv jäi mul ju vahele.
Ma istusin akna peal ja vaatasin seda pilti, vaatasin kuidas see muutub tasapisi järjest valgemaks.
Õhtul käisin Elverhøys ja sealt koju tagasi oli pikk tee. Marssisin saare metsikumat keskosa pidi kulgeval jalgrajal, vahepeal olin lagedal tuisu käes, vahepeal lumises kuusemetsas. Vedasin jalgu järgi, lume sisse pikad triibud. Sõin isukalt lund ja raputasin seda kuuseokstelt omale krae vahele. Tunne oli lapselik, armas, tunne oli nagu oleks kuskilt koju tagasi jõudnud. Nagu oleks lõpuks ometi jõudnud Eestisse. Mingisse eestimasse Eestisse, kui see Eesti kus ma suvel olin. Mingisse lumekrudinasesse, metsavaikusesesse, karge õhu ja summutatud kajade, lumepallipotsatusesse Eestisse. Taevast sadanud Eestisse, kust ma nii kaua ära olen olnud.
Hiljem, õhtul, kuulen ka hävitajaid. Nad lendavad liiga kõrgel, vihmapilvede sees, et neid näha, ja pealegi on pime. Aga ma kuulen ja tunnen nad hääle järgi ära. Sest ka neid nägin ma paar nädalat tagasi. Tookord lendasid nad lihtsalt risti üle linna. Kaks JAS-39 Gripenit. Norra õhujõud neid ei kasuta, nii et kellele nad kuuluvad ja miks Norra õhuruumis ringi lendavad, jääbki saladuseks.
Aga las nad tiirutavad seal taevas. Ja las vihma sajab sealt taevast. Mina olen maismaaloom ja lirts-lirts teevad mu jooksutossud märjal asfaldil. Sellel teel siin pole nime - see on maantee nr. 862, mis läheb üle silla Kvaløya saarele, kaardub fjordikallast pidi läände, Sandneshamni juures sukeldub korraks tunnelina mäe sisse ja siis jõuab sellesama majakeseni Sommarøy all, kuhu me tookord oma kursusekaaslastega toreda väljasõidu tegime. Olen selle tee alguses, lennujaamast möödas ja läbi vihmaudu on Sandnessund'i sild juba vaevu näha. See tõuseb ilusa betoonkaarena fjordi kohale. Tahan joosta sinnani, vaadata ilusat vaadet, mis sealt avaneb ja siis tagasi koju.
 |
| Wikipedia foto |
Saja aasta pärast jõuan silla tippu ja tõstan käed Rocky'likuks triumfižestiks. Jeeeaaaa, maailm! 41 meetrit merepinnast nagu niuhti. Mingi norra ideaalperekond sõidab autoga mööda ja laseb signaali. Täpipealt - ema, isa, teismeline tütar ja suur karvane koer. Teen ka nende poole mõned Rocky-žestid. Üks isale, kelle nimi on näiteks Bjørn ja kes käib Storelvast Tromsøs tööl. Teine emale, kelle nimi on näiteks Anna, ja tema on näiteks kodune, aga täna tuli mehega linna kaasa, et teha sisseoste, külastada raamatukogu ja käia paaril sõbrannal külas. Nende tütrele teen ka Rocky-žesti, tema nimi on võib-olla Marit Sjo ja ta käib Tromsøs näiteks Prestvanneti keskkoolis. Koera nimi on Reks, sest ma ei tea ühtegi päris norra koeranime. Aga miks nad üldse koera linna kaasa võtsid? "Far, hvorfor er Reks med oss?" küsib Marit tagapingilt. "Jeg vet ikke," vastab isa, sest rohkem norrakeelset dialoogi ei oska ma hetkel välja mõelda. Õnneks polegi vaja, sest sel hetkel märkavad nad tee kõrval Rockyt, kes on tõusnud 41 meetri kõrgusele Sandnessundi kohale silla tippu, ja Bjørn laseb signaali. Et vaene poiss, õhukese jooksudressi väel, siin niimoodi külma tuule käes. Rocky lehvitab pilvede ja mägede vahelt neile vastu.
Bjørni, Anna ja Mariti jaoks pole see koht siin enam taevas, vaid lihtsalt üks osa igapäevasest koduteest. Nad on juba nii harjunud siin tipptunniliikluses eesliikuva auto punaseid tulesid vaatama, et ei märka enam seda pisikest igapäevast taevast. Mina veel märkan. Reks vist märkab ka, sest ta on koer ja tal on pisike koeraaju, mis märkab pisiasju.
Nende pereautost on näha veel vaid tagatuled. Pöördun tagasi, enam ma pole Rocky vaid Tanel, üks Eestist pärit noormees. Asun siit pilvede vahelt laskuma tagasi Tromsø poole, kus on õhtu ja esimesed tänavalaternad on juba süttimas. Nüüd langeb taevast lisaks vihmale ka visuaalantropoloogia magistrande.
***
Siinsed tänavanimed Winston Churchill veien ja Radarveien tuletavad meelde, et kuu aega vähem kui 66 aastat tagasi tiirutasid siin Briti pommitajad, ja sülitasid natside flakikahurid. Käimas oli Operation Catechism, taevast kukkusid Tallboy-pommid. Natsid suutsid tabada vaid ühte brittide Lancaster pommitajat, mis lendas põleva mootoriga Rootsi kohale ja sadas seal alla. Kuid britid suutsid lõpuks ometi, peale kaheksat ebaõnnestunud katset, põhja lasta natside lahingulaeva Tirpiz. Suure jõupingutuse tulemusena tapeti 1000 meremeest ja uhkest lahingulaevast tehti suur kummuli vann, mille üks Norra firma viis aastat hiljem vanarauaks lõikas.
 |
| Wikipedia foto. |
***
Nüüd on siin kuus päeva järjest midagi sadanud. Esimesed kolm päeva oli see vihm, ja kolmanda päeva lõpus käisin ma jooksmas. Neljanda päeva õhtul muutus see raheks. Eile, viienda päeva hommikul, kui silmad avasin, langesid akna taga suured lumeräitsakad ja maa oli jõudnud juba enam-vähem valgeks sadada. Istusin tükk aega akna peal ja lihtsalt vaatasin seda. Hiljem käisin pesumajas pesu pesemas, käisin norra keele tunnis ja käisin Elverhøys tiimikaaslase pool videoülesannet tegemas. Terve see aeg sadas lund ja terve see aeg oli imelik ärevus südames. Lumi teeb olemise kuidagi väga teiseks. Eriti minul, kes ma pole päris pikka aega lumesadu näinud, sest eelmine talv jäi mul ju vahele.
Ma istusin akna peal ja vaatasin seda pilti, vaatasin kuidas see muutub tasapisi järjest valgemaks.
Õhtul käisin Elverhøys ja sealt koju tagasi oli pikk tee. Marssisin saare metsikumat keskosa pidi kulgeval jalgrajal, vahepeal olin lagedal tuisu käes, vahepeal lumises kuusemetsas. Vedasin jalgu järgi, lume sisse pikad triibud. Sõin isukalt lund ja raputasin seda kuuseokstelt omale krae vahele. Tunne oli lapselik, armas, tunne oli nagu oleks kuskilt koju tagasi jõudnud. Nagu oleks lõpuks ometi jõudnud Eestisse. Mingisse eestimasse Eestisse, kui see Eesti kus ma suvel olin. Mingisse lumekrudinasesse, metsavaikusesesse, karge õhu ja summutatud kajade, lumepallipotsatusesse Eestisse. Taevast sadanud Eestisse, kust ma nii kaua ära olen olnud.
6. oktoober 2010
Üks vutimatš
Reedeses filmiajaloo seminaris vaatasime lõigukest ühest 1902. aasta jalgpallimatšist Inglise teises liigas. Tähelepanuväärne oli see lõiguke seetõttu, et tegemist on ilmselt ühe varasema jalgpallimängu filmikujutisega maailmas. Ühel pool mängis Burnley-nimeline meeskond, teisel pool meeskond, mis seni oli kandnud nime Newton Heath, kuid oli äsja saanud omale uueks nimeks Manchester United. Kaalumisel oli ka nimi Manchester Central, kuid arvati, et see meenutab liigselt raudteejaama.
Muide, juba on platsi servas näha reklaamtahvleid. Vere ja raha tsirkus on kogumas tuure...
Samast aastast on olemas ka esimene Liverpooli mängu kujutis, mis läheb palavate tervitustega (ning õnnesoovidega Sami Hyypiä sünnipäeva puhul, muide) otse Jackile. Kahjuks tuleb siit vastu võtta märatsev 3-1 kaotus Evertonile, aga ehk aitab kaotusevalu leevendada asjaolu, et see leidis aset rohkem kui sajand tagasi :).
Muide, juba on platsi servas näha reklaamtahvleid. Vere ja raha tsirkus on kogumas tuure...
Samast aastast on olemas ka esimene Liverpooli mängu kujutis, mis läheb palavate tervitustega (ning õnnesoovidega Sami Hyypiä sünnipäeva puhul, muide) otse Jackile. Kahjuks tuleb siit vastu võtta märatsev 3-1 kaotus Evertonile, aga ehk aitab kaotusevalu leevendada asjaolu, et see leidis aset rohkem kui sajand tagasi :).
25. september 2010
Kontaktandmed
Mu Eesti number ei tööta enam. Hakkab tööle vast siis kui Eestisse tagasi tulen. Seniks saata auditoorsed ja tekstilised sõnumid mu Norra numbrile +47 41447653.
Postiaadress on mul Ørneveien 56-116, 9015, Tromsø, Norge. Palun saatke ägedaid asju. Ägedate asjade nimekirjas on (aga mitte ainult): toit, raha, postkaardid, rahakaardid, rahakotid, krediitkaardid, deebetkaardid, plaadid hea muusika ja heade filmidega, mõni hea raamat, must leib, kama, armas Eestimaa muld, või sina ise mulle külla mõneks ajaks!
Postiaadress on mul Ørneveien 56-116, 9015, Tromsø, Norge. Palun saatke ägedaid asju. Ägedate asjade nimekirjas on (aga mitte ainult): toit, raha, postkaardid, rahakaardid, rahakotid, krediitkaardid, deebetkaardid, plaadid hea muusika ja heade filmidega, mõni hea raamat, must leib, kama, armas Eestimaa muld, või sina ise mulle külla mõneks ajaks!
