Niisama hängin siin

SSI OWD sai tehtud. Olen nüüd paberitega.
Töö käigus sai kohatud kalapoeg Nemot, ürgkala Ürjot, zooloogiaõpiku kaanekala Birgitit, vähionu Väinot, kilpkonnatädi Hertat ja palju muid kirevaid elukaid. Haitüdruk Klaarika kohta ei saa kindalt väita. Midagi väga kaugelt vist nägin, kolm mingit asja liikusid nagu. Mu veealune observatsioonivõime on loomulikult veel väga piiratud. Tundusid küll ülalt tumedad, alt heledad. Nagu üks haitüdruk olema peab. Proovisin lähemale ka ujuda, aga nad ei olnud kohtumisest huvitatud ja ma ei tahtnud instruktorist väga kaugele minna ka.
Teine grupp, kes meist paarisaja meetri kaugusel mulistas, ütles pärast küll, et nägid haisid. Nii et ma saan kindlalt väita ainult seda, et olen olnud paarisaja meetri kaugusel haitüdrukutest. Aga et oma silmaga näinud oleks, paraku öelda ei saa.
Midagi jääb järgmiseks reisiks kah alles.
Sukeldumisfotod on siin.

Salvestamatu

Vulkaani otsast tehtud timelapse'id on siin:
http://vimeo.com/10498135 ja
http://vimeo.com/10498229

Mõlemad on veidi liiga lühikesed. Mis teha, reaalaeg kulgeb ikka oma kiirusel ja polnud mahti seal kraatriserval kauem kaameral klõpsuda lasta. Oli vaja tagasi minema hakata, et mitte vihma kätte jääda.

Põgenemine paradiisi

Allikas: http://www.lomboktrails.com/gili-trawangan-lombok.htm

Mu telefon läks taas kaduma, nii et nüüd olen kättesaadav ainult Indoneesia numbrilt. Sest Indoneesia sim kaart jäi alles ja mul on juba uus telefon - üks reisikaaslane andis oma vana ja üleliigse telefoni mulle ära.
Ma ei ole oma telefoni peale üldse pahane, et ta otsustas põgeneda. Peale pikka ja seiklusterohket elu on ta täielikult ära teeninud vanaduspuhkuse siinsel imelisel paradiisisaarel. Ma olen ausalt öeldes ta peale isegi veidike kade. Ilmselt mõistis ta, et paremat võimalust enam ei tule ja ta roomas oma Nokia-klapi klõbinal salaja mu taskust välja.

See saar siin kannab nime Gili Trawangan ja kujutab endast tõesti täielikku klišeed. Esimesed paar tundi, mis ma siin ringi käisin, mugistasin ma pidevalt vaikselt naerda. Ei ole võimalik, et ongi selline koht päriselt olemas, mitte arvutiga tehtud. Mitte Photoshopi ja libedate reisiagentide poolt klantskataloogis kirjeldatud, vaid päriselt, reaalselt eksisteeriv. See ajas lihtsalt südamest naerma. Kilomeetrise läbimõõduga saareke, mis on täielikult ümbritsetud valge liivaranna poolt. Palmid, liiv ja sügavsinine ookean, mis taamal sulab kokku taevaga või kulmineerub naabersaare vulkaanitipuga.
Rentisin omale lähimast poehütist lestad ja maski ning läksin snorgeldama. Korallide vahel vupsasid vikerkaarevärvilised kalad ja väikesed merikilpkonnad. Taamal kadus merepõhi järsu vallina pimedasse sügavikku ja selle nõlval näksis ürgkala Ürjo mingit merikapsast. Minuvanused võib-olla mäletavad ühte siniste kaantega zooloogiaõpikut, mille esikaanel oli kollase- ja mustatriibuline kala. Need kalad võtsid mind siin korraks oma parve ja me ujusime koos ringi. Ma olin mereelustikust täielikus vaimustuses juba ENNE sukeldumiskursuse algust.


Allikas: http://www.globalcoral.org/4TH%20INTERNATIONAL%20BIOROCK%20CORAL%20REEF%20RESTORATION%20WORKSHOP.htm

Ja täna oli OWD esimene tund. Oeh. Siit lahkumine saab olema väga keeruline. Jälle üks selline koht.

Lombok ja Gunung Rinjani
Enne paradiisisaarele saabumist sai veidike ringi matkatud mööda vihmametsa.



Ja vallutatud üks vulkaan.


