Raske on leida motivatsiooni edasi liikumiseks. Ja kui mulle sadamas öeldi, et täna enam praami ei lähe, järgmine läheb alles homme hommikul, oli mul väga hea meel. Juhhei, läksin tagasi hotelli ja chillisin naabritega, kellega ma siin sõbrunenud olen. Mul on nüüd sõbranimekirjas üks Peruu filmirežisöör ja üks Iraani maalikunstnik. Selliseid loovinimestest boheempäid on siin kõik kohad täis. Tule, istu ja aja juttu. Kõik on toredad inimesed, kõik räägivad filmikunstist ja muusikast, poliitikast ja ajaloost, religioonidest, oma reisidest. Üks hiinlane seletas mulle Euroopa lähiajalugu ja immigratsiooniprobleeme. Sest ta oli vana ja elukogenud, elanud pikka aega Šveitsis ja Saksamaal. Selle Peruu filmirežisööriga rääkisime vahepeal naljaviluks vene keeles, sest ta oli viis aastat Peterburis filmikoolis õppinud. Mu Kristangi-otsingud ebaõnnestusid, sest ma ei suutnud kõnekeelt piisavalt hästi eristada. Ma käisin küll portugaallaste linnaosas ringi, istusin kohvikutes ja kuulasin kohalikke oma suurte kõrvadega, aga ma ei saa kindlalt väita, et olen kristangi kuulnud. See-eest olen ma aga kuulnud Peruu aktsendiga vene keelt.
Jah, elu on ikka veider. Kui mulle oleks aasta tagasi öeldud, et ühel päeval näen ma tänaval külgkorviga jalgratast (jah, külgkorviga! jalgratast!), mille kohal kõrgub päikesevari ning mis on uppunud plastmasslillevanikute, hõbedase jõulukarra, pühaku- ja jumalustekujukeste, kellukeste- ja satiinikihtide alla, oleks ma seda võib-olla isegi suutnud uskuda. Kuid, et need elukad on varustatud autoakudega, mis toidavad võimast helisüsteemi, mille kõlaritest väljub näiteks Brian Adamsi "Everything I do", Village People'i "YMCA" ja ABBA kuumimat, NING et pimeduse saabused lülitatakse sisse roosad (roosad!!) vilkuvad tulukesed, valgusketid ja lambid, siis seda ma oleks juba kellegi halvaks naljaks pidanud. Aga siin on tegemist lihtsalt turistidele mõeldud transporditeenusega. Teisisõnu, rikša.
Do you want a ride, mister?(Proovi ka google image otsingut "Melaka trishaw")
Siin Chinatownis ehk mõnusaimas linnaosas pole ühtegi ööklubi, ühtegi mäkkdoonaldsit ega kaubanduskeskust. Ainult tõeliselt atmosfäärikad ja iseloomuga kohvikud ja poekesed, kus mõni siia kinnijäänud Uus-Meremaa džasspianist klaverit klimberdab või noor ja hakkaja hiina neiust kitarriõpilane laulab pilli saatel vaheldumisi Beatles'it ja ägedamaid hiina lugusid.
Melaka oli kunagi Kagu-Aasia tähtsaim kaubanduslinn, sest siin kohtusid kõik kaupmehed, kes Hiina ja India vahelist kaupa vedasid. Ühed saabusid siia kagumussooniga, laadisid kauba maha ja ootasid kirdemussooni, et lahkuda. Teised vastupidi.
Siis tulid portugaallased ja pidasid siin vastu üle kahe sajandi. Selle aja jooksul suutsid nad korda saata kaks asja: esiteks kutsuda esile Melaka allakäigu, sest moslemi, hindu ja hiina kaupmehed otsustasid lihtsalt mujal kaubelda. Ning teiseks kinkida Melakale põneva legendi uppunud kullalaevast, mis igal korralikul rannikulinnal olema peab. Nimelt laadisid portugaallased peale Melaka vallutamist oma laevadele 60 tonni kulda, 200 kirstutäit teemante ja lisaks veel natuke nipet-näpet nagu mõned sultanitroonid ja paar tohutut pronksist lõvi. Suure hurraaga lahkusid nad sadamast ja läksid kuskil Sumatra rannikul esimese tormiga põhja.
Nüüd käivad kõik sukeldumishuvilised ja aardeotsijad ärevalt ringi ja räägivad viimased legende Flor de la Mar'ist. Keegi olevat midagi sonariekraanil näinud, keegi teadvat rääkida et kuld ja kalliskivid on laotatud mitme jalgpallivälju suurusele alale ja kaetud 15 meetrise mudakihiga. Muidugi on Indoneesia ja Malaisa valitsused jõunud sel teema juba veidi tülitseda, sõlmida paar lepingut ja üldiselt ära keelata igasugused autoriseerimata otsingud. Aga legend elab edasi.
Portugaallased vahetusid hollandlaste vastu, kes omakorda vahetusid brittide vastu, kes Teise maailmasõja ajal vahetusid jaapanlaste vastu, kes sõja lõppedes vahetusid taas brittide vastu. Lõpuks, Briti koloniaalsüsteemi lagunemise järel saabus kauaoodatud iseseisvus. Ent Melaka on kogu selle aja jooksul suutnud vältida usinaks metropoliks kasvamist ja on jäänud selle asemel rahulikuks mõnusaks rannalinnaks, kus igal sammul võid komistada tao, buddha või hindu templite, kirikute ja mošeede otsa, kus kellelgi ei ole kunagi kuhugi kiire, kus alati on võimalik kellegagi vesteldes positiivselt üllatuda, kus iga söögikord on seiklus.
Selline koht siis on see Melaka. Vaid kahetunnise bussisõidu kaugusel Kuala Lumpurist, ent tegelikult täiesti teises maailmas. Ja homme ootab mind veel kahetunnine praamisõit, mis viib mind siit minema. Kolmandasse maailma, ehk Indoneesiasse.
Miks ma seda teen, ma veel päris hästi ei tea.
1 kommentaar:
väga hästi kirjutad! Juba esimeses lõigus tundsin nagu oleks ise Melaka sosinat kuulamas.
Postita kommentaar