Avalikud teadaanded

Vahelduseks kaks täiesti igavat haldusliku iseloomuga teadaannet.

Leidus üks inimene, kes veel ei teadnud, et detsembrikuu Go Discover ajakirjas ilmus minu artikkel väikesest seiklusest Iraanis. Nüüd kuulutan igaks juhuks siis üle, et kõik teaks. Praegu poodi minna seda ajakirja nõudma on vist juba hilja. Nii et.. ma ei teagi... lihtsalt võtke teadmiseks.

Teine tähtis kuulutus puudutab Floriani ja mu telefoni. Nimelt peale paarinädalast lahusolekut sain ma oma telefoni jälle tagasi, sest leidus üks hea inimene, kes selle mulle Lõuna-Indiast kulleriga järele saatis. See hea inimene peab Alleppey's sellist külalistemaja: http://www.dazzledewresort.com/

Kui kellelgi Alleppey'sse asja, astuge läbi, tervitage minu poolt ja ööbige seal. Veits üle saja krooni öö eest sellises kohas pole palju.

Ja hakake saatma mulle nüüd sõnumeid. Massiivselt!

Sissejuhatus Malaisiasse

Maandusin Koaala Sumparis. Kuna troopikas karusid ei ela, siis on pealinn neil siin nimetatud koaala järgi.

Esimene asi mis juhtus, oli see, et kohe seal lennukitrepi peal löödi mulle sooja märja ajalehega näkku, lärtsti! Lonely Planet iseloomustab siinset kliimat päris tabavalt et "hot and steamy as Tom Jones in a greenhouse".

Teise asjana üllatas tõik, et siin asjad töötavad. Peale Indiat, kus valitseb üldiselt kas totaalne kaos või üleorganiseeritud bürokraatlik totrus, on väga meeldiv viibida kohas, kus asjad töötavad. Liiklus (indialane loe: seislus) ei kujuta siin mitte plekist ja vingugaasist koosnevat Browni liikumist, vaid rahulikku voogu, mis kulgebki nendest asfaldile veetud valgetest joontest ja nooltest lähtuvalt. Ja punase tule süttides jäädaksegi täiesti seisma. Ja kui kuskil on parkimist keelav liiklusmärk, siis seal tõepoolest ei pargitagi! Raske on sellise asjaga harjuda. :)

Tegelikult ei ole KL muidugi mingi Koaala Sumpar, vaid supermetropol. Kohalikud ütlevad tema kohta "Kei Ell", nagu Los Angelesi kohta on popp öelda "Ell Ei". Arengus on süüdi naftaraha - Malaisia on üks näide selle kohta, et nafta ei pruugigi alati olla rahvale needuseks. Turisti meelitamisel ei sõida Malaisia ainult oma pikast ajaloost tuleneval pärandil, nagu India, vaid iseseisvumisest alates on usinasti ehitatud ka aina uusi uhkeid asju. Ja osad on päris ilusad. Eesti kinnisvaraarendajad võiks siia vaatama tulla, kuidas betoonist, klaasist ja terasest saab teha ka täitsa kenasid hooneid.

Ja et siin on töötav infrastruktuur, päris poed, restoranid ja baarid, viisakalt riides inimesed ja täitsa sile asfalt, on mul tunne nagu oleks tagasi pärismaailma jõudnud.

PS - Minu poolt kasutatud transpordivahendite nimekirja saab nüüd lisada ka monoraili. Mulle väga meeldib see, et ühistransport on tõstetud ülejäänud tänavast mitme korruse jagu kõrgemale. Siis istud oma trammiistmel ja vaatad kõigile neile kiiskavate linnamaasturitega tõusikutele ülevalt alla. :)

Lugu läheb edasi

Train journeys are about possibilities. They denote a change in state. When you arrive, you are no longer the same person who departed. You can make new friends en route, or find old enemies; you may get diarrhoea from eating stale stamosas or cholera from drinking contaminated water. And, dare I say it, you might even discover love. Sitting in berth number three of coach S7 of train 2926A, with fifty thousand rupees tucked inside my underwear, the tantalizing possibility which tickled my senses and thrilled my heart was that I might, just might, be about to fall in love with a beautiful traveller in a blue salwar kameez. And when I say love, I don't mean the unrequited, unequal love that we profess for movie stars and celebrities. I mean real, practical, possible love. Love which does not end in tears on the pillow, but which can fructify into marriage. And kids. And family holidays in Goa.