Allikas: http://gumuxranger.web.id/documents/seven-summit-indonesia.html

Retk kestis kaks päeva. Päris vulkaanitippu meid ei lastud, sest vihmahooaeg pole veel päris läbi saanud ja matkajaid sinna seetõttu ei lubata. Rajad on libedad ja varingute tõttu ohtlikud. Aga koidueelses pimeduses lõunapoolkera võõraste tähtkujude all kraatrinõlva pidi üles rühkimine, pimeduses vulkaanitipu lähedal kumav laava, vulkaanilõõrist kostuv reaktiivmootorit meenutav mühin ja sellele kõigele järgnev päikesetõusu-värvideplahvatus võtsid niigi juba jalad nõrgaks. Ilmselt poleks minust vulkaanitippu ronijat olnudki. Pidin maha istuma ja mõtlema, mis loodusjõud see on, mis kombineerib prootonite ja neutronite ürgsupist kokku selliseid imelisi pilte.

Ja siis otsustas keset kraatrijärve asuv minivulkaan veidi köhatada, nägime lõõrist tõusvat musta tossu- ja tolmupilve, siia-sinna lendas kruusa ja magmat ning nelja-viie sekundi pärast jõudis meieni ka kärgatus. Ma mässasin oma fotokaga nagu segane (millalgi ehk saan ka veidi pilte ja ühe timelapse'i üles laadida), aga mõistsin juba sealsamas, et see on ajaraiskamine. Pole mõtet püüda salvestada salvestamatut.

Seda, mida ma tol hommikul vihmametsa kohal kahe ja poole kilomeetri kõrgusel kraatriserval seistes tundsin pildistamise suhtes, olen ma hakanud tegelikult vaikselt tundma ka kirjutamise suhtes. Mul on aina raskem oma reisist siia kirjutada. Raske on muljetada, vastata "kuidas läheb?" küsimustele. Ma ei oska enam hästi sõnu ritta seada. Kõik mis ma kirjutan, tundub tühisena. Üha enam hakkab minus võimust võtma mingi vaikiv ja sügav lugupidamine, ülim respekt, mis väljendub selles, et ma istun oma hotellitoas ja vaatan seina, sest sees keeb lihtsalt selline ülim möll. Mu reis on olnud juba päris pikk, kogemusi ja elamusi on olnud palju. Ma ei suuda juba ammu isegi pooltki oma mõtetest ja tunnetest kirja panna. Seda on lihtsalt liiga palju.

Kuidas sa paned kirja maailma?

Bali porduelu

Kirjutamine on selline imelik asi, vähemalt minu jaoks, et tihtipeale pole see kontrollitav. Seekord näiteks, kui ma peale oma esimest õhtut Balil, kell viis hommikul oma tuppa tagasi jõudsin, olin ma emotsioonidest nii pungis, et võtsin läpaka ja tahtsin kirjutada ühe blogipostituse. Poolteist tundi hiljem, kui väsimus minust lõpuks võitu sai ja ma läpakakaane kinni panin, teadsin ma juba, et blogipostitust sellest ei saa. Sest see tiraad ei mahu lihtsalt blogisse ära. 9000 tähemärki olid ekraanil ja ma polnud ikka veel suutnud kirja panna seda mõtet. Mingit sõnumit või mõtet, mis kuskil minu sees oli ja mille pärast ma üldse kirjutama olin hakanud. Aga mis oli veel liiga segane. Sestap kopipeistisin ma selle tekstimassiivi ära oma reisikirjafaili ja nüüd, hommikul alustasin lühidat ja blogiformaadile sobivamat postitust.

Niisiis, lühidalt: võtke kõige nõmedam ööklubi, mida te teate, korrutage sajaga, lisage kulbiga lääne ja ida ebavõrdsusest tulenevat sotsiaaldemokraatlikku häbitunnet ja tüütuid taksojuhte, ladyboy'sid, massaaži- ja seksipakkujaid, ning te saate Kuta, Legiani ja Seminyaki. Need on kolm lõunapoolset küla siin Balil, põhiline turismipiirkond. Tõsiasi, et siin on viimase kaheksa aasta jooksul plahvatanud vähemalt neli islamiterroristide pommi, vähemalt 300 inimest on saadetud teise ilma ja ühte baari ja ühte ööklubi lihtsalt füüsiliselt enam olemas ei ole, asetub kohe kuidagi teise valgusesse.

Ma tulin siia mõttega teha läbi sukeldumiskursused, sest see on siin odavam ja märksa ägedam, kui Eestis. Aga ausalt öeldes mõtlen ma praegu ainult sellele, mis suunas lahkuda. Kas põhja poole rahulikemasse Bali piirkondadesse, või laevaga mõnele idapoolsemale saarele. Õnneks on sukeldumisvõimalusi siin küllaga ja ma ei pea taluma seda suurt paaritumistantsu, mida lääne noored siia tegema on tulnud. Ma ei ole mingi snoob ja ka mulle meeldib väga üks väike pidu ja külm õlleklaas, aga kuskil on siiski ka minu jaoks mingi piir. Peale lihtsameelseid Sumatra väikelinnainimesi, Mumbai slumme ja Nepaali vaesust on mul lääne inimeste, minu kultuurikaaslaste pärast, lihtsalt häbi. Ja ma ei jõua imestada ajaloohoovuste ja turumajanduse keerkäike, mis on ehitanud siia, keset konservatiivset islamiriiki, sellise hoorapunkri.

