Ma arvasin senini, et indialased on inglise keele moonutamise maailmameistrid. Et isegi need überpilves kõrsikpeadest rasta-rocket-mon-raggamuffinid Kariibi mere saartelt ei suuda vastu saada inglise keele moonutamise maailmameistritele - indialastele.
Ma tõesti arvasin nii. Kuni ma kohtasin hiinlasi.
Minu esimene kokkupuude kohaliku inglise keele versiooni ehk Manglishiga oli mu teisel Kuala Lumpuri päeval. Olin selleks ajaks Lonely Planetist juba natuke asja uurinud, ja kui mu nuudlisupiga koos laekus lauda ka mingi naine, kes hakkas rääkima lastehaiglast, millel on hädasti tarvis annetusi (no mida valgelt turistilt Aasias ikka küsitakse? Seltskonda? Arvamust? Ärge tehke nalja, avage palun rahakott), siis ma palusin tal lähemalt seletada annetusraha eest ostetava hingamisaparaadi funktsioone, võimalusi ja kasutamise eripärasid. Ta oli muidugi lahkesti nõus seda tegema, hiinlased on üldse väga toredad, suhtlemisaltid ja sõbralikud inimesed. Mulle nad tõesti meeldivad. Ainuke häda oli muidugi selles, et ma ei saanud tema jutust mõhkugi aru. Suutsin vaid niipalju, et tema poolt öeldust mõista ühte-kahte sõna. Sellest piisas, et küsida järgmine küsimus. Nii me siis vestlesime. Tema rääkis hingamisaparaadist, mina sõin nuudleid ja kuulasin neid "ah-e", "lah-e", "liao-sid" ja "reddie-sid". Pikapeale ma siis andsin 50 ringgitit ja läksime sõpradena lahku. Nemad said sammukese lähemale oma hingamisaparaadi ostmisele, ja mina nautida ülilahedat keeleüllitist nimega Manglish.
Nüüd, nädal hiljem ei ole ma tegelikult ikka eriti palju targem kui alguses. Kuna mu teadmisi (ammutatud, nagu ikka LP-st ja wikipediast) on vähe, mahuvad nad siia kenasti ära ja ma panen nad kirja.
"Ah" öeldakse lause lõppu siis, kui see on mõeldud küsimusena. "You read this book, ah?" - Kas sa oled seda raamatut lugenud?
"Lah" öeldakse lause lõppu siis, kui see on mõeldud konstanteeringuna. "You read this book, lah!" - Sa loed seda raamatut ju, dohh!
"Reddie" paneb lause mineviku ajavormi. "You read this book reddie" - Sa lugesid seda raamatut kunagi eile.
"Liao" on midagi sarnast, nagu "reddie", midagi mis määrab kirjeldatava sündmuse minevikku. Nende erinevusest pole ma veel aru saanud. "Reddie" on võibolla veidi sellisem lõplikum - miski on tehtud ja kõik. "Liao" kirjeldab lihtsalt, et sai kuskil minevikust miskit tehtud. Aga see on ainult minu arvamus.
"Meh" öeldakse küsiva tooniga siis, kui veidi kaheldakse sinu jutus. Väljendab skepsist või kahtlust. Olen seda kuulnud kombinatsioonides "Really meh?" ja "No meh?" Alati tõusva intonatsiooniga. Põhimõtteliselt tähendab see, et usun ma jee.
Aga Manglishit ei tee muidugi nii superägedaks mitte sõnavara või hääldus, vaid põhiliselt see entusiasm, millega hiinlased räägivad. Nad ei räägi kunagi midagi niisama, äraolevalt või ka neutraalselt mitte. Oh ei, kõigel on alati nende jaoks mingi tohutu taak taga. Iga lause on justkui jäämäe veepealne ots - see, et sulle praegu seda lauset öeldakse, on justkui mingi tuhandeaastase protsessi tulemus, mis hõlmas vähemalt sadat esivanemat, paari keisrit ja muuseas oli kuskil ka mõni tiiger või kuhugi peidetud mõni lohe. Nii ütleb nende lausetega kaasnev hiina intonatsioon, kehakeel ja miimika. Superlahe.
Järgmisena lähen otsima Kristangi - Melaka on üks paarist kohast maailmas kus veel räägitakse seda malai grammatika ja arhailise portugali sõnavaraga keelt, mis pärineb 500 aasta tagusest koloniaalajast. Ilmselt seda keelt saja aasta pärast väljaspool museaalseid rakendusi enam ei eksisteeri, seega tuleb võimalust kasutada.
1 kommentaar:
Olen hiinavärgist nii aru saanud, et kuna keeles puuduvad ülivõrded, siis (praegu google arvas, et ma olen robot ja viskas mu teksti ära, sest see saabus sedavõrd kiire monotoonse jadana et tundus, et olen spämmirobot ja olen veidi pahane, et hea trükkimise eest karistatakse) ülivõrrete puudumine on vajutanud keelele ja kultuurile sellise pitseri, et sul on suur õun ja SUUR maaja ja SUUR! maja dubais.
Postita kommentaar