Lugu läheb edasi

Train journeys are about possibilities. They denote a change in state. When you arrive, you are no longer the same person who departed. You can make new friends en route, or find old enemies; you may get diarrhoea from eating stale stamosas or cholera from drinking contaminated water. And, dare I say it, you might even discover love. Sitting in berth number three of coach S7 of train 2926A, with fifty thousand rupees tucked inside my underwear, the tantalizing possibility which tickled my senses and thrilled my heart was that I might, just might, be about to fall in love with a beautiful traveller in a blue salwar kameez. And when I say love, I don't mean the unrequited, unequal love that we profess for movie stars and celebrities. I mean real, practical, possible love. Love which does not end in tears on the pillow, but which can fructify into marriage. And kids. And family holidays in Goa.

-- Vikas Svarup "Slumdog Millionaire"

Ilus lugu, kas pole? Aga see pole minu lugu. Minu rongi number on 8029, mitte 2926A, see kannab nime LTT Shalimar Express, mu kohanumber on 40, vagun S17, ja ma ei sõida selle rongiga selleks, et armuda vastasnaril reisivasse ilusasse tüdrukusse, kes kummardub narilt alla, et oma kingad põrandale visata ja kelle pluusikaelusest ma sellejuures väga sügavale sisse näen, vaatepilt mis kuueteistaastasele India poisile kindlasti väga liigutav on. Nii liigutav, et ta tahab soetada selle tüdrukuga pere ja minna puhkusele Goasse. Ei, see pole minu lugu. See on Ram'i, ühe India tänavapoisi lugu.

Minu lugu on teistsugune. Kuigi raamatus kirjeldatavad stseenid ja kohad ja lõhnad ja hääled on nii tuttavad, on minu lugu teistsugune. Minu lugu räägib kõigepealt sellest, kuidas läksin tagasi Dharavisse, et uuesti ja seekord omapäi selle tänavaid ja käigukesi mööda uitada, kuidas ma lasin ühel kohalikul tänavapoisil ennast ringi juhatada, huvitavamaid kohti näidata ja enda käest raha nuruda. Kuidas ma hetkeemotsiooni ajel otsustasin, et Indiast aitab, läksin esimesse internetiputkasse, ostsin ja printisin välja lennupileti Kalkutast Kuala Lumpurisse.

Siis räägib see lugu sellest, kuidas ma istusin Kalkuta rongi peale, lamasin poolteist ööpäeva vahekäigu kõrval oma ülemisel naril, vaatasin aknast välja, vaatasin teisi reisijaid, kuulasin teemüüja laulu, kuulasin vagunikolinat ja vedurivilet, kuulasin vastutuleva rongi müratormi teisel pool õhukest vaguniseina, kuulasin pleierist Kunileiu ja Ernesaksa koorilaulu mis on nii armas et toob klombi kurku, kirjutasin läpakasse artiklit Dharavi slummist, kirjutasin läpakasse oma reisikirja, kirjutasin läpakasse seda blogipostitust mida sa praegu loed, et see kunagi kuskil internetti pääsedes üles riputada, pesin hambaid, nägu ja käsi, jagades kraani kõrgi India pereisaga, astusin peatuste perroonidele, et hetkeks viibida mingis järjekordses linnas, mille nime ma võib-olla peatusesildilt näen, võib-olla ka mitte, vahet pole ausalt öeldes, see on lihtsalt mingi järjekordne linn, kus elab näiteks mingi paar miljonit inimest oma lootuste ja muredega, sõin samosasid ja banaane, et hüpata rongiuksest sisse tagasi siis, kui rong on juba aeglaselt liikuma hakanud, et jõuaks tekkida magus põnevusmoment hinges, hurmav väike hirmuke, et äkki ma jään rongist maha, siia Kesk-India linna, mille nime ma ei tea, teadmata isegi kas me oleme ikka veel Maharastra osariigis või oleme jõudnud juba Chhattisgarhi, ilma oma seljakotita, ilma oma passita, telefonita, kõigeta. See teeb naril oma kola keskel lamamise märksa mõnusamaks.

Aga see kõik oli vahepalaks. Eelkõige ma ikkagi lamasin oma naril, vaatasin räpast vagunilage ja mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin.

Jah, väga palju võib juhtuda 36 tunni jooksul, kui sa peaaegu oma narilt liikumata läbid 2000 kilomeetrit, sõidad ühe subkontinendi ühelt rannikult teisele, Araabia mere kaldalt Bengaali lahe äärde.

Aitab Indiast, aeg on liikuda edasi. Mõne tunni pärast tõusen kõrgele Maa atmosfääri, et sealt alla tulles leida end hoopis teise kultuuri, keele, lõhnade, helide ja värvide maailmast, Malaisiast.