Niisiis tahan ma praegu vaid lugeda Lonely Planetit ja wikitravelit, guugeldada sukeldumisfirmasid ja vaadata natuke Indoneesia kaarti, et otsustada oma lahkumise suund.

Ikka veel ei väsi maailm mind üllatamast.

Obama andis korvi

Barack helistas mulle ja ütles, et tal on praegu kodus väga kiire. Käed-jalad on tööd täis selle va tervishoiureformiga. Nii et ta väga vabandas ja ütles, et ei saa minuga seekord Jakartasse kohtuma tulla, vaid peab selle asemel kodus senaatoritega jagelema. Tal oli väga kahju, ütles et jube hea meelega oleks minuga soojas Jakarta öös Jalan Jaksa ääres külma Bintangi libistanud, nüüd peab selle asemel kõledas Washingtonis kuivaritest poliitikutega vaidlema. Vaene vaene Barack.

Ma ise olen ka muidugi kurb, et sõber tulla ei saa. Mis teha, ostsin pileti ja lendan Balile, et seal end veidi lohutada. Eks kolan ööklubides ja baarides, uitan mööda lumivalgeid paradiisirandu ja püüan asuursinises ookeanis koralliriffide vahel sukeldudes oma muret unustada.

Praegu ootan Jakarta lennujaamas lennukile minekut. Aega on veel neli tundi. Kohale jõuan kesköö paiku, nagu ikka. Mul on selline loll komme tekkinud. Jõuda uutesse kohtadesse südaöösiti.

In the news...

Teen lahti Jakarta Posti, et end kohalike uudistega kurssi viia, ja mida ma näen? Esilehelt vaatab vastu uudis: Cargo plane forced to land on frozen Estonian lake. Päris põnev aktsioon teil seal.

Muus osas domineerivad pealkirju paar terrorismivastast operatsiooni Aceh'is ja Obama eelolev külaskäik. USA šokolaadipoisist president on nimelt otsustanud tulla järgmisel nädalal siia oma lapsepõlve mängumaadele mäletustelõngakera veeretama.

Üks informatiivne teadaanne ka: mu Indoneesia number on +6281365610814, keda huvitab. Saata võib tervitusi, sõnumeid, armastust, positiivset kosmilist energiat ja raha.

Nüüd tagantjärele võib öelda niipalju, et Bukittinggi oli ebaõnnestumine. Sest praktiliselt pidevalt sadas vihma ja kuhugi eriti seetõttu minna ei saanud. Oleks tahtnud ronida aktiivselt podiseva Gunung Merapi otsa ja käia uudistamas ümberkaudset külaelu, aga mägiretke korradav giid keeldus vihmaga välja minemast. Mudane vulkaaninõlv pidada nimelt olema nii libe, et meenutab seda stseeni ühest nõukaaegsest multikast klaasmäe, tüdruku ja hobusega (mis selle pealkiri oligi, kes mäletab?)

Sestap istusime giidiga kohvikus, jõime õlut ja kirusime vihma. Nagu Eesti suvi, täitsa kodune tunne oli. Ainult et Bukittinggisse on rajatud väga palju kohvikuid, hotelle mis kõik seisavad tühjalt. Üks päris võimas hotellikarp oli ka pooleli jäänud ja kõrgus mäsleva betoonist ja armatuurrauast groteskse skulptuurina linna kohal. Rahvusvahelise ajakirjanduse hüsteerilised kajastused tsunamist ja islamiterroristidest nimelt on saavutanud selle, et Sumatral turiste praktiliselt ei käi. Ükskord mind peatati tänaval ja tänati kättpidi selle eest, et ma olen kohale tulnud. No palun palun :)

Aga jah, kolm päeva viitsisin oodata, siis aitas. Nüüd olen Jakartas ja naudin selle järjekordse inimolemuse manifestatsiooni tänavaid, ehitisi ja elanikke.

Minu ekvaator

Dumai on suht mõttetu sadamalinn Sumatral. Enamik turiste, kes siia Malaisiast kiirlaevaga saabuvad, suunduvad otsejoones edasi bussi peale, et ruttu Sumatra ilusaid vulkaane, templeid ja mošeesid uudistama minna. Minuga aga läks nii, et jäin siia natukeseks kinni. Nimelt on siin üks mr. Muchsin, kes õpetab lastele inglise keelt. Et Dumaist liigub tihti turiste läbi, on ta teinud sellise süsteemi, et rändajad saavad tema pool tasuta toitu ja peavarju, vastutasuks aga istuvad tema inglise keele tunnis ja on lastele inglise keele õppevahendiks.