22. september 2010
Polaarutoopia
Kõik kes ilu pärast või oma tarbeks kirjutavad, teavad ehk seda sädet või tunnet, mis kirjutama paneb. Mõnikord on see idee või mõte, mida levitamisväärseks pidada. Mõnikord aga avastus, kui leiad mõne ägeda situatsiooni või inimese, mis lihtsalt paneb endast kirjutama.
Antud juhul oli selleks ajendiks aga hoopis üks moment, üks kogetud hetk kuskil Nordfjordeni ja Kaldfjordeni vahel. Ja tahtmine seda momenti kirjutamise ja hiljem omakirjutatu lugemise abil üha uuesti ja uuesti läbi elada. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba, kõikjal orunõlvadel vaevakased säramas kuldses sügisrüüs. Madal septembripäike valas kõik üle oma helge ja karge valgusega, automakist laulis meile Tracy Chapman. Õhus oli niipalju ilu, et mu ninasõõrmed hakkasid kipitama. Olime kursakaaslastega ette võtnud väikese retke Sommarøy saarele, üürinud seal majakese, seigelnud ümbruskonnas, paitanud lambaid, kokanud, saunatanud, õlutanud, ajanud poole ööni juttu, maganud põrandal magamiskottides. Nüüd oli retk läbi ja me olime teel tagasi Tromsøsse. Autoomanik, Norra neiu, palus minul rooli istuda sest pikad sõidud mööda ilusaid kurvilisi mägiteid tüütavad teda surmani. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba ja ma kümblesin hetke ilus.
Kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte fjordiveelt peegelduvad pilved või läbi õhusine paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie - noored tulevikkuvaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peades kajamas ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Cultural circuit, tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektiks. Kaamera, participant observation ja refleksiivsus on meie meetodid. Me ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks tunne. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.
Mu käed, mis autorooli hoidsid, hoidsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu omad. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimeseks õppetunniks kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib kuidas ta väiksena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaounderes, Haukkur kasvamisest Loode-Islandi maakolkas.
Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. Siber on tulevikumaa - selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes elavad ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.
Naljakas oli neid kujutluspilte meenutada. Naljakas oli see kuni selle aasta augustini, mis ma saabusin Tromsøsse. Nüüd see ei ole enam naljakas, sest siin ongi umbes selline utoopia tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel on Norra sotsiaaldemokraatia, ning rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keele asemel inglise keel. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda oma kursakaaslastega köögis (mida jagame meie - visuaalantropoloogid - ja psühholoogid). Keeta omale tassike teed ja ajada juttu maast ning ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Kliima on siin külm, sestap on paljud hooned maa alt omavahel ühendatud, et õue ei peaks minema. Nõnda saan ma t-särgi väel, teetass näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitised ja rajatised, mille eesmärk on üks - võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas, arendamas ennast. Saamas paremaks.
Utoopia.
 |
| Foto: Geir Ole Søreng |
Kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte fjordiveelt peegelduvad pilved või läbi õhusine paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie - noored tulevikkuvaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peades kajamas ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Cultural circuit, tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektiks. Kaamera, participant observation ja refleksiivsus on meie meetodid. Me ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks tunne. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.
Mu käed, mis autorooli hoidsid, hoidsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu omad. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimeseks õppetunniks kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib kuidas ta väiksena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaounderes, Haukkur kasvamisest Loode-Islandi maakolkas.
Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. Siber on tulevikumaa - selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes elavad ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.
Naljakas oli neid kujutluspilte meenutada. Naljakas oli see kuni selle aasta augustini, mis ma saabusin Tromsøsse. Nüüd see ei ole enam naljakas, sest siin ongi umbes selline utoopia tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel on Norra sotsiaaldemokraatia, ning rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keele asemel inglise keel. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda oma kursakaaslastega köögis (mida jagame meie - visuaalantropoloogid - ja psühholoogid). Keeta omale tassike teed ja ajada juttu maast ning ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Kliima on siin külm, sestap on paljud hooned maa alt omavahel ühendatud, et õue ei peaks minema. Nõnda saan ma t-särgi väel, teetass näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitised ja rajatised, mille eesmärk on üks - võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas, arendamas ennast. Saamas paremaks.
Utoopia.
11. august 2010
Tank trollidemaale!
Ma olen küll sissesaamise üle väga õnnelik, ent asjaolu, et mind alles nüüd vastu võeti, teeb elu muidugi veidi keeruliseks. Sest ma olen vahepeal jõudnud saada projektijuhiks Muinsuskaitseametis ja ma pean selle töö nüüd tasapisi kellelegi üle andma. Rääkimata sellest, et mul on nüüd vaja väga ruttu kolida teisele poole polaarjoont Tromsøsse, leida omale seal elamine ja töö ning selle kõige kõrvalt häälestuda ka õppimiselainele. Sest esimene loeng on kolmapäeval, nädala pärast.
Elu pakub õnneks ikka veel üllatusi ja pillutab mind siia-sinna. Vaevalt kolm kuud saingi kodus olla, kui nüüd lisandub värvilise Aasia ja meemaigulise USA otsa veel polaaröine Põhja-Norra. Täna veel üks hüvastijätuvisiit Tartusse, paar päeva asjatoimetusi Tallinnas ja järgmisel nädalal juba lennuk Norrasse.
29. juuli 2010
Jätkame
Olen ennast ilusasti Eestis sisse seadnud ja Tarbatu tammede asemel elan nüüd kilulinna tornide all. Naljakas, kuidas kunagi pidasin neid kahte linna nii erinevaks, ent peale maailmareisi ei näe neil enam nii suurt vahet. Muidugi, Tartusse on ikka alati soe tunne tulla. Aga vahelduseks Tallinnas elada ei tee ka paha. Inimene vajab vaheldust. :)
Aga enivei, postituse ajendiks on see, et seoses oma uue allveearheoloogia-alase töökohaga käin oma sukeldumisoskusi arendamas ja püüan saavutada AOWD taset. Eile käisime Iljuša vraki peal, mis on Tallinna lahes Paljassaare poolsaare lähedal 15 m sügavusel.
Üldiselt ma tunnen ennast vee all ikka veel (käesolev oli mu 9. sukeldumine elus) veidi ebamugavalt. Klaustrofoobiasarnane väikene värelus on sees. Umbes selline nagu võib tunda pimedas keldris. Eesti veed ongi umbes nagu pimedad keldrid.
Tallinna siluett paistis kah nii kutsuv. Tekkis selline naljakas mõte, et miks ma siin märjas ja ebamugavas rahmin, kui võiksin seal linnas hoopis mõnes hubases baaris head muusikat nautida või heale sõbrale külla minna. Õnneks aitab selle hirmu vastu seltskond. Ja seltskond oli meil päris suur. Olime vist vähemalt kümnekesi. Lasime vestid õhust tühjaks ja algas laskumine.
Siinkohal, nagu näha, said mu fotograafioskused kahjuks otsa. Eks vaadake ise.
Piltide udususe tingis viewporti siseküljele tekkinud kondens ja algaja poolt üleskeerutatud sodipilved. Algaja tähendab siinkohal siis mind.
Vähemalt on arenguruumi.
Aga enivei, postituse ajendiks on see, et seoses oma uue allveearheoloogia-alase töökohaga käin oma sukeldumisoskusi arendamas ja püüan saavutada AOWD taset. Eile käisime Iljuša vraki peal, mis on Tallinna lahes Paljassaare poolsaare lähedal 15 m sügavusel.
 |
| "Hmm, mis toimub? Kus ma olen?" |
 |
| "Tegelikult vist ei tahaks? Aga okei, läksime!" |
 |
| Puuduvad fotograafioskused nr. 1 |
 |
| Puuduvad fotograafioskused nr. 2 |
 |
| Puuduvad fotograafioskused nr. 3 |
Vähemalt on arenguruumi.
10. mai 2010
Kõik läheb edasi
See siin on minu ümbermaailmareisi viimane postitus, sest ma hakkan koju tagasi jõudma. Kirjutan seda, olles maailma lennujaamadesse ja kõrgatmosfääri õhukoridoridesse laiali määritud. Tükike USA mandriosa kohal, lauseke JFK lennujaamas. Mõni komaviga Atlandil, parandus Dublinis, lisandus Norra fjordide kohal. Ja võib-olla lõpulause Tallinna lahel Soome laeva peal. Umbes nii see tekst siin tasapisi sünnib. Selline pan-kontinentaalne olek on väga sobilik selle kokkuvõtva teksti kirjutamiseks.
Neljapäeva hommikul viis Seth mind autoga oma mesinikutalust lähimasse linna Greyhoundi bussi peale. Algas mu pikk teekond koju. San Franciscost lennukiga ümber poole planeedi, allmaajumalate vihapurske tõttu kaarega ümber Islandi põhjatipu ja seejärel Helsinkist laevaga üle mere, lõppes see teekond pühapäeval Tallinna sadamas. Täpselt nii väike on meie planeet nüüd. Vaid kolm ööpäeva kulub selleks, et liikuda ühest väikesest talust läänepoolkeral ühte väiksesse linnakesse planeedi vastasküljel.
Ja see väike planeet on täis inimesi. Kui ma selle peale liiga palju mõtlen, lähen ma täitsa lolliks. Miljardid inimesed. Igaüks neist on väike omaette maailm. Oma minevikuga, oma probleemidega, oma lootustega. Igaüks on nagu mina.
Ma püüan ette kujutada kõiki neid inimesi, keda ma reisil kohtasin, tegemas oma igapäevaseid asju. See naine Kiievi metroos, kes flaiereid jagas - kujutan teda endiselt neid flaiereid jagamas. Need jalgpallihuligaanid, kes Karpatski-Dünamo mängu ajal oma meeskonda toetada röökisid, teevad seda ikka veel. See kurdi rahvusest ettekandja Istanbulis, kellega me vesipiipu suitsetasime ja jumalast rääkisime, seisab oma restorani ees ja kutsub inimesi tänavalt sisse. Iraani noored kellega me pidutsesime ja valitsust kirusime. Nepaali šerpavanaema nelja kilomeetri kõrgusel mulle omletti praadimas. See Delhi hotellipidaja, kes alguses väga sünge näis aga tegelikult osutus väga heaks ja sõbralikuks meheks. Nad kõik on endiselt seal ja teevad endiselt neid asju.