-- Vikas Svarup "Slumdog Millionaire"

Ilus lugu, kas pole? Aga see pole minu lugu. Minu rongi number on 8029, mitte 2926A, see kannab nime LTT Shalimar Express, mu kohanumber on 40, vagun S17, ja ma ei sõida selle rongiga selleks, et armuda vastasnaril reisivasse ilusasse tüdrukusse, kes kummardub narilt alla, et oma kingad põrandale visata ja kelle pluusikaelusest ma sellejuures väga sügavale sisse näen, vaatepilt mis kuueteistaastasele India poisile kindlasti väga liigutav on. Nii liigutav, et ta tahab soetada selle tüdrukuga pere ja minna puhkusele Goasse. Ei, see pole minu lugu. See on Ram'i, ühe India tänavapoisi lugu.

Minu lugu on teistsugune. Kuigi raamatus kirjeldatavad stseenid ja kohad ja lõhnad ja hääled on nii tuttavad, on minu lugu teistsugune. Minu lugu räägib kõigepealt sellest, kuidas läksin tagasi Dharavisse, et uuesti ja seekord omapäi selle tänavaid ja käigukesi mööda uitada, kuidas ma lasin ühel kohalikul tänavapoisil ennast ringi juhatada, huvitavamaid kohti näidata ja enda käest raha nuruda. Kuidas ma hetkeemotsiooni ajel otsustasin, et Indiast aitab, läksin esimesse internetiputkasse, ostsin ja printisin välja lennupileti Kalkutast Kuala Lumpurisse.

Siis räägib see lugu sellest, kuidas ma istusin Kalkuta rongi peale, lamasin poolteist ööpäeva vahekäigu kõrval oma ülemisel naril, vaatasin aknast välja, vaatasin teisi reisijaid, kuulasin teemüüja laulu, kuulasin vagunikolinat ja vedurivilet, kuulasin vastutuleva rongi müratormi teisel pool õhukest vaguniseina, kuulasin pleierist Kunileiu ja Ernesaksa koorilaulu mis on nii armas et toob klombi kurku, kirjutasin läpakasse artiklit Dharavi slummist, kirjutasin läpakasse oma reisikirja, kirjutasin läpakasse seda blogipostitust mida sa praegu loed, et see kunagi kuskil internetti pääsedes üles riputada, pesin hambaid, nägu ja käsi, jagades kraani kõrgi India pereisaga, astusin peatuste perroonidele, et hetkeks viibida mingis järjekordses linnas, mille nime ma võib-olla peatusesildilt näen, võib-olla ka mitte, vahet pole ausalt öeldes, see on lihtsalt mingi järjekordne linn, kus elab näiteks mingi paar miljonit inimest oma lootuste ja muredega, sõin samosasid ja banaane, et hüpata rongiuksest sisse tagasi siis, kui rong on juba aeglaselt liikuma hakanud, et jõuaks tekkida magus põnevusmoment hinges, hurmav väike hirmuke, et äkki ma jään rongist maha, siia Kesk-India linna, mille nime ma ei tea, teadmata isegi kas me oleme ikka veel Maharastra osariigis või oleme jõudnud juba Chhattisgarhi, ilma oma seljakotita, ilma oma passita, telefonita, kõigeta. See teeb naril oma kola keskel lamamise märksa mõnusamaks.

Aga see kõik oli vahepalaks. Eelkõige ma ikkagi lamasin oma naril, vaatasin räpast vagunilage ja mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin.

Jah, väga palju võib juhtuda 36 tunni jooksul, kui sa peaaegu oma narilt liikumata läbid 2000 kilomeetrit, sõidad ühe subkontinendi ühelt rannikult teisele, Araabia mere kaldalt Bengaali lahe äärde.

Aitab Indiast, aeg on liikuda edasi. Mõne tunni pärast tõusen kõrgele Maa atmosfääri, et sealt alla tulles leida end hoopis teise kultuuri, keele, lõhnade, helide ja värvide maailmast, Malaisiast.

Rentslimiljonärid

Ma tean juba, et Indias pole eriti mõtet midagi oodata või eeldada. Sest reaalsus on alati teistsugune. Aga ikkagi, kui sulle öeldakse, et homme sa näed üht Aasia suurimat slummi, siis fantaasia läheb käima ja loob su peas mingi eelneva ettekujutuse. Võtab selle viletsuse, kerjused ja tänavamustuses roomavad lapsed, mida India linnades tihti kohtab, ja korrutab näiteks sajaga.