Juuresoleval pildil võitegi näha pedagoog Tanki (jah, see töll pildi keskel) ümbritsetuna tema agarate Indoneesia õpilaste poolt. Kokku andsime nende kahe päeva jooksul neli tundi, mille käigus ma sain siis vastata sellistele küsimustele nagu "How old are you?", "What is your job?", "What are you hobbies?", "What is your favourite movie?". Muidugi küsiti kas ma olen ka Facebookis. Ilmselt saan ma lähipäevil omale tuhat uut väikest Indoneesia sõpra.

Selle inglise keele õppe eesmärgiks on, olgem ausad, suurendada laste võimalusi Indoneesiast minema saamiseks. Töö, õppimise või abielu kaudu kuhugi minema saamine on siin omaette suur tööstus. Olin ise juures, kui seesama mr. Muchsin aitas vahendada väikest tehingut, mille käigus üks kohalik lapsega ent lahutatud neiu ja üks heal järjel Iraagi härrasmees tahtsid ühte heita. Et neiu inglise keelt ei osanud, siis tuldigi mr. Muchsini juurde, kes toimis tõlgi ja vahendajana. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku, et neiu peab saama korra Iraagis potentsiaalse peigmehe perekonda ja esimest abikaasat vaatamas käia. Sest abielu ei ole ju kahe inimese, vaid suguvõsade vaheline asi. Kui suguvõsad ja teised abikaasad ilusti nõus on, siis võibki kaubaks minna.

Ka minule toodi vaadata üks Merlina nimeline neiu, kes tahtis küll niisama inglise keelt praktiseerida, ent samas mulle anti mõista, et ta tahaks väga välismaalasega abielluda. Temal on veel ekstra boonuseks see, et ta on kristlane. Moslemitele on väljaspoole oma religiooni abiellumine väga keeruline, kui mitte võimatu. Vaja on šariaadikohtu luba, mille saamiseks peab peigmees tõestama oma igapidi ontlikkust, ja ka siis on see võimalik suuresti vaid teoreetiliselt. Nii et kristlaseks olemine on selles mõttes siin justkui eelis. Merlina käibki siis suhtlemas kõigi mr. Muchsini õppevahend-turistidega, et äkki läheb õnneks. Ta on täitsa viks ja armas neiu, nii et ma ei imestaks kui tal ühel päeval tõesti hästi läheb :)

Meie vahel siiski tehingut ei toimunud, aga neiu oli lahkesti nõus mind oma võrriga bussijaama viima. Võrr on siin, nagu üldse enamikus maailmas, põhiliseks liiklusvahendiks. Hoidsin Merlina õlast kõvasti kinni, kui me Dumai liikluses navigeerisime ja minu suure seljakotiga võrri seljas balansseerisime. Mind pandi bussi peale, mille nimi oli Dumai-Bukittinggi-Padang Super Executive Air-Con Express. Ütleme nii, et eriti Super ega eriti Executive see buss ei olnud, aga kohale ta mind tõi ja nüüd olen ma Bukittinggis.

Üks pisiasi vajab veel mainimist. Ühe õppetundide vahelise pausi ajal käisin jalutamas. Muezzin üürgas minareti otsas asuvast valjuhääldist kõiki palvusele kutsuda ja mošee ette hakkas juba inimesi kogunema. Möödujad naeratasid ja hüüdsid "Hello mister!" Kõik oli nagu ühes moslemilinnas ikka. Aga midagi oli nagu imelik. Läks natuke aega, et aru saada, mis viltu on. Viltu oli see, et väga palav oli ja päike siras heledasti, aga ükskõik mis suunas ma vaatasin, ei paistnud päike mulle silma. Ma keerasin pea kuklasse ja siis nägin seda. Päike oli seniidis. Sest oli keskpäev ja ma olin ekvaatorile väga lähedal. Päike oli seniidis ning postidel ja majadel puudusid varjud.

Ja nüüd, peale öö läbi kestnud Super Executive'iga halbadel maanteedel loksumist olen ma juba teisel pool ekvaatorit. Maakera vöökoha ületamine toimus lauspilves öös, oavarrest valas troopilist vihma ja taevas kumas silmapiiri kohal pidevalt sähvivast äikesest või mõne naftarafineerimistehase tohutust oranžist gaasitulelondist. Niimoodi ületasin ma ekvaatori. Pleieris mängimas Coldplay, närides mingit viimasest peatusest ostetud pirukat, mõtlesin et huvitav kas ekvaator oli juba ära või on alles ees. Lõpuks sai uni must võitu ja suikusin, kuni ärkasin kell viis hommikul konduktori "Hello, mister! Bukittinggi!" peale ja kobisin unisena bussist maha.