Ja reisi vältel tuli neid inimesi ju aina juurde. Iga kord, kui ma selle ettekujutuse omale vaimusilma manasin, oli tekkiv tohutu kõikehõlmavuse tunne natuke võimsam. Üllatus sellest, et see kõik minu sisse mahub, natuke suurem. Ja maailm tundub jälle natuke väiksem ja kodusem. Tuttavam ja hubasem.
Ma viibisin järgemööda aina rohkemates kohtades, järjest enamate inimestega. Reisi edenedes lisandusid mu vaimupilti Lõuna-India kanuumees ja hiinlasest turukaupmees. Riisipõllul askeldav pere Sulawesil. Teised seljakotirändurid kõikidest nendest hostelitest. Põhja-Humboldi talunikud. USA piiriametnik, pikast vahetusest ilmselgelt väsinud. See moslemilaste kari Sumatral, kellele ma lihtsas laudadest kokkulöödud klassiruumis inglise keelt õpetada püüdsin, aga tegelikult hoopis ise mingi väga tähtsa, sõnulseletamatu ja piire purustava õppetunni osaliseks sain.
Kõik need reisil kohatud inimesed, kelledest enamiku nimed ma olen ammu unustanud ja kelle näodki hakkavad tasapisi üheks massiks sulanduma. See ühtlane mass, nagu mingit sorti inimkonna koondnägu hakkab mulle vastu vaatama ajalehest, kui ma välisuudiseid loen. Kõik need inimesed. Head inimesed. Siirad, sõbralikud, abivalmis inimesed. Tegemas oma igapäevaseid toimetusi. Elamas oma elu oma parima äranägemise järgi. Rõõmustades, kui hästi läheb. Kurvastades, kui halvasti läheb. Kõik need elud, keda ma korraks kohtasin, ja mis kohe seejärel samamoodi edasi lähevad.
Selle reisi kõige tähtsam õppetund, ja ilmselt kogu mu elu kõige tähtsam õppetund on väga lihtne: 90% inimestest on head. Muidugi leidub ebasiiraid tüüpe, kelle jaoks tähtsaim on aineline kasu ja kes püüavad sind ära kasutada. Sinu pealt teenida. Valge turistina Aasias reisides on loomulik, et kohtad tihti petiseid ja libekeeli, sest nad kõik koonduvad lihtsalt sinu ümber. Aga ära lase ennast petta. Vaata nende taha. Vaata tavalisi inimesi, neid kes ise sinu juurde ei tule. Ja sa näed siirust ja heatahtlikkust. Mitte ainult Aasias, vaid igal pool. Isegi suurlinnades.
Ja ma ei saa muud moodi, kui armastada teid kõiki. Tervet seda planeeti. Kogu täiega. Heas ja halvas.
See on minu armas planeet.
Ja see kõik läheb järjest edasi.
7. mai 2010
Teispool
Niisiis põgenesin Las Vegasest üle Sierra Nevada San Franciscosse. San Franciscost niipalju, et see on igati kena linn. Imelik on niimoodi öelda, aga ta meenutab mingis täpsemalt teadvustamatus mõttes Euroopat. Mingit Pariisi või Roomat. Õigemini ideed Pariisist või Roomast. Selline tunne tuli millegipärast siin tänavatel kõndides peale. Kõik need kohvikud ja kunstipoekesed. Tänavatel oma teoseid müüvad kunstnikud ja muusikat mängivad head, suure koosseisuga ja hästiarranžeeritud bändid. Üldse toimub siin tänavatel palju elu. Mitte lavadel ega selleks otstarbeks ehitatud asutustes, vaid otse tänaval, taldupidi kõnniteeasfaldil. Kodutuid on siin ka palju, aga ka nemad on viisakad ja sõbralikud, paljud neist ei kerja niisama, vaid pakuvad müüa ajalehte Street Sheet, mis on spetsiaalselt selleks tehtud, et kodutud saaks seda müüa ja kus kirjutatakse avalikust ruumist ja linnapildist. Väga hea algatus ju. San Francisco juured on suuresti 1849. a. California kullapalavikus, sel ajal hakkas seni väikse külana kiratsenud asundus vohama. Seetõttu võiks arvata, et taoline rohmakas minevik annab ennast kuidagi linnaõhtustikus tunda, aga võta näpust. Ei ole mingit madalalaubalist või vaesusest meeleheitele viidud tahan-kiiresti-rikastuda-meeleolu, vaid hoopis naeratav vabameelsus. Õhus on hipiliikumist ja sõjavastasust. Kõnnin kohtades, kus toimusid Vietnami sõja aegsed protestid, jalutan pargis, kust sai alguse 1967. aasta "Summer of Love".
Aga sellele kõigele vaatamata on San Francisco siiski üks järjekordne linn. Ja linnasid on mu teel olnud juba niipalju, et mul oli väga hea meel, kui Seth mind üles korjas ja maale viis. Seth on mu sõber kellega ma kohtusin Nepaalis ja kellega koos Himaalajaid mööda ringi ronisime. Ta elab Põhja-Californias ja peab mesilasi. Elasin tema juures maal nädal aega ja ootasin üht rahalaekumist, et saaks koju sõita. Putitasime mesitarusid, kasvatasime emamesilasi, vedasime hästiarenenud tarusid korjemaadele, toitsime kängujäänud tarusid suhkruveega ja purgitasime mett. Mulle hakkas tunduma, et mesinduses on midagi väga terapeutilist. Kui sul pole parajasti väga kiire, vaid leiad hetke, et lihtsalt mesilaste sebimist vaadata, on need väikesed usinad putukad kuidagi väga ravivad. See süsteem, mis toimib kõige ülejäänu - taimeliikide levialade, tolmlemiste, loomade ja inimeste toimetuste - üle või kohal, aga on samas selle kõigega nii läbinisti seotud. Üks suur putuka, inimese ja taime sümbioos. Selline tohutult vana ja hästitoimiv ahel. See mõjub meditatiivsena.
Ja kirsiks tordi peal oli laupäevane laat, kuhu Humboldti maakonna põhjaosa rahvas tuli ostma-müüma-klatšima-lustima ja kus ma aitasin Sethil leti taga mett müüa. Päike paistis, tuul puhus, bänd mängis, neiud naeratasid ja minust sai aegamööda kohalik väikelinnakuulsus. Seth rääkis kõigile meie vägitegudest Himaalajates ja ma teenisin sellega palju feimi ja respekti. Veel kolm päeva hiljem kõnetati mind poes, et ooo sa oled see meemüüja Eestist. Tore on kuulus olla. :)
Arcata Farmer's Market, Humboldt Co, California.
Tegime laadal korraliku kassa ja et tegu oli 1. maiga, siis suundusime maipeole, kus sai Maypole'i ümber ringmängu mängida ja hiljem kohaliku iiri bändi taktis omal sokid jalast rokkida.
Järgmised paar päeva matkasime ka sekvoiametsades tuhandeaastaste puude vahel. Oma Himaalaja-matka meenutuseks ronisime kohaliku pisikese Mount Grasshopperi otsa. Tervitasime kitsi, rebaseid, jäneseid ja ilvest. Tahtsin Sethile tõlkida sõna "looduskümblus", aga ei osanud.
Founder's Grove, Humboldt Redwoods State Park.
Siinkohal pean oluliseks mainida, et Sethist sai suur Eesti fänn ja kui mõni eestlane peaks Põhja-Californiasse sattuma, on Seth meelsasti nõus majutama, ringi vedama ja kohti näitama. Mitte ainult nõus, vaid tal oleks kohe väga hea meel seda teha. Tegemist on väga heasüdamliku inimesega, tugeva sõjavastase ja poliitilise aktivistiga. Kontaktandmeid küsige minult.
25. aprill 2010
Häbitu propaganda
Vudige kõik nüüd poodi või kioski juurde ja ostke omale viimane Go Discover (2/2010). Sest see on üks tore ajakiri, kus on palju huvitavat lugemist. Muuhulgas ka minu Nepaali-retke kirjeldav jutuke.
24. aprill 2010
Kipsist ja penoplastist põrgu
Pealkiri käib Las Vegase kohta ja on laenatud Tõniselt. Aitähh, Tõnis. :)
Esimene emotsioon peale USA-sse saabumist oli, et toimunud on mingi ümberlülitus. Et mingi kang või lüliti on lükatud vastandasendisse võrreldes sellega, milles ta enne oli. Sest järsku oli kõik väga vastupidi. Ma ei olnud enam tähelepanu keskpunktis, nagu Aasias. Autod sõitsid paremal pool tänavat, mitte vasakul, nagu on normaalne. Kellaaeg võrreldes koduga oli järsku 10 tundi taga, mitte enam 7 tundi ees.
Nõnda ma jalutasin Los Angelese suuri ja laiu tänavaid pidi ja ümberlülitusetunne aina süvenes. Kui Aasia linnades on tänavatel elu, igal sammul kihab mingi tegevus ja räägib, istub, seisab või kõnnib kümme inimest, siis Ameerika linnad on nagu kõrbed. Väga avar nähtavus, tohutu laiad tänavad mida mööda vurab palju plekist ja klaasist kaste, aga inimesi näha pole. Kui tahad kuhugi jõuda, pead kõndima tund või paar. Tundsin ennast oma seljakotiga seal kõmpides tõelise väärnähtusena. Aasias mulle igal pool naeratati, kõikjal vaatasid vastu soojus ja heatahtlikkus. Siin aga haigutas kõikjal tühjus. Ümberlülitus.
Nõnda ma veetsin oma teise teisipäeva hommiku. Esimese teisipäeva hommiku veetsin ma Shanghai lennujaamas lennukit oodates. Päeval kell üks istusin lennukisse. Kui Los Angeleses maandusin, oli jälle teisipäeva hommik.
See teine teisipäeva hommik oli väga teistsugune (vau millise lause ma sain praegu kirjutada!). Oli jube külm, ma pidin seljakotipõhjast välja otsima oma fliisi. Jalgsi kuhugi jõuda polnud võimalik. Inimesed, keda bensiinijaamades ja poodides nägin, olid kõik paksud. Reklaamtahvlitel reklaamiti kõrvuti all-you-can-eat buffet'sid ja salenemiskuure. Nii klišeelik ameerika, et ma pidin jälle vaikselt naeru pugistama.
