Võitleja Saimre raporteerib

Kolm päeva Kaitseliidu Tartu maleva reservõppekogunemist. Kolm päeva verd, higi ja mustikaid.
Ilmusin formeerimispunkti, kaasas ettenähtud varustus, registreerusin, leidsin oma üksuse, ja muu selline alguse värk. Esimeseks emotsionaalselt laetud hetkeks oli muidugi relvastuse kättejagamine. Seisan järjekorras, kõik minu ees ütlevad oma üksuse ja saavad selle eest automaadi. Jõuab järjekord minuni.
"Saimre, teine rühm, esimene jagu!"
Relvur ei võta enda kõrvalt kastist automaati vaid läheb kaugele riiuli taha. Ilmub sealt kuulipildujaga (fotol). Võtan hämmeldunult kuulipilduja, seisan veidi aega relvuripunkti kõrval ja püüan relvaga tutvust sobitada. Ikkagi esimene kohtumine.
"Tere, mina olen malevlane Saimre, kaal 81 kg," ütlen.
"Tere, mina olen kuulipilduja KSP-58, kaal 11,6 kg," ütleb kuulipilduja.
Järgneva kolme päeva jooksul saame me suurteks sõpradeks ja käime igal pool koos (jah, isegi käimlas). Tassin teda mööda teid ja metsi, telgist sisse, telgist välja, autokasti ja autokastist välja. Kuulipilduriametiga kaasnevad tuim õlg ja väsinud käsi. Kuid peale esmaste tõdede ja relva välitingimustes (ehk mittetäielikult) lahtivõtmise koolitust ei olnud see pill enam lihtsalt 11,6 kg raskust, vaid mingi funktsioneeriv seadeldis. See andis kõvasti motti edasiseks tassimiseks. Tassisin rõõmuga, sest olin juba natuke Rambo. Ja kuulipildujad lihtsalt käivad Rambodega kaasas. Nad on komplekt. Ja eriti magus mari saabus siis, kui meile jaorünnakut õpetanud Kupi instruktor sõnas, et kuulipilduja moodustab 80% jao tulejõust. Et kui olukord läheb tõsiseks, on mind kõigil järsku väga vaja. Tore on olla tähtis. Rõõmuga tõusin samblast järjekordseks sööstuks, samblatutte pudenemas, kolakas relv käes kõikumas. Rõõmuga spurtisin rünnatud ja võetud vastase ala poole, et ringkaitse sisse võtta. Endal vere maitse suus ja südamelöögid kõrvus kloppimas raske kandamiga kiirest jooksmisest. Ma ei tea, mis nägu mul sel hetkel ees oli. Ilmselt silmad pahupidi, suunurgad allapoole ja nägu punane. Aga vaimselt oli mul sel hetkel ees siiras lapselik naeratus.
Tore on ka see, et mul on alluv. Kuulipilduri abi. Kuigi reaalsuses ei allu ta mulle karvavõrdki, vaid on sama tähtis spetsialist kui mina. Aga tema rollinimetus on selline. Minu abi. "Kus mu abi on? Öelge talle, et ta kohe siia ilmuks!"
Ja muidugi on eriti tore see, kui sul on lihtsalt ürgmehelikult kõige suurem. Jaokaaslased ei ärple enam oma tühiste automaatpaugutitega, kui mina vestlusringi astun. Öiseks patrulliks anti mulle kuulipilduja asemel ajutiselt automaat. Ja ma hoidsin seda käes ja see tundus umbes sama suur asi, kui pastakas. Naljatilgad olete, mu jaokaaslased. Vaadake, mis hernepüssidega te sõtta olete tulnud.
Pikkamisi tekkis mul õigustatud kahtlus, et kui ma olen nii tähtis, siis ilmselt olen ma vastase to-kill nimekirjas esimesel kohal. Uurisin siis ettevaatlikult täpsusküttidelt, et mida neile õpetatakse. Selgub siiski, et enne püütakse tabada jaoülemat ja pooljao ülemat. KP on alles kolmas-neljas. Huhh.
KP tähendab siis kuulipildujat. See sõjaväeline kõnepruuk on ka kerge külge hakkama. Kaa pee, sektor üksteist kuni üks! Tee tee sektor neli kuni seitse! (TT on tankitõrje, ainus mees kes pidi tassima veel raskemat asja, kui mina - nimelt 14,2 kilost granaadiheitjat Carl Gustav. Seda nimetati ka "karistus Sigtuna eest"). Dialoogis hakkab domineerima formaat "mingi lause käskivas kõneviisis", vastus "Sain!" (selge, sain aru). "Jagu, püstitada telk!", jagu vastab "Sain!" ja püstitab telgi. "Võitleja, demonstreerida kuulipilduja mittetäieliku lahtivõtmise oskus kontrolliks!", võitleja vastab "Sain" ja näitab instruktorile mida ta oskab.
Asi läks veelgi paremaks, kui võtsime kasutusele filmidest tuttavad käemärgid. Käemärk "seis", käemärk "noolepea, vahe 5 meetrit", käemärk "edasi", käemärk "joostes edasi". Jagudel kästi neid omavahel harjutada. Öeldi, et võib ka omavahelisi mittestandardseid käemärke kokku leppida ja kasutada. Me siis tegime omavahelise mittestandardse käemärgi: mustikad ja söömiseks võimaldatav aeg. "Jagu ahelikku, viis meetrit!". Võtame ahelikku vahega viis meetrit. Hiilime edasi. "Mustikad, kaks minutit!" Jagu nopib kaks minutit mustikaid ja topib neid endale suhu.
Mustikaid oli seal Uniküla polügoonil tõesti palju. Ja jaaniusse! Ma olen oma elus jaaniusse näinud kolmel korral. Esimene kord oli päris õige, sest see oli jaaniöö, kunagi noores eas, kui ma olin läinud kõndima, armunud ja pleier peas ja U2 mängis veripunaselt kumava taeva all. Teine oli mingi pidu kuskil RMK metsamajas paar aastat tagasi. Ja kolmas oli nüüd, öine patrull ümber rühmalaagri, automaat käes, lahingpaariline minust kümme meetrit tagapool, hiilisime kuuvalguses metsa all, kuulasime öise metsa ja laagri hääli ning vaatasime kümnete jaaniusside siramist.
Muidugi oleme me sõjalises mõttes suht käpardlik jõud ja Kuperjanovi instruktorid hoidsid meie rühmarünnaku ajal ilmselt oiates peast kinni. Aga viie või kümne aasta pärast olen ma ilmselt juba hea sõdur. Lisaks aitab sõjaväeline väljaõpe mõista lahingsituatsioonide eripära, sõja olemust, tekkimise ja kulgemise loogikat. Jälle üks sammuke lähemal maailma asjade mõistmisele :)