Nii et nüüd olen lõunapoolkeral ja niipea tagasi ei tule. Plaanis on Sumatra, Java, Bali, Papua ja Saalomoni saared. Ja kõik need inimesed nende peal.

Hüvasti, Melaka

Ostsin homseks praamipileti Indoneesiasse. Nüüd istun oma viimast päeva Melakas ja kirjutan hüvastijätukirja sellele linnale siin. Imelik, kuidas mõnel kohal saab olla selline atmosfäär, selline meeleolu, rahulik ja mõnus, mis paari päevaga imbub sinu ümber ja sisse, paneb sulle armsasti käed kaela ümber ja sosistab kõrva sisse, et kallis Tanel, ega sa ei lähe ära ju, ega ju?



Raske on leida motivatsiooni edasi liikumiseks. Ja kui mulle sadamas öeldi, et täna enam praami ei lähe, järgmine läheb alles homme hommikul, oli mul väga hea meel. Juhhei, läksin tagasi hotelli ja chillisin naabritega, kellega ma siin sõbrunenud olen. Mul on nüüd sõbranimekirjas üks Peruu filmirežisöör ja üks Iraani maalikunstnik. Selliseid loovinimestest boheempäid on siin kõik kohad täis. Tule, istu ja aja juttu. Kõik on toredad inimesed, kõik räägivad filmikunstist ja muusikast, poliitikast ja ajaloost, religioonidest, oma reisidest. Üks hiinlane seletas mulle Euroopa lähiajalugu ja immigratsiooniprobleeme. Sest ta oli vana ja elukogenud, elanud pikka aega Šveitsis ja Saksamaal. Selle Peruu filmirežisööriga rääkisime vahepeal naljaviluks vene keeles, sest ta oli viis aastat Peterburis filmikoolis õppinud. Mu Kristangi-otsingud ebaõnnestusid, sest ma ei suutnud kõnekeelt piisavalt hästi eristada. Ma käisin küll portugaallaste linnaosas ringi, istusin kohvikutes ja kuulasin kohalikke oma suurte kõrvadega, aga ma ei saa kindlalt väita, et olen kristangi kuulnud. See-eest olen ma aga kuulnud Peruu aktsendiga vene keelt.

Jah, elu on ikka veider. Kui mulle oleks aasta tagasi öeldud, et ühel päeval näen ma tänaval külgkorviga jalgratast (jah, külgkorviga! jalgratast!), mille kohal kõrgub päikesevari ning mis on uppunud plastmasslillevanikute, hõbedase jõulukarra, pühaku- ja jumalustekujukeste, kellukeste- ja satiinikihtide alla, oleks ma seda võib-olla isegi suutnud uskuda. Kuid, et need elukad on varustatud autoakudega, mis toidavad võimast helisüsteemi, mille kõlaritest väljub näiteks Brian Adamsi "Everything I do", Village People'i "YMCA" ja ABBA kuumimat, NING et pimeduse saabused lülitatakse sisse roosad (roosad!!) vilkuvad tulukesed, valgusketid ja lambid, siis seda ma oleks juba kellegi halvaks naljaks pidanud. Aga siin on tegemist lihtsalt turistidele mõeldud transporditeenusega. Teisisõnu, rikša.

Do you want a ride, mister?
(Proovi ka google image otsingut "Melaka trishaw")

Siin Chinatownis ehk mõnusaimas linnaosas pole ühtegi ööklubi, ühtegi mäkkdoonaldsit ega kaubanduskeskust. Ainult tõeliselt atmosfäärikad ja iseloomuga kohvikud ja poekesed, kus mõni siia kinnijäänud Uus-Meremaa džasspianist klaverit klimberdab või noor ja hakkaja hiina neiust kitarriõpilane laulab pilli saatel vaheldumisi Beatles'it ja ägedamaid hiina lugusid.

Melaka oli kunagi Kagu-Aasia tähtsaim kaubanduslinn, sest siin kohtusid kõik kaupmehed, kes Hiina ja India vahelist kaupa vedasid. Ühed saabusid siia kagumussooniga, laadisid kauba maha ja ootasid kirdemussooni, et lahkuda. Teised vastupidi.