Õhtuks jõudsin Las Vegasesse. Jälle radikaalne muutus. Tuledesäras linna tänavatel olid kõikjal ahvatlused kiiresti rikastumiseks, siin-seal pakuti üht või teist narkootikumi, väga palju prinke tisse ja tagumikke, bikiinides kaunitare ning ettepanekuid suguühtesse astumiseks. Las Vegase hüüdnimi on Sin City, ja põhjusega.
Las Vegast on väga lihtne vihkama hakata. Liiga palju kipsist ja penoplastist võltssära, purjus kolledžitäkke ja ebasiivsalt käituvaid pakse turiste. See on koht, kuhu kontorikuubiku-ameeriklased kogunevad, et nädalavahetuseks või terveks nädalaks lips nagisse riputada ja tunda ennast vabalt. Teha lollusi, juua, mängida hasartmänge ja petta oma abikaasat. Või vastupidi, abielluda mõnes neist Elvise-teemalistest drive-in abielukontoritest. Cause this is Vegas, maaan. Las Vegas, maaan. Craaazyyyyy, maaaan!! Kõik tunnevad ennast filmistaarina. Sest limusiinisõit The Strip-i mööda edasi-tagasi ei maksa eriti palju. Isegi helikopterilend neoonsäras Vegase kohal maksab ainult $69. Seda võib endale lubada ka tavaline keskklassi pereisa. Nõnda siis sõidavadki need limusiinid hanereas mööda The Strip-i. Ja see helikopterite rong teeb oma igikestvat tiiru lennuväljast Stratosphere'i tornini ja tagasi. Igas limusiinis ja helikopteris istuvad turistid, kes saavad väga eksklusiivse teenuse osaliseks. Kõigile on see meeldejääv elamus, just selline nagu filmist nähtud.
Seda kõike on lihtne vihkama hakata. Isegi minul, kes ma sellest kõigest eriti osa ei võtnud. Muusikalishow'sid ja mustkunstietendusi vaatamas ei käinud, hotellis ei ööbinud, odava raha eest eksklusiivset teenindust ei ostnud. Ma sõitsin oma tudengihostelist bussiga Mirage'i ja mängisin pokkerit. Nädal aega järjest. Päevast päeva, õigemini ööst öösse. Tundsin ennast nagu kohalik, sest mul oli tunne, et ma käin tööl. Igapäevane commute bussiga kontorisse ja tagasi. Muidugi, õige pea ma sain aru, et ma ei käi tööl vaid ülikoolis, nagu eelmises postituses kirjutasin. Aga tunne oli sama. Ja vihkamine selle võlts-sära-tööstuse vastu, mis tahtis hinge tekkida, oli ka sama.
Ühel öösel peale oma pokkerisessiooni istusin ma Ricky-nimelise tänavamuusikuga jalakäijatesillal. Ta mängis tõesti väga head muusikat ja ma andsin talle Bellagio viiedollarilise žetooni, mille ma kavatsesin tegelikult omale mälestuseks jätta, aga tema muusika oli lihtsalt liiga hea ja ma tahtsin midagi vastu anda. Peale kolmandat lugu andsin talle ka oma taskusse jäänud Singapuri dollarid. Rohkem ma ei saanud talle anda ning peale viiendat lugu tegi Ricky ühe suitsu ja ütles et peab nüüd kahjuks hakkama igapäevatööd tegema. Ja ta alustas üht lihtsat ja naljakat lugu, mille sõnad palusid möödujatelt LSD ja õlle ostmiseks raha. Ja mööduv inimmass, mis eelnevalt oli jaheda jõena meist möödunud, muutus paugupealt. Inimjõest kostis naeru ja huilgeid, paistis lehvitusi ja visati münte.
Sest kui sa tahad tänaval raha teenida, on sul umbes kümme sekundit, et mööduja tähelepanu äratada. Su loos peab olema enam-vähem iga kümne sekundi tagant mõni naljakas või vähemalt tähelepanu äratav koht. Ma kolasin vahepeal ringi ja käisin Rickyt aeg-ajalt vaatamas. Ta mängis seda ühte ja sama lugu kaks tundi juttu. Ja teenis viiskümmend dollarit. Rohkem kui mina oma pokkeriga.
Kuradi pealiskaudne võltssäras Vegas, mõtlesin ma jälle. Linn, kus inimestel pole isegi minutit, et peatuda ja nautida tõeliselt head muusikat. Linn, kus tänavamoosekant peab raha teenimiseks mängima narri. Eks ole?
Aga pühapäeva öösel vastu esmaspäeva nägin ma seda armeed survepesuritega koristajaid, kes Las Vegase tänavatelt nädalavahetuse rokka maha pesid. Neis ei olnud midagi säravat. Nad olid tavalised mustatöölised. Silmis rutiinse töö robotpilk, mis mind nähes ikkagi naeratuseks kasvas, tegid nad oma tavalist palgatööd. Aga ma ei usu, et see naeratus oleks olnud see tavaline ameerika teenindajanaeratus, see kohustuslik keep smiling. Mulle tundus, et see oli siiram.
Ehitusettevõtja Mike, kelle ma ühest rideshare'i saidist leidsin ja kes mind oma autoga Las Vegasest San Franciscosse tõi, rääkis mulle, kui põhjas on praegu Las Vegase majandus. Tema jutu taustal hakkasid need tohutud poolelijäänud hotellikarbid The Stripi ääres palju loogilisemana tunduma. Väline fassaad on loomulikult sama särav edasi. See on viimane asi, millel lastakse langeda, sest sellest sõltub kogu selle linna sissetulek. Imelikul kombel ei tekita keset kõrbe ehitatud kõrghooned ja purskkaevud inimeses mõtet, et hasartmängubisnis on kasumlik, kõik see sära elatub just minusuguste mängijate rahast ja ilmselt pole siin palju lootust võita, vaid vastupidi - kuna siin kõik särab ja kõikjal mängib ilus muusika, on mul mõttekas oma raha just siin mänguautomaati toppida. Ehk läheb ka minul siin hästi.
Nii et seda välist fassaadi hoitakse üleval, maksku mis maksab. Vaid aeg-ajalt on näha mõnda bussipeatuses istuvat mustanahalist, kes omaette mingi kujuteldava kaaslasega räägib. Olid nad mingi aine mõju all, või lihtsalt hullud, ma ei tea. Aga neid oli häirivalt palju. Ja mu viimasel õhtul enne lahkumist leiti meie hostelist 300 meetri kaugusel ühelt järjekordselt tühjalt ehitusplatsilt surnukeha. (Ja kui me tahtsime selle kohta rohkem teada, läksime me hosteli ühistuppa ja panime käima teleka. Nii üdini ameerikalik, eksole?)
Kui olla natuke tähelepanelikum, on võimalik väga lihtsasti selle särava fassaadi taha näha. Eriti praegu, mil USA-s on käimas majanduskriis, ning Las Vegas on esimene, mis kannatab, ja viimane, mis sellest välja tuleb. Nüüd, peale jutuajamist Mike'iga, kui ma seda tean ja tagasi selle survepesuri ja tunkedes tänavapesija peale mõtlen, tundub tema naeratus päris suure asjana. Ma julgeksin isegi öelda, et selles oli mingit uhkust. Peaaegu lausa põllumehelikku uhkust. Igal öösel uhuvad nad survepesuriga oma põldu ja panevad sinna kasvama järgmise rahaseemne. Nad hooldavad oma põldu, seda America's Playgroundi, et nendel miljonitel kontorirottidel oleks kuhugi tulla oma auru välja laskma. Nad hooldavad seda ameerika kaitseventiili.
Ja ma ei suuda seda kohta vihata. Isegi neid polümeerist või jumal teab millest valatud kujusid Caesar's Palace'i ees, mille eesmärk on välja näha nagu antiikskulptuurid. Neid kullavärviga kaetud plastmassnikerdusi ja kõike seda sädelevat fassaadi, mille taga on kips ja penoplast. Võib-olla, kui ma otse kodust oleks Las Vegasesse lennanud ja selle elamuse osaliseks saanud, võib-olla siis ma suudaks. Aga mitte nüüd. Mitte peale Teherani noori, Himaalaja šerpasid ja Mumbai slumme. Mitte peale kõike seda. Nüüd on see lihtsalt üks järjekordne inimeksistentsi vorm. Üks järjekordne kuju, mille inimkogukond on ajalooliste, majanduslike ja ideoloogiliste tegurite mõjul võtnud. Nüüd on minus lihtsalt vaimustus. Vau ja ohhoo. Ka nii saab olla?! Einoh, täitsa huvitav.
Nii et Viva Las Vegas :)
Esimene emotsioon peale USA-sse saabumist oli, et toimunud on mingi ümberlülitus. Et mingi kang või lüliti on lükatud vastandasendisse võrreldes sellega, milles ta enne oli. Sest järsku oli kõik väga vastupidi. Ma ei olnud enam tähelepanu keskpunktis, nagu Aasias. Autod sõitsid paremal pool tänavat, mitte vasakul, nagu on normaalne. Kellaaeg võrreldes koduga oli järsku 10 tundi taga, mitte enam 7 tundi ees.
Nõnda ma jalutasin Los Angelese suuri ja laiu tänavaid pidi ja ümberlülitusetunne aina süvenes. Kui Aasia linnades on tänavatel elu, igal sammul kihab mingi tegevus ja räägib, istub, seisab või kõnnib kümme inimest, siis Ameerika linnad on nagu kõrbed. Väga avar nähtavus, tohutu laiad tänavad mida mööda vurab palju plekist ja klaasist kaste, aga inimesi näha pole. Kui tahad kuhugi jõuda, pead kõndima tund või paar. Tundsin ennast oma seljakotiga seal kõmpides tõelise väärnähtusena. Aasias mulle igal pool naeratati, kõikjal vaatasid vastu soojus ja heatahtlikkus. Siin aga haigutas kõikjal tühjus. Ümberlülitus.
Nõnda ma veetsin oma teise teisipäeva hommiku. Esimese teisipäeva hommiku veetsin ma Shanghai lennujaamas lennukit oodates. Päeval kell üks istusin lennukisse. Kui Los Angeleses maandusin, oli jälle teisipäeva hommik.
See teine teisipäeva hommik oli väga teistsugune (vau millise lause ma sain praegu kirjutada!). Oli jube külm, ma pidin seljakotipõhjast välja otsima oma fliisi. Jalgsi kuhugi jõuda polnud võimalik. Inimesed, keda bensiinijaamades ja poodides nägin, olid kõik paksud. Reklaamtahvlitel reklaamiti kõrvuti all-you-can-eat buffet'sid ja salenemiskuure. Nii klišeelik ameerika, et ma pidin jälle vaikselt naeru pugistama.