Ja siis, kui sa lähed ja kõnnid ringi Dharavi slummis Mumbais, irvitab India sulle jälle näkku. "Vahi lolli, jälle eeldas midagi." Näed elamuid, mis ei olegi kilest ja papist, vaid täitsa korralikest tellistest. Näed inimesi, kes ei istu niisama ega tegele varastamise ja kerjamisega, vaid kes teevad käsitööd ja sorteerivad prügist välja kõike, mida annab taaskasutada. Näed lapsi, kes käivad isegi mingit sorti koolis. Masendava issand-jumal-kui-õudne-kuidas-need-inimesed-elavad-mulje (nagu "Slumdog Millionaire'st" võis Dharavi kohta jääda) asemel sain positiivse elamuse selle kohta, kuidas väga limiteeritud ressursside abil, äärmises vaesuses, on võimalik positiivse mõtlemise ja tugeva kogukonnatunde korral suht hästi elada. SUHT hästi, sest ega see elu siin muidugi mingi meelakkumine ei ole. Näiteks need sorteeritud plastmassi graanuliteks sulatavad mehed ei tööta ilmselt just eurotingimustes, aga siin Indias tuleb oma väärtushinnangud elukvaliteedi osas enivei ümber kalibreerida. Ja see fakt, et neil on töökoda, kus nad saavad plastmassi graanuliteks sulatada, ja et slummielanikest on loodud mingi sotsiaalne süsteem, mis korjab Mumbai tänavatelt selle plastmassi ja papi ja metalli ja sorteerib ja jagab eri töökodade vahel taaskasutamiseks, ja et töökodadest väljub tooraine, mis läheb uuesti kasutusse, ja et slummi tuleb selle eest mingi raha, on juba iseenesest üli-üli-positiivne!

Ja neli-viis aastat tagasi tuli siia mingi britt, vaatas seda slummielu ja otsustas, et ta tahab midagi head siin maailmas teha. Ta otsis mõned paremini inglise keelt oskavad kohalikud omale giidideks, tegi siin-seal turistidele reklaami ja nüüd on tal organisatsioon, mis lükkab sellest slummist iga päev läbi paarkümmend turisti kuuestes gruppides. Nihestab nende inimeste maailmapilti ja tõstab teadlikkust. Ja lisaks sellele genereerib ekskursioonitasudena heal päeval kuni 10 000 ruupiat. Lahutame sellest maha organisatsiooni käigushoidmise kulud ning järele jääb puhastulu, mille abil käitab ta arvutiõpet andvat kooli Dharavi slummis. Ma vaatan talle järele, kui ta peale meie jutuajamist ronib redelit mööda tagasi oma teise korruse "kontorisse". Geenius! Mees on viie aastaga loonud omale masina, mis toodab talle iga päev tööstuslikes kogustes head karmat.

Ma tahan omale ka sellist masinat.

Raport

Päriselu on viimasel ajal läinud nii aktiivseks, et pole aega internetis istuda. Sellest ka postitustepõud siin blogis. Ja ega tänanegi päev pole erand. Vahepeal on nähtud Mathura ahvid, Vrindavani templid, Agra elektrikatkestus ja teadmine, et Taj Mahal on kuskil lähedal, Varanasi (jälle! Jälle Varanasi!) ghatid ja Ganges, Cochini pimedad palavad ööd, Alleppey kanalid, ja järved, Cherai rand krabide ja suurte lainetega.

Praegu olen Mumbais, homseks olen end registreerinud ekskursioonile Mumbai slummidesse. Firma kes seda korraldab, koosneb noortest aktivistidest, kes saadava tulu edendavad slummielanike elu. Firma kannab neil nime Reality Tours. Eks see ütleb ka midagi. Kaamerad on tuuri ajal keelatud (mõistetav, eks).

PS - Oma telefoni ma kaotasin ära. Või kui päris täpne olla, siis ei kaotanud, sest ma tean väga hästi, kus see asub. Aga ma ise asun 1200 km põhja pool, nii et vaevalt ma talle järele minna viitsin. Tänan Floriani kellelt ma selle sain, igati hea telefon oli. Otsin omale siit millalgi mingi uue.

PPS - Kunagi kindlasti kirjutan pikemalt. Luban :)