Siis tulid portugaallased ja pidasid siin vastu üle kahe sajandi. Selle aja jooksul suutsid nad korda saata kaks asja: esiteks kutsuda esile Melaka allakäigu, sest moslemi, hindu ja hiina kaupmehed otsustasid lihtsalt mujal kaubelda. Ning teiseks kinkida Melakale põneva legendi uppunud kullalaevast, mis igal korralikul rannikulinnal olema peab. Nimelt laadisid portugaallased peale Melaka vallutamist oma laevadele 60 tonni kulda, 200 kirstutäit teemante ja lisaks veel natuke nipet-näpet nagu mõned sultanitroonid ja paar tohutut pronksist lõvi. Suure hurraaga lahkusid nad sadamast ja läksid kuskil Sumatra rannikul esimese tormiga põhja.

Nüüd käivad kõik sukeldumishuvilised ja aardeotsijad ärevalt ringi ja räägivad viimased legende Flor de la Mar'ist. Keegi olevat midagi sonariekraanil näinud, keegi teadvat rääkida et kuld ja kalliskivid on laotatud mitme jalgpallivälju suurusele alale ja kaetud 15 meetrise mudakihiga. Muidugi on Indoneesia ja Malaisa valitsused jõunud sel teema juba veidi tülitseda, sõlmida paar lepingut ja üldiselt ära keelata igasugused autoriseerimata otsingud. Aga legend elab edasi.

Portugaallased vahetusid hollandlaste vastu, kes omakorda vahetusid brittide vastu, kes Teise maailmasõja ajal vahetusid jaapanlaste vastu, kes sõja lõppedes vahetusid taas brittide vastu. Lõpuks, Briti koloniaalsüsteemi lagunemise järel saabus kauaoodatud iseseisvus. Ent Melaka on kogu selle aja jooksul suutnud vältida usinaks metropoliks kasvamist ja on jäänud selle asemel rahulikuks mõnusaks rannalinnaks, kus igal sammul võid komistada tao, buddha või hindu templite, kirikute ja mošeede otsa, kus kellelgi ei ole kunagi kuhugi kiire, kus alati on võimalik kellegagi vesteldes positiivselt üllatuda, kus iga söögikord on seiklus.

Selline koht siis on see Melaka. Vaid kahetunnise bussisõidu kaugusel Kuala Lumpurist, ent tegelikult täiesti teises maailmas. Ja homme ootab mind veel kahetunnine praamisõit, mis viib mind siit minema. Kolmandasse maailma, ehk Indoneesiasse.

Miks ma seda teen, ma veel päris hästi ei tea.

Manglish

Ma arvasin senini, et indialased on inglise keele moonutamise maailmameistrid. Et isegi need überpilves kõrsikpeadest rasta-rocket-mon-raggamuffinid Kariibi mere saartelt ei suuda vastu saada inglise keele moonutamise maailmameistritele - indialastele.

Ma tõesti arvasin nii. Kuni ma kohtasin hiinlasi.

Minu esimene kokkupuude kohaliku inglise keele versiooni ehk Manglishiga oli mu teisel Kuala Lumpuri päeval. Olin selleks ajaks Lonely Planetist juba natuke asja uurinud, ja kui mu nuudlisupiga koos laekus lauda ka mingi naine, kes hakkas rääkima lastehaiglast, millel on hädasti tarvis annetusi (no mida valgelt turistilt Aasias ikka küsitakse? Seltskonda? Arvamust? Ärge tehke nalja, avage palun rahakott), siis ma palusin tal lähemalt seletada annetusraha eest ostetava hingamisaparaadi funktsioone, võimalusi ja kasutamise eripärasid. Ta oli muidugi lahkesti nõus seda tegema, hiinlased on üldse väga toredad, suhtlemisaltid ja sõbralikud inimesed. Mulle nad tõesti meeldivad. Ainuke häda oli muidugi selles, et ma ei saanud tema jutust mõhkugi aru. Suutsin vaid niipalju, et tema poolt öeldust mõista ühte-kahte sõna. Sellest piisas, et küsida järgmine küsimus. Nii me siis vestlesime. Tema rääkis hingamisaparaadist, mina sõin nuudleid ja kuulasin neid "ah-e", "lah-e", "liao-sid" ja "reddie-sid". Pikapeale ma siis andsin 50 ringgitit ja läksime sõpradena lahku. Nemad said sammukese lähemale oma hingamisaparaadi ostmisele, ja mina nautida ülilahedat keeleüllitist nimega Manglish.

Nüüd, nädal hiljem ei ole ma tegelikult ikka eriti palju targem kui alguses. Kuna mu teadmisi (ammutatud, nagu ikka LP-st ja wikipediast) on vähe, mahuvad nad siia kenasti ära ja ma panen nad kirja.

"Ah" öeldakse lause lõppu siis, kui see on mõeldud küsimusena. "You read this book, ah?" - Kas sa oled seda raamatut lugenud?

"Lah" öeldakse lause lõppu siis, kui see on mõeldud konstanteeringuna. "You read this book, lah!" - Sa loed seda raamatut ju, dohh!