Õhtuks jõudsin Las Vegasesse. Jälle radikaalne muutus. Tuledesäras linna tänavatel olid kõikjal ahvatlused kiiresti rikastumiseks, siin-seal pakuti üht või teist narkootikumi, väga palju prinke tisse ja tagumikke, bikiinides kaunitare ning ettepanekuid suguühtesse astumiseks. Las Vegase hüüdnimi on Sin City, ja põhjusega.
Las Vegast on väga lihtne vihkama hakata. Liiga palju kipsist ja penoplastist võltssära, purjus kolledžitäkke ja ebasiivsalt käituvaid pakse turiste. See on koht, kuhu kontorikuubiku-ameeriklased kogunevad, et nädalavahetuseks või terveks nädalaks lips nagisse riputada ja tunda ennast vabalt. Teha lollusi, juua, mängida hasartmänge ja petta oma abikaasat. Või vastupidi, abielluda mõnes neist Elvise-teemalistest drive-in abielukontoritest. Cause this is Vegas, maaan. Las Vegas, maaan. Craaazyyyyy, maaaan!! Kõik tunnevad ennast filmistaarina. Sest limusiinisõit The Strip-i mööda edasi-tagasi ei maksa eriti palju. Isegi helikopterilend neoonsäras Vegase kohal maksab ainult $69. Seda võib endale lubada ka tavaline keskklassi pereisa. Nõnda siis sõidavadki need limusiinid hanereas mööda The Strip-i. Ja see helikopterite rong teeb oma igikestvat tiiru lennuväljast Stratosphere'i tornini ja tagasi. Igas limusiinis ja helikopteris istuvad turistid, kes saavad väga eksklusiivse teenuse osaliseks. Kõigile on see meeldejääv elamus, just selline nagu filmist nähtud.
Seda kõike on lihtne vihkama hakata. Isegi minul, kes ma sellest kõigest eriti osa ei võtnud. Muusikalishow'sid ja mustkunstietendusi vaatamas ei käinud, hotellis ei ööbinud, odava raha eest eksklusiivset teenindust ei ostnud. Ma sõitsin oma tudengihostelist bussiga Mirage'i ja mängisin pokkerit. Nädal aega järjest. Päevast päeva, õigemini ööst öösse. Tundsin ennast nagu kohalik, sest mul oli tunne, et ma käin tööl. Igapäevane commute bussiga kontorisse ja tagasi. Muidugi, õige pea ma sain aru, et ma ei käi tööl vaid ülikoolis, nagu eelmises postituses kirjutasin. Aga tunne oli sama. Ja vihkamine selle võlts-sära-tööstuse vastu, mis tahtis hinge tekkida, oli ka sama.
Ühel öösel peale oma pokkerisessiooni istusin ma Ricky-nimelise tänavamuusikuga jalakäijatesillal. Ta mängis tõesti väga head muusikat ja ma andsin talle Bellagio viiedollarilise žetooni, mille ma kavatsesin tegelikult omale mälestuseks jätta, aga tema muusika oli lihtsalt liiga hea ja ma tahtsin midagi vastu anda. Peale kolmandat lugu andsin talle ka oma taskusse jäänud Singapuri dollarid. Rohkem ma ei saanud talle anda ning peale viiendat lugu tegi Ricky ühe suitsu ja ütles et peab nüüd kahjuks hakkama igapäevatööd tegema. Ja ta alustas üht lihtsat ja naljakat lugu, mille sõnad palusid möödujatelt LSD ja õlle ostmiseks raha. Ja mööduv inimmass, mis eelnevalt oli jaheda jõena meist möödunud, muutus paugupealt. Inimjõest kostis naeru ja huilgeid, paistis lehvitusi ja visati münte.
Sest kui sa tahad tänaval raha teenida, on sul umbes kümme sekundit, et mööduja tähelepanu äratada. Su loos peab olema enam-vähem iga kümne sekundi tagant mõni naljakas või vähemalt tähelepanu äratav koht. Ma kolasin vahepeal ringi ja käisin Rickyt aeg-ajalt vaatamas. Ta mängis seda ühte ja sama lugu kaks tundi juttu. Ja teenis viiskümmend dollarit. Rohkem kui mina oma pokkeriga.
Kuradi pealiskaudne võltssäras Vegas, mõtlesin ma jälle. Linn, kus inimestel pole isegi minutit, et peatuda ja nautida tõeliselt head muusikat. Linn, kus tänavamoosekant peab raha teenimiseks mängima narri. Eks ole?
Aga pühapäeva öösel vastu esmaspäeva nägin ma seda armeed survepesuritega koristajaid, kes Las Vegase tänavatelt nädalavahetuse rokka maha pesid. Neis ei olnud midagi säravat. Nad olid tavalised mustatöölised. Silmis rutiinse töö robotpilk, mis mind nähes ikkagi naeratuseks kasvas, tegid nad oma tavalist palgatööd. Aga ma ei usu, et see naeratus oleks olnud see tavaline ameerika teenindajanaeratus, see kohustuslik keep smiling. Mulle tundus, et see oli siiram.
Ehitusettevõtja Mike, kelle ma ühest rideshare'i saidist leidsin ja kes mind oma autoga Las Vegasest San Franciscosse tõi, rääkis mulle, kui põhjas on praegu Las Vegase majandus. Tema jutu taustal hakkasid need tohutud poolelijäänud hotellikarbid The Stripi ääres palju loogilisemana tunduma. Väline fassaad on loomulikult sama särav edasi. See on viimane asi, millel lastakse langeda, sest sellest sõltub kogu selle linna sissetulek. Imelikul kombel ei tekita keset kõrbe ehitatud kõrghooned ja purskkaevud inimeses mõtet, et hasartmängubisnis on kasumlik, kõik see sära elatub just minusuguste mängijate rahast ja ilmselt pole siin palju lootust võita, vaid vastupidi - kuna siin kõik särab ja kõikjal mängib ilus muusika, on mul mõttekas oma raha just siin mänguautomaati toppida. Ehk läheb ka minul siin hästi.
Nii et seda välist fassaadi hoitakse üleval, maksku mis maksab. Vaid aeg-ajalt on näha mõnda bussipeatuses istuvat mustanahalist, kes omaette mingi kujuteldava kaaslasega räägib. Olid nad mingi aine mõju all, või lihtsalt hullud, ma ei tea. Aga neid oli häirivalt palju. Ja mu viimasel õhtul enne lahkumist leiti meie hostelist 300 meetri kaugusel ühelt järjekordselt tühjalt ehitusplatsilt surnukeha. (Ja kui me tahtsime selle kohta rohkem teada, läksime me hosteli ühistuppa ja panime käima teleka. Nii üdini ameerikalik, eksole?)
Kui olla natuke tähelepanelikum, on võimalik väga lihtsasti selle särava fassaadi taha näha. Eriti praegu, mil USA-s on käimas majanduskriis, ning Las Vegas on esimene, mis kannatab, ja viimane, mis sellest välja tuleb. Nüüd, peale jutuajamist Mike'iga, kui ma seda tean ja tagasi selle survepesuri ja tunkedes tänavapesija peale mõtlen, tundub tema naeratus päris suure asjana. Ma julgeksin isegi öelda, et selles oli mingit uhkust. Peaaegu lausa põllumehelikku uhkust. Igal öösel uhuvad nad survepesuriga oma põldu ja panevad sinna kasvama järgmise rahaseemne. Nad hooldavad oma põldu, seda America's Playgroundi, et nendel miljonitel kontorirottidel oleks kuhugi tulla oma auru välja laskma. Nad hooldavad seda ameerika kaitseventiili.
Ja ma ei suuda seda kohta vihata. Isegi neid polümeerist või jumal teab millest valatud kujusid Caesar's Palace'i ees, mille eesmärk on välja näha nagu antiikskulptuurid. Neid kullavärviga kaetud plastmassnikerdusi ja kõike seda sädelevat fassaadi, mille taga on kips ja penoplast. Võib-olla, kui ma otse kodust oleks Las Vegasesse lennanud ja selle elamuse osaliseks saanud, võib-olla siis ma suudaks. Aga mitte nüüd. Mitte peale Teherani noori, Himaalaja šerpasid ja Mumbai slumme. Mitte peale kõike seda. Nüüd on see lihtsalt üks järjekordne inimeksistentsi vorm. Üks järjekordne kuju, mille inimkogukond on ajalooliste, majanduslike ja ideoloogiliste tegurite mõjul võtnud. Nüüd on minus lihtsalt vaimustus. Vau ja ohhoo. Ka nii saab olla?! Einoh, täitsa huvitav.
Nii et Viva Las Vegas :)
22. aprill 2010
Las Vegase Ülikool, Pokkeriteaduskond
Minule kui pokkerimängijale oli Las Vegas pettumuseks. Olen ilmselt internetipokkeriga liiga ära harjunud. Pean loomulikuks, et 24/7 on saadaval enam-vähem ükskõik milline mäng, ükskõik millised turniirid. Live'is see muidugi nii pole. Ükskõik kui palju reaalseid mängijaid ühes kohas koos on, interneti virtuaalsuses hõljuvate kümnete tuhandete vastu ikka ei saa.
Aga õppida oli siin sellegipoolest palju. Mängutehnilistest aspektidest ega strateegiast ma ei hakka rääkima. Ma ei puuduta ka diilerite kõnepruuki ja kogu seda lahedat pokkerisubkultuuri, mida internetis mängides on võimalik täielikult eirata aga mis pärislaua taga istudes kuidagi nii loomulik tundub. Sest põhiliseks õppetunniks olid need hetked iseendaga kahekesi, PEALE järjekordset pokkerimängu bussipeatuse poole kõndides. Hommikul kell kümme, peale 16-tunnist sessiooni, taskus raske matemaatilise, masinliku, tuima tööga duubeldatud raha. Järgmisel õhtul peale lühikest 3-tunnist sessiooni sama teekond, taskus tühjus, sest sama stack õnnestus kiirelt ja lollilt kaotada. Järgmisel päeval bussiga uuesti linna sõites julguse otsimine, enesekindluse kogumine, et oma kulunud jakis (mis muide kõlbab nii Himaalaja lumiste tippude vahele kui ka Las Vegase peenetesse kasiinosaalidesse, aitähh Andra, et sa selle õmblesid) istuda taas sinna lauda, nende rikkurivõsukeste ja noorte vihaste IT-ärimeeste vastu.
