Sissejuhatus Malaisiasse

Maandusin Koaala Sumparis. Kuna troopikas karusid ei ela, siis on pealinn neil siin nimetatud koaala järgi.

Esimene asi mis juhtus, oli see, et kohe seal lennukitrepi peal löödi mulle sooja märja ajalehega näkku, lärtsti! Lonely Planet iseloomustab siinset kliimat päris tabavalt et "hot and steamy as Tom Jones in a greenhouse".

Teise asjana üllatas tõik, et siin asjad töötavad. Peale Indiat, kus valitseb üldiselt kas totaalne kaos või üleorganiseeritud bürokraatlik totrus, on väga meeldiv viibida kohas, kus asjad töötavad. Liiklus (indialane loe: seislus) ei kujuta siin mitte plekist ja vingugaasist koosnevat Browni liikumist, vaid rahulikku voogu, mis kulgebki nendest asfaldile veetud valgetest joontest ja nooltest lähtuvalt. Ja punase tule süttides jäädaksegi täiesti seisma. Ja kui kuskil on parkimist keelav liiklusmärk, siis seal tõepoolest ei pargitagi! Raske on sellise asjaga harjuda. :)

Tegelikult ei ole KL muidugi mingi Koaala Sumpar, vaid supermetropol. Kohalikud ütlevad tema kohta "Kei Ell", nagu Los Angelesi kohta on popp öelda "Ell Ei". Arengus on süüdi naftaraha - Malaisia on üks näide selle kohta, et nafta ei pruugigi alati olla rahvale needuseks. Turisti meelitamisel ei sõida Malaisia ainult oma pikast ajaloost tuleneval pärandil, nagu India, vaid iseseisvumisest alates on usinasti ehitatud ka aina uusi uhkeid asju. Ja osad on päris ilusad. Eesti kinnisvaraarendajad võiks siia vaatama tulla, kuidas betoonist, klaasist ja terasest saab teha ka täitsa kenasid hooneid.

Ja et siin on töötav infrastruktuur, päris poed, restoranid ja baarid, viisakalt riides inimesed ja täitsa sile asfalt, on mul tunne nagu oleks tagasi pärismaailma jõudnud.

PS - Minu poolt kasutatud transpordivahendite nimekirja saab nüüd lisada ka monoraili. Mulle väga meeldib see, et ühistransport on tõstetud ülejäänud tänavast mitme korruse jagu kõrgemale. Siis istud oma trammiistmel ja vaatad kõigile neile kiiskavate linnamaasturitega tõusikutele ülevalt alla. :)