"Reddie" paneb lause mineviku ajavormi. "You read this book reddie" - Sa lugesid seda raamatut kunagi eile.

"Liao" on midagi sarnast, nagu "reddie", midagi mis määrab kirjeldatava sündmuse minevikku. Nende erinevusest pole ma veel aru saanud. "Reddie" on võibolla veidi sellisem lõplikum - miski on tehtud ja kõik. "Liao" kirjeldab lihtsalt, et sai kuskil minevikust miskit tehtud. Aga see on ainult minu arvamus.

"Meh" öeldakse küsiva tooniga siis, kui veidi kaheldakse sinu jutus. Väljendab skepsist või kahtlust. Olen seda kuulnud kombinatsioonides "Really meh?" ja "No meh?" Alati tõusva intonatsiooniga. Põhimõtteliselt tähendab see, et usun ma jee.

Aga Manglishit ei tee muidugi nii superägedaks mitte sõnavara või hääldus, vaid põhiliselt see entusiasm, millega hiinlased räägivad. Nad ei räägi kunagi midagi niisama, äraolevalt või ka neutraalselt mitte. Oh ei, kõigel on alati nende jaoks mingi tohutu taak taga. Iga lause on justkui jäämäe veepealne ots - see, et sulle praegu seda lauset öeldakse, on justkui mingi tuhandeaastase protsessi tulemus, mis hõlmas vähemalt sadat esivanemat, paari keisrit ja muuseas oli kuskil ka mõni tiiger või kuhugi peidetud mõni lohe. Nii ütleb nende lausetega kaasnev hiina intonatsioon, kehakeel ja miimika. Superlahe.

Järgmisena lähen otsima Kristangi - Melaka on üks paarist kohast maailmas kus veel räägitakse seda malai grammatika ja arhailise portugali sõnavaraga keelt, mis pärineb 500 aasta tagusest koloniaalajast. Ilmselt seda keelt saja aasta pärast väljaspool museaalseid rakendusi enam ei eksisteeri, seega tuleb võimalust kasutada.

Schumi ja Klaarika

Ülitihedas rebimises võistluse finišisirgel õnnestus haitüdruk Klaarikal viimasel hetkel ette rebida pea kogu distantsi jooksul liidripositsiooni hoidnud ürgkala Ürjost. Palju õnne Klaarika! Auhinnaks oli pudel Malaisia parimat heledat õlut "Tiger", mille ma just ära jõin, sest keegi sellele järele ei tulnud.
Veidi paneb mind muretsema asjaolu, et ilusatest Aasia neidudest kirjutatud postitus ei kogunud pooltki seda vastukaja, mis kalade-teemaline postitus. Teil on kummaline maitse, mu armsad lugejad. Milles asi?
Ent kuulutame iludusteemad lõppenuks.

Ja lõppenuks kuulutasin ka Kuala Lumpuri perioodi oma maailmareisil ja liikusin edasi Melaka nimelisse armsasse rannikulinna samanimelise väina ääres. Nimetatud väin on maailma üks tihedaima liiklusega laevateid, mis sisuliselt ühendab India ja Vaikset Ookeani. Väidetakse, et siit läheb läbi veerand kogu maailmas laevadega transporditavast kaubast. Paari päeva pärast kavatsen selle väina ületada (püüdes mitte pihta saada kaubaga), ja maanduda Sumatra saarel.

KL-iga hüvasti jätmiseks käisin veel kord ühes uhkes kaubanduskeskuses. Seal oli üks koht, kus tavaliselt seisab vinge Mercedese turboässvormelüksauto. Praegu oli vormeliauto asemel põrandale valge joonega veetud auto piirjoon ja silt mis teatas, et vormel on ära viidud, sest Michael Schumacheril läheb seda varsti vaja. Samas oli aga soovide raamat, kuhu igaüks võis kirjutada tervitusi Schumile varsti algavaks F1 Malaisia etapiks. Istusin kohvikusse, tellisin suure saiakese ja mõtlesin, mida Michaelile kirjutada.

Kes on lugenud seda Arvo Valtoni (EDIT 1 päev hiljem: tegelikult oli see muidugi Peet Vallak, aitähh Aapo, loll Tanel) suure reheaju novelli, mõelgu midagi sarnast siia koha peale. Ainult et sajandialguse Tallinna kirjatarvete kaupluse asemele pange Kuala Lumpuri kosmoseajastu konditsioneeritud õhuga kaubanduskeskus ja maalt tulnud taluperemehe asemele mõelge mind, ei tea kust ei tea mida otsivat seljakotirändurit.

Kui see seljakotirändur oma saiakesega ühele poole sai, tõusis ta otsusekindlalt püsti, tasus arve ja kõndis Schumi soovideraamatu juurde, nagu mees kes teab, mida ta tahab. Ta võttis pastaka ja kirjutas: "Drive carefully, Michael."

Miss Fish 2010

Nagu öeldud, käisin kalu vaatamas. See leidis aset mingis tohutus akvaariumis/okeanaariumis ühe ostukeskuse all. Põhiatraktsiooniks oli seal klaasist tunnel, mis kulges mööda basseini põhja ja mis sisuliselt võimaldas näha väga paljusid mereelukaid, kelle nägemiseks harilikult peaks läbi tegema ebamugava sukeldumiskursuse ja maksma palju raha. Tänu Aquaria KLCC nimelisele asutusele sai hakkama vaid paari tunniga, pidi maksma vaid sadakond krooni ja peale vee-elustiku visuaalset vaatlust ei pidanud isegi juukseid ära kuivatama vaid võis kohe siirduda tagasi ostukeskusesse viimaseid moebrände ostlema.
Basseinis ujusid ringi haid ja raid ja igasugused muud kalad ja paar kilpkonna. Mõnes kohas kasvasid põrandal aeglaselt oma sõrmi liigutavad puhmad, kelle/mille (?) kohta isegi ei oskaks kosta kas see on taim või loom. Aeg-ajalt ujus ringi ka akvalangiga personal, kes toitis kalu ja lehvitas läbi klaasi külastajatele.

Oli tore päev.

See selleks, aeg on välja kuulutada järgmine iludusvõistlus. Sel korral on kanditaatideks Aquaria KLCC elanikud, kes minu kaamerasilma ette jäid, ja žüriiks oled SINA! Jah, sina, hea lugeja! Vaata pilte ja tee oma valik paremal küsitluse menüüst. (Kõik teie kes te seda Facebookist loete, küsitlusel osalemiseks peate nüüd tulema mu bloogi, vajutades postituse allservas "View original post").

Oma valiku langetamiseks on aega kolm päeva, pühapäeva õhtul küsitlus sulgub ja järgmisel korral peale seda, kui ma internetti satun, toimub võitja autasutamine.

Ja nüüd, hetk mida kõik olete ammu oodanud. Mu daamid ja härrad, siit ta tuleb! Aquaria KLCC trikoovoor:


Raipoiss Raivo


Haitüdruk Klaarika


Kalapoeg Nemo


Särjetädi Sirje


Ürgkala Ürjo

Pidage siis meeles, et hinnata tuleb lisaks välimusele ka liigutuste graatsiat, vestlemisoskust ja üldteadmisi.

Miss Kuala Lumpur

Et tänavatel kõndimist on palju, kuulutasin välja väikese missivõistluse. Missikandidaadiks oli iga naissoost kohalik elanik, kes mulle vastu tuli. Et siin on põhiliselt kolme rassi esindajad: hiina, malai ja india, siis tegelikult kujunes sellest puhas rassidevaheline rebimine. Hiinlannadel oli muidugi tugev eelis, nad on ikkagi asiaadid. Nende rassilised tunnused on seda tüüpi nagu on Hollywoodi kassahittides eksootilistel kaunitaridel, eksole:


Malaid seevastu on veidi sellist filipiino-mikroneesia tüüpi, meenutavad natuke mingit pärismaalast kuskilt antropoloogiafilmist:


Ja indialastel polnud üldiselt mingit võimalust. Sest lihtsalt.. ei olnud noh.

Nii et hiinlannad ruulisid võistlust üldiselt täielikult, kuni, nagu ajaloos tihti juhtub, tuli üks inimene, ja muutis kõik. Malaid on enamasti moslemid, mis tähendab et naised kannavad hijab'i (halb) või pearätti (hea). Pildil olev neiu kannab hijab'i (halb). Aga pearätt on nende salarelv, sest pearättide vastu on mul Iraanist saadik kerge nõrkus. Ma ei oska seda seletada, võib-olla annab see mingi kultuurilise distantsi aura, ma ei tea. Aga pearätt minu jaoks töötab väga võimsa iluesemena. Paraadoksaalsel kombel, sest selle ettenähtud funktsioon on ju naise ilu varjata, eksole.

Aga ühesõnaga missivõistluse võitjaks sai malai neiu, kes väljus eile õhtul umbes 21 ajal kohaliku aja järgi Berjaya Times Square ostukeskusest, kandis rohelist hõbedase palistusega pearätti, oli lühike ja õbluke ja kõndis niimoodi hõljuvalt, mis sobib kenasti tema kauge ja eksootilise kuvandiga. Palju õnne võitjale. Pilti mul temast pole, nii et peate ise ette kujutama.

Sellega kuulutasin ma missivõistluse lõppenuks ja läksin kalu vaatama. Kaladest tuleb juttu järgmises postituses.