Põhiline õppetund oligi see, kuidas säilitada enesevalitsus. Kuidas mitte lasta kõike seda sädelust, neid ilusaid bikiinides beibesid, kulda ja karda, omale pea sisse. Kuidas jääda rahulikuks, kui laual on minu nädala aja elamisraha ja ma pean vastu võtma adekvaatseid otsuseid. Hindama vastasmängija isiksuseomadusi. Arvutama tõenäosusi. Iga viga läks kalliks maksma. Ja kokkuvõttes maksin kenakese koolitustasu. Ent õppetund oli seda väärt.
Ja peale oma viimast pokkeriööd istusin ühe 24h drive-in abiellumiskontori ees, milliseid on siin Vegases kümneid. Nosisin Seven-Elevenist ostetud külma võileiba ja tegin mõttes kokkuvõtteid. Abielukontori katusel oli suur papist Elvis, mille alakeha oli elektrimootori jõul edasi tagasi liikuma pandud. Sest päris Elvis tegi ju ka nii. Elektrimootor surises ja laagrid, mille küljes papist alakeha rippus, kriuksusid. Kell võis olla nelja või viie paiku hommikul. Istusin ja mõtlesin sessiooni vältel tehtud otsuste üle, andsin hinnangut oma mängule. Kuid järsku, selle Elvise alakeha kriuksu saatel meenus mulle millegipärast Harry, üks paapualane Jayapuras, kellega ma ühel õhtul pikemalt juttu ajasin. Ja ma mõtlesin, mida tema sellest siin arvaks. Kuidas ma talle seletaks, mida ma viimased nädal aega teinud olen. Kui palju tema sellest aru saaks?
See oli selline imelik kontrastne hetk. Mingit sorti maailmade põrkumine minu enda peas. Ma kirjutan sellest kohe järgmise postituse. Võib-olla pika, võib-olla lühikese. Ma veel ei tea. Aga ükskõik kui palju ükskõik kui head teksti ei suuda edasi anda seda nihet, mis toimus minu peas sel öösel Las Vegas Boulevardil drive-in abielukontori ees papist Elvise alakeha kriuksumise saatel.
15. aprill 2010
Ümberlülitus
Mis saab, kui beduiin viia Gröönimaa jääväljadele? Või võtta Winnetou ja tõsta ta laupäevaõhtusesse ööklubisse Atlantis? Mis saaks siis, kui võtta mind Indoneesia idaotsast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega näiteks Las Vegasesse?
Ma millegipärast arvan, et sellised kontrastid peaksid tooma inimeses esile mingi sisemise olemuse. Mingi tugevuse, kui seda seal on. Usu, kui seal peaks seda leiduma. Põhioleku. Sellise mida muidu näha pole.
Saint-Exupery kirjutas oma "Inimeste maas" berberi hõimupealikest, kelle prantslased tõid Prantsusmaale, et neile demonstreerida tsivilisatsiooni imesid, lootuses et see muudab nad pehmemaks ja paneb prantsuse koloniaalvõimule alluma. Berberid vaatasid lennukeid, raadiosaatjaid, laevu, kraanasid ja linnu. Nad kehitasid selle kõige peale õlgu, sest nende sees oli usk jumalasse ja see oli nii suur, et see välispidiselt kogetud kontrast ei mõjunud nende peale.
See tinglik kõneviis mu esimeses lõigus oli tegelikult põhjuseta. Sest küsimus on täiesti aktuaalne. Mis saab, kui võtta mind Indoneesia idaosast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega Las Vegasesse? Sest siin ma olen. Las Vegases. Ja minus ei ole usku jumalasse, ma olen ateist. Mis siis nüüd saab?
Ma millegipärast arvan, et sellised kontrastid peaksid tooma inimeses esile mingi sisemise olemuse. Mingi tugevuse, kui seda seal on. Usu, kui seal peaks seda leiduma. Põhioleku. Sellise mida muidu näha pole.
Saint-Exupery kirjutas oma "Inimeste maas" berberi hõimupealikest, kelle prantslased tõid Prantsusmaale, et neile demonstreerida tsivilisatsiooni imesid, lootuses et see muudab nad pehmemaks ja paneb prantsuse koloniaalvõimule alluma. Berberid vaatasid lennukeid, raadiosaatjaid, laevu, kraanasid ja linnu. Nad kehitasid selle kõige peale õlgu, sest nende sees oli usk jumalasse ja see oli nii suur, et see välispidiselt kogetud kontrast ei mõjunud nende peale.
See tinglik kõneviis mu esimeses lõigus oli tegelikult põhjuseta. Sest küsimus on täiesti aktuaalne. Mis saab, kui võtta mind Indoneesia idaosast Paapua saarelt ja sõidutada mõne ööpäeva jooksul lennukite ja bussidega Las Vegasesse? Sest siin ma olen. Las Vegases. Ja minus ei ole usku jumalasse, ma olen ateist. Mis siis nüüd saab?
9. aprill 2010
Altminek
Paapua Uus-Guinea konsulaadist 6igel ajal viisat saada ei 6nnestunud. Asjaajamine seal asutuses on v6rreldes LP-s kirjeldatuga tunduvalt muutunud. Seet6ttu on lood nyyd nii, et asun Indoneesia k6ige idapoolsemas punktis, kust minna pole mitte kuhugi peale PNG (kuhu ma ei p22se), ja Indoneesia viisa l6peb kahe p2eva p2rast. Teisis6nu on mul kaks p2eva aega, et siit riigist v2lja saada. Vastasel korral j22n Indoneesiasse illegaalseks immigrandiks.
Niisiis surfan palavikuliselt internetis, otsimaks p22seteed.
Ilusat reedet teile. :)
Niisiis surfan palavikuliselt internetis, otsimaks p22seteed.
Ilusat reedet teile. :)
4. aprill 2010
Veri objektiivil
Kui minus esimest korda tärkas plaan saada dokumentalistiks või antropoloogiafilmide tegijaks, arvasin ma, et dokumentalist on selline inimene, kelle jaoks filmimine/pildistamine on esmatähtis. Selline inimene, kes filmib edasi, kõigi raskuste ja ohtude kiuste. Millegipärast kerkis mu kujutelma väljend "filmib edasi ka siis, kui objektiiv on verine".
Plaan dokumentalistiks saada on mu juuste all ikka veel alles, loodetavasti saab see varsti ka tegelikkuseks. Aga ma olen aru saanud, et heade kaadrite saamiseks on esmatähtsad hoopis muud omadused. Näiteks oskus töötada inimestega. Oskus töötada erinevates sotsiaalsetes olukordades. Kaamera taga, ja veelgi enam, enne kaamera kättevõtmist tehtav töö, ning peale kaamera käestpanekut tehtav töö on sama olulised, kui objektiivi ees toimuv. Ent elu pani mind täna siiski proovile ja ma sain teada, kas minus on niipalju dokumentalisti, et ma pildistan edasi ka siis, kui objektiivile sõna otseses mõttes pritsib verd.
Teisisõnu, ma sattusin nendele katsetele, mis ma ise kunagi enda jaoks välja mõtlesin. Ja ma läbisin need edukalt. Ma pühkisin vere porisesse t-särki ja pildistasin edasi.
Kohe jutustan, kuidas see kõik aset leidis.
Naljakal kombel ei plaaninud ma üldse Sulawesile tulla. Aga Balilt Papuale lendamiseks peab tegema siin vahemaandumise. Ja kui ma juba siin olen siis otsustasin kaeda ka veidike ringi. See "kui ma juba siin olen" mõte on üldse üks needus. Sest reisil olles on vahetpidamata see "kui ma juba siin olen" tingimus ju täidetud. Vahetpidamata oled sa ju kuskil. Ja siis tunned pidevat kohustust võimalust ära kasutada. Käia seda vaatamas, toda proovimas, sest "ma juba ju olen siin" ja "jumal teab kas ma siia enam teist korda elus satun". Niisiis istusin ma bussi peale ja sõitsin 9 tundi, et jõuda Tana Torajasse, mis on kuulus oma kristluse pealetungi kiuste veidrana säilinud kultuuri poolest. Ja täna hommikul ajasin ma ennast kell kuus üles, et võtta giid ja minna kohaliku kolmepäevase matusetseremoonia viimast päeva, ehk kulminatsiooni vaatama.
Pildil on Babu, minu giid, kelle ma võtsin eelkõige selleks, et mul oleks mingi vahemees. Keegi kohalikes kommetes kodus olev tõlk ja valvur, kes vaataks, et ma midagi väga lolli ei teeks. Sest matused on selline delikaatne teema.
Matusetseremooniale kohale jõudes valitses taluõuel aga hoopis selline muhe suguvõsakokkutuleku atmosfäär. Kohal oli oma paarsada inimest. Mu giid andis edasi meie kingituse kadunud noormehe vanematele - ploki sigarette. Enamasti kingitakse suitsu, riisi või raha. Vingemad mehed panevad kamba peale välja sea või lausa pühvli. Mina ja Babu nii vinged mehed polnud. Hea pühvel maksab auto hinna.
Vanemad polnudki niiväga rusutud oma 22-aastase poja surmast, lõppude lõpuks on neil ju viis poega ja üks tütar veel täitsa elus ja terved. Kõik naeratasid mulle, mul lubati kõike pildistada, pakuti teed. Ainult tuppa kadunukest vaatama ei pääsenud. See olevat väga suur au, mida mulle, suvalisele turistile, polnud erilist põhjust osutada. Muidugi oleks tahtnud näha, kuidas näeb välja kaks nädalat toas seisnud surnukeha, mida küla taimetargad on formaliinisüstidega "värskena" hoidnud. Aga kui ei saa, siis ei saa. Niisiis tatsasin mööda õue ringi, lehvitasin lastele ja vaatasin kuidas lõkke kohal valmib bambustorudesse topitud liha-aedviljade-kookosepiima-segu (pa'piong). Täielik idüll. Siis ma ei teadnud veel, et umbes tund aega hiljem on taluõu kaetud vere ja soolikatega.
See algas nii, et ühel hetkel ütles Babu mulle: "Nüüd läheb lahti." Ja siis läks lahti. Järgemööda lõigati kõri läbi kolmel ohvripühvlil. Kui lõige oli meisterlik, hõiskas rahvas kiitvalt. Kui mitte nii meisterlik, hõisati vähem. Pühvlid hüplesid veidi, niipalju kui köidikud lubasid, pritsisid verd ja pori igasse ilmakaarde, kuid paari minuti jooksul vajusid külili ja jäid vaikseks. Koheselt asuti ka veel sooja pühvliliha tükeldama, ja raadiomikrofoniga mees käis lihatükkide vahel, osutas kepiga ja kuulutas, milline küla saab millise tüki omale. Porisele taluõuele valgusid vereloigud, kerkisid soolikakuhjad ja lahtilõigatud pühvlimaost valgunud poolseeditud märja rohu hunnikud.
Funktsioneerisin selles olukorras täiesti adekvaatselt. See verepritse, mis mu kaamerat tabas, oli tegelikult päris väike. Hoopis rohkem häiris mind porikamakas, mis lendas pühvlikabja alt täpselt keset mu rinnaesist. "Pildistab ka siis, kui objektiiv verine... pildistab ka siis, kui objektiiv verine..." vasardas mu peas. Ignoreerisin vastikustunnet, mida tekitas pühvlite avatud hingetorudest pahiseva õhu hääl, kui nad tuigerdavail jalul püüdsid veel elust kinni hoida ja püsti püsida. Ignoreerisin ka seda heli, mille kirjeldamiseks ma sobivat sõna ei leia, mida tekitab läbilõigatud arterist väljapääsev veri. Sebisin ringi, et leida paremat rakurssi. Kuulasin giidi selgitusi ja küsisin täpsustavaid küsimusi. Isegi siis, kui taluõuele hakati tassima jalgupidi bambusritvade küljes rippuvaid sigu, kes oma saatust ette nähes südantlõhestavalt ruigasid. Esimesed kaks veristamist vaatasime ära, siis lahkusime. Sammusime Babuga vesteldes mootorratta poole, eemal mattus kolmanda ohvrisea ruigamine tasapisi verekorinasse.
Ja me ei lahkunud mitte sellepärast, et vastik oleks hakanud vaid sellepärast, et regulaarse pärastlõunase vihmani jääv aeg aina kahanes ja meil oli vaja veel asju teha.
Ma olen üles kasvanud Lasnamäel. Ma olen harjunud keskküttega ja poodi tuuakse liha minuteada kombinaadist, kus valges kitlis mehed seda masinatega valmistavad. See oli esimene kord mu elus, kui ma nägin, kuidas sureb koerast suurem loom. Kõike seda arvesse võttes olen oma tänase esinemisega väga rahul - suutsin funktsioneerida äärmiselt ebameeldivas situatsioonis. Üks Jakartast kohale tulnud Indoneeslane väljendas mulle oma šokeeritust. Kuigi ta nägi ainult seatappu, sest selleks ajaks kui ta kohale jõudis, lamasid pühvlid juba täiesti rahulike fileedena hunnikutes. Tema arust oli julm, et seatapupuss anti kõigepealt kuueaastasele poisile harjutamiseks.
Alles siis, kui poiss oli paar korda südamest mööda torganud, tuli täismees, suskas pussi õigesse kohta ja lõpetas sea piinad. Julm muidugi, aga too täismees oli ju ka kunagi kuueaastane poiss. Me kõik õpime.
Vastikustunnet soolikate ja surma vastu saan lubada endale alles nüüd. On õhtu, ma olen turvaliselt oma hotellitoas oma läpaka taga ja ma võin jälle olla see väike Lasnamäe poiss, kes nuttis lohutamatult, kui tema armas kokkerspanjel auto alla jäi.
Kui see vastikustunne üle läheb, pean hakkama fotosid sorteerima. Kõike seda kirja panema. Uuesti läbi ja uuesti üle elama.
Plaan dokumentalistiks saada on mu juuste all ikka veel alles, loodetavasti saab see varsti ka tegelikkuseks. Aga ma olen aru saanud, et heade kaadrite saamiseks on esmatähtsad hoopis muud omadused. Näiteks oskus töötada inimestega. Oskus töötada erinevates sotsiaalsetes olukordades. Kaamera taga, ja veelgi enam, enne kaamera kättevõtmist tehtav töö, ning peale kaamera käestpanekut tehtav töö on sama olulised, kui objektiivi ees toimuv. Ent elu pani mind täna siiski proovile ja ma sain teada, kas minus on niipalju dokumentalisti, et ma pildistan edasi ka siis, kui objektiivile sõna otseses mõttes pritsib verd.
Teisisõnu, ma sattusin nendele katsetele, mis ma ise kunagi enda jaoks välja mõtlesin. Ja ma läbisin need edukalt. Ma pühkisin vere porisesse t-särki ja pildistasin edasi.
Kohe jutustan, kuidas see kõik aset leidis.
Naljakal kombel ei plaaninud ma üldse Sulawesile tulla. Aga Balilt Papuale lendamiseks peab tegema siin vahemaandumise. Ja kui ma juba siin olen siis otsustasin kaeda ka veidike ringi. See "kui ma juba siin olen" mõte on üldse üks needus. Sest reisil olles on vahetpidamata see "kui ma juba siin olen" tingimus ju täidetud. Vahetpidamata oled sa ju kuskil. Ja siis tunned pidevat kohustust võimalust ära kasutada. Käia seda vaatamas, toda proovimas, sest "ma juba ju olen siin" ja "jumal teab kas ma siia enam teist korda elus satun". Niisiis istusin ma bussi peale ja sõitsin 9 tundi, et jõuda Tana Torajasse, mis on kuulus oma kristluse pealetungi kiuste veidrana säilinud kultuuri poolest. Ja täna hommikul ajasin ma ennast kell kuus üles, et võtta giid ja minna kohaliku kolmepäevase matusetseremoonia viimast päeva, ehk kulminatsiooni vaatama.
Pildil on Babu, minu giid, kelle ma võtsin eelkõige selleks, et mul oleks mingi vahemees. Keegi kohalikes kommetes kodus olev tõlk ja valvur, kes vaataks, et ma midagi väga lolli ei teeks. Sest matused on selline delikaatne teema.
Matusetseremooniale kohale jõudes valitses taluõuel aga hoopis selline muhe suguvõsakokkutuleku atmosfäär. Kohal oli oma paarsada inimest. Mu giid andis edasi meie kingituse kadunud noormehe vanematele - ploki sigarette. Enamasti kingitakse suitsu, riisi või raha. Vingemad mehed panevad kamba peale välja sea või lausa pühvli. Mina ja Babu nii vinged mehed polnud. Hea pühvel maksab auto hinna.
Vanemad polnudki niiväga rusutud oma 22-aastase poja surmast, lõppude lõpuks on neil ju viis poega ja üks tütar veel täitsa elus ja terved. Kõik naeratasid mulle, mul lubati kõike pildistada, pakuti teed. Ainult tuppa kadunukest vaatama ei pääsenud. See olevat väga suur au, mida mulle, suvalisele turistile, polnud erilist põhjust osutada. Muidugi oleks tahtnud näha, kuidas näeb välja kaks nädalat toas seisnud surnukeha, mida küla taimetargad on formaliinisüstidega "värskena" hoidnud. Aga kui ei saa, siis ei saa. Niisiis tatsasin mööda õue ringi, lehvitasin lastele ja vaatasin kuidas lõkke kohal valmib bambustorudesse topitud liha-aedviljade-kookosepiima-segu (pa'piong). Täielik idüll. Siis ma ei teadnud veel, et umbes tund aega hiljem on taluõu kaetud vere ja soolikatega.
See algas nii, et ühel hetkel ütles Babu mulle: "Nüüd läheb lahti." Ja siis läks lahti. Järgemööda lõigati kõri läbi kolmel ohvripühvlil. Kui lõige oli meisterlik, hõiskas rahvas kiitvalt. Kui mitte nii meisterlik, hõisati vähem. Pühvlid hüplesid veidi, niipalju kui köidikud lubasid, pritsisid verd ja pori igasse ilmakaarde, kuid paari minuti jooksul vajusid külili ja jäid vaikseks. Koheselt asuti ka veel sooja pühvliliha tükeldama, ja raadiomikrofoniga mees käis lihatükkide vahel, osutas kepiga ja kuulutas, milline küla saab millise tüki omale. Porisele taluõuele valgusid vereloigud, kerkisid soolikakuhjad ja lahtilõigatud pühvlimaost valgunud poolseeditud märja rohu hunnikud.
Funktsioneerisin selles olukorras täiesti adekvaatselt. See verepritse, mis mu kaamerat tabas, oli tegelikult päris väike. Hoopis rohkem häiris mind porikamakas, mis lendas pühvlikabja alt täpselt keset mu rinnaesist. "Pildistab ka siis, kui objektiiv verine... pildistab ka siis, kui objektiiv verine..." vasardas mu peas. Ignoreerisin vastikustunnet, mida tekitas pühvlite avatud hingetorudest pahiseva õhu hääl, kui nad tuigerdavail jalul püüdsid veel elust kinni hoida ja püsti püsida. Ignoreerisin ka seda heli, mille kirjeldamiseks ma sobivat sõna ei leia, mida tekitab läbilõigatud arterist väljapääsev veri. Sebisin ringi, et leida paremat rakurssi. Kuulasin giidi selgitusi ja küsisin täpsustavaid küsimusi. Isegi siis, kui taluõuele hakati tassima jalgupidi bambusritvade küljes rippuvaid sigu, kes oma saatust ette nähes südantlõhestavalt ruigasid. Esimesed kaks veristamist vaatasime ära, siis lahkusime. Sammusime Babuga vesteldes mootorratta poole, eemal mattus kolmanda ohvrisea ruigamine tasapisi verekorinasse.
Ja me ei lahkunud mitte sellepärast, et vastik oleks hakanud vaid sellepärast, et regulaarse pärastlõunase vihmani jääv aeg aina kahanes ja meil oli vaja veel asju teha.
Ma olen üles kasvanud Lasnamäel. Ma olen harjunud keskküttega ja poodi tuuakse liha minuteada kombinaadist, kus valges kitlis mehed seda masinatega valmistavad. See oli esimene kord mu elus, kui ma nägin, kuidas sureb koerast suurem loom. Kõike seda arvesse võttes olen oma tänase esinemisega väga rahul - suutsin funktsioneerida äärmiselt ebameeldivas situatsioonis. Üks Jakartast kohale tulnud Indoneeslane väljendas mulle oma šokeeritust. Kuigi ta nägi ainult seatappu, sest selleks ajaks kui ta kohale jõudis, lamasid pühvlid juba täiesti rahulike fileedena hunnikutes. Tema arust oli julm, et seatapupuss anti kõigepealt kuueaastasele poisile harjutamiseks.
Alles siis, kui poiss oli paar korda südamest mööda torganud, tuli täismees, suskas pussi õigesse kohta ja lõpetas sea piinad. Julm muidugi, aga too täismees oli ju ka kunagi kuueaastane poiss. Me kõik õpime.
Vastikustunnet soolikate ja surma vastu saan lubada endale alles nüüd. On õhtu, ma olen turvaliselt oma hotellitoas oma läpaka taga ja ma võin jälle olla see väike Lasnamäe poiss, kes nuttis lohutamatult, kui tema armas kokkerspanjel auto alla jäi.
Kui see vastikustunne üle läheb, pean hakkama fotosid sorteerima. Kõike seda kirja panema. Uuesti läbi ja uuesti üle elama.
2. aprill 2010
Eesti Ekspress ja 3G
Teen reklaami: viimasest Ekspressist saab lugeda minu kirjutatud lugu
Dharavi slummist Mumbais. Pole saanud ise seda veel lugeda, sest
puudub arvuti võrku ühendamise võimalus. Seda postitust toksin sõbra
poolt antud vana telefoniga Lõuna-Sulawesi maaliinibussist. Naljakal
kombel pidin reisima Indoneesiasse, et esimest korda elus 3G
tehnoloogiat kasutada.
Dharavi slummist Mumbais. Pole saanud ise seda veel lugeda, sest
puudub arvuti võrku ühendamise võimalus. Seda postitust toksin sõbra
poolt antud vana telefoniga Lõuna-Sulawesi maaliinibussist. Naljakal
kombel pidin reisima Indoneesiasse, et esimest korda elus 3G
tehnoloogiat kasutada.
--
Sent from my mobile device
1. aprill 2010
Köhatus
kui järsku nägin silmapiiril sellist pilti. Foto on tehtud mobiiliga,
sestap halb kvaliteet. Tegu on sellesama Gunung Rinjani vulkaaniga,
mille otsa me nädalake aega tagasi ronisime. Kraatrist tõusev
tossupilv pani kergelt kulmu kergitama küll, sest asun praegu sellest
vulkaanist vaid 30 kilomeetri kaugusel. Aga toetusin kohalike inimeste
rahulikele näoilmetele ja võtsin vastu otsuse, et tegu pole millegi
ohtlikuga. Selliseid otsuseid tuleb siin ringi reisides langetada. Kas
võin rahulikult oma õlut edasi juua, või peaksin paaniliselt ringi
tormama ja appi karjuma hakkama? Kas peaksin valima mingi ägedama või
naljakama poosi, milles Pompei-stiilis vulkaanilise tuha alla maetud
saada? :)
Seekord läks siiski õnneks veel. Ühe taolise köhatuse tegi vulkaan ka
siis, kui me parajasti kraatriserval ringi tatsasime. Näib, et tegu on
rahuliku ja regulaarse nähtusega.
30. märts 2010
Niisama hängin siin
SSI OWD sai tehtud. Olen nüüd paberitega.
Töö käigus sai kohatud kalapoeg Nemot, ürgkala Ürjot, zooloogiaõpiku kaanekala Birgitit, vähionu Väinot, kilpkonnatädi Hertat ja palju muid kirevaid elukaid. Haitüdruk Klaarika kohta ei saa kindalt väita. Midagi väga kaugelt vist nägin, kolm mingit asja liikusid nagu. Mu veealune observatsioonivõime on loomulikult veel väga piiratud. Tundusid küll ülalt tumedad, alt heledad. Nagu üks haitüdruk olema peab. Proovisin lähemale ka ujuda, aga nad ei olnud kohtumisest huvitatud ja ma ei tahtnud instruktorist väga kaugele minna ka.
Teine grupp, kes meist paarisaja meetri kaugusel mulistas, ütles pärast küll, et nägid haisid. Nii et ma saan kindlalt väita ainult seda, et olen olnud paarisaja meetri kaugusel haitüdrukutest. Aga et oma silmaga näinud oleks, paraku öelda ei saa.
Midagi jääb järgmiseks reisiks kah alles.
Sukeldumisfotod on siin.
29. märts 2010
Salvestamatu
Vulkaani otsast tehtud timelapse'id on siin:
http://vimeo.com/10498135 ja
http://vimeo.com/10498229
Mõlemad on veidi liiga lühikesed. Mis teha, reaalaeg kulgeb ikka oma kiirusel ja polnud mahti seal kraatriserval kauem kaameral klõpsuda lasta. Oli vaja tagasi minema hakata, et mitte vihma kätte jääda.
http://vimeo.com/10498135 ja
http://vimeo.com/10498229
Mõlemad on veidi liiga lühikesed. Mis teha, reaalaeg kulgeb ikka oma kiirusel ja polnud mahti seal kraatriserval kauem kaameral klõpsuda lasta. Oli vaja tagasi minema hakata, et mitte vihma kätte jääda.
27. märts 2010
Põgenemine paradiisi
Allikas: http://www.lomboktrails.com/gili-trawangan-lombok.htm
Mu telefon läks taas kaduma, nii et nüüd olen kättesaadav ainult Indoneesia numbrilt. Sest Indoneesia sim kaart jäi alles ja mul on juba uus telefon - üks reisikaaslane andis oma vana ja üleliigse telefoni mulle ära.
Ma ei ole oma telefoni peale üldse pahane, et ta otsustas põgeneda. Peale pikka ja seiklusterohket elu on ta täielikult ära teeninud vanaduspuhkuse siinsel imelisel paradiisisaarel. Ma olen ausalt öeldes ta peale isegi veidike kade. Ilmselt mõistis ta, et paremat võimalust enam ei tule ja ta roomas oma Nokia-klapi klõbinal salaja mu taskust välja.
See saar siin kannab nime Gili Trawangan ja kujutab endast tõesti täielikku klišeed. Esimesed paar tundi, mis ma siin ringi käisin, mugistasin ma pidevalt vaikselt naerda. Ei ole võimalik, et ongi selline koht päriselt olemas, mitte arvutiga tehtud. Mitte Photoshopi ja libedate reisiagentide poolt klantskataloogis kirjeldatud, vaid päriselt, reaalselt eksisteeriv. See ajas lihtsalt südamest naerma. Kilomeetrise läbimõõduga saareke, mis on täielikult ümbritsetud valge liivaranna poolt. Palmid, liiv ja sügavsinine ookean, mis taamal sulab kokku taevaga või kulmineerub naabersaare vulkaanitipuga.
Rentisin omale lähimast poehütist lestad ja maski ning läksin snorgeldama. Korallide vahel vupsasid vikerkaarevärvilised kalad ja väikesed merikilpkonnad. Taamal kadus merepõhi järsu vallina pimedasse sügavikku ja selle nõlval näksis ürgkala Ürjo mingit merikapsast. Minuvanused võib-olla mäletavad ühte siniste kaantega zooloogiaõpikut, mille esikaanel oli kollase- ja mustatriibuline kala. Need kalad võtsid mind siin korraks oma parve ja me ujusime koos ringi. Ma olin mereelustikust täielikus vaimustuses juba ENNE sukeldumiskursuse algust.
Allikas: http://www.globalcoral.org/4TH%20INTERNATIONAL%20BIOROCK%20CORAL%20REEF%20RESTORATION%20WORKSHOP.htm
Ja täna oli OWD esimene tund. Oeh. Siit lahkumine saab olema väga keeruline. Jälle üks selline koht.
Lombok ja Gunung Rinjani
Enne paradiisisaarele saabumist sai veidike ringi matkatud mööda vihmametsa.
Ja vallutatud üks vulkaan.
Allikas: http://gumuxranger.web.id/documents/seven-summit-indonesia.html
Retk kestis kaks päeva. Päris vulkaanitippu meid ei lastud, sest vihmahooaeg pole veel päris läbi saanud ja matkajaid sinna seetõttu ei lubata. Rajad on libedad ja varingute tõttu ohtlikud. Aga koidueelses pimeduses lõunapoolkera võõraste tähtkujude all kraatrinõlva pidi üles rühkimine, pimeduses vulkaanitipu lähedal kumav laava, vulkaanilõõrist kostuv reaktiivmootorit meenutav mühin ja sellele kõigele järgnev päikesetõusu-värvideplahvatus võtsid niigi juba jalad nõrgaks. Ilmselt poleks minust vulkaanitippu ronijat olnudki. Pidin maha istuma ja mõtlema, mis loodusjõud see on, mis kombineerib prootonite ja neutronite ürgsupist kokku selliseid imelisi pilte.
Ja siis otsustas keset kraatrijärve asuv minivulkaan veidi köhatada, nägime lõõrist tõusvat musta tossu- ja tolmupilve, siia-sinna lendas kruusa ja magmat ning nelja-viie sekundi pärast jõudis meieni ka kärgatus. Ma mässasin oma fotokaga nagu segane (millalgi ehk saan ka veidi pilte ja ühe timelapse'i üles laadida), aga mõistsin juba sealsamas, et see on ajaraiskamine. Pole mõtet püüda salvestada salvestamatut.
Seda, mida ma tol hommikul vihmametsa kohal kahe ja poole kilomeetri kõrgusel kraatriserval seistes tundsin pildistamise suhtes, olen ma hakanud tegelikult vaikselt tundma ka kirjutamise suhtes. Mul on aina raskem oma reisist siia kirjutada. Raske on muljetada, vastata "kuidas läheb?" küsimustele. Ma ei oska enam hästi sõnu ritta seada. Kõik mis ma kirjutan, tundub tühisena. Üha enam hakkab minus võimust võtma mingi vaikiv ja sügav lugupidamine, ülim respekt, mis väljendub selles, et ma istun oma hotellitoas ja vaatan seina, sest sees keeb lihtsalt selline ülim möll. Mu reis on olnud juba päris pikk, kogemusi ja elamusi on olnud palju. Ma ei suuda juba ammu isegi pooltki oma mõtetest ja tunnetest kirja panna. Seda on lihtsalt liiga palju.
Kuidas sa paned kirja maailma?
Tellimine:
Postitused